teisipäev, veebruar 18, 2025

Riidekapi teraapia

Riidekapi teraapia on kättesaadav igal ajal. Täiesti tasuta. Vaja vaid tunnetada hetk, kui kogu maailma kära lööb üle mõistuse. Võta rahulikult kapp pea peale. See tähendab, kõik riided välja. Panna veelgi rahulikumalt riided ükshaaval ilusti tagasi. Mitte millelegi mõeldes. Mõni riideese lihtsalt teda tänades visata ära  või mõnda võta lapiks... 
Kapp saab korda. 
Hing saab rahu ja jälle korda. 
Maailm saab säravamaks.

Mina teen seda teraapiat aeg-ajalt, kui jooksen kokku. Tänagi tegin. 

Proovige ka!


esmaspäev, veebruar 17, 2025

Täna on 17. veebruar

 See kuupäev 34 aastat tagasi muutis mu elu palju - palju... Ja aastast aastasse saan olla õnnelik ja tänulik, et võin olla ema ühe kallile tüdrukule...   Tean, on olnud nii häid kui ka halbu keerdkäike... Aga enda meelest, (olgugi, et see võib - olla kõlab ninakalt) olen rahulikult ja tänulikult uhke, et olen elu loonud ja andnud oma väikese osa Merilile, et ta looks enda elu . Küllap ta teeb iseenda elust meistriteose, mida mul kaugemalt hea vaadata ja piiluda, tunnetada... Emad seda teevad ikka. Salamisigi soovides lastele õnnerõõme. 💖

Täna kohtusin kahe uue sõbraga. Kertuga, temaga küll õigupoolest teistkorda. Sest ta oli kaasas, kui ta emme käis kuu tagasi töövestlusel. Ja kohtusin Koer Joosuga. Katrin pabistas küll, et tuleb hull päev. Rahustasin, et siin on olnud rohkem lapsi ja loomi... Kõik sujus hästi. Oli nunnult vahva päev. lõpuks juba saime Kertuga suurteks sõpradeks. Mu ratastool ja kõrvarõngad on alati huvitavad mänguasjad. Päris mänguasjad pole ju nii huvitavad, Kuigi Kertu mängis hoolega ka nukudega.

 Koer Joosu ja Kass Bongo hoidsid ilusti dkisantsi. Joosu oleks ehk veel Bongoga mänginud, aga Bongo mitte. Turritas aeg-ajalt. Joosu tundis end nagu kodus.


Kui mul muud ei jätku või pole, siis lapsi ja loomi jätkub ja on alati. Omi ja võõraid. lõpuks kõik omad💖😀

Täna oli laulutundki. Ahjaa, kui ma nüüd õpitava laulu selgeks saan, siis usutavasti üllatan veel kõvasti paljusid. Mina ise olen üllatanud, mis laulu Saksa ise seekord valis mulle. tavaliselt valin mina laule... See laul pole isegi eesti ega inglise keeles... Ma olen ise põnevil. Nüüd pean kõvasti harjutama... Paar nädalat olen kuidagi iseendaga viilinud.

Eile õhtul olin üle pika aja päris masenduses. Tunnistan ausalt. Küsisin, kellele mind vaja... kõik näis nii mõttetu... tühine... Oleks siis veel raske... Ei, lihtsalt mõttetu ja tühine...
Siis sain jälle aru, et mind on vaja mulle endale.
Eilseid pisaraid oli ka vaja. Et täna edasi särada... Säraminegi on vahetevahel raskelt kerge töö, kui on armastust tulvil... 

 





laupäev, veebruar 15, 2025

Iseendale iseendaga

 Tundsin, et soovin olla omaette. Ei, mitte üksi. Sest omaette olemine pole veel üksi olemine. 

Pool laupäeva olen olnud omaette. Koristamistuhinas. Mulle meeldib vahel ise koristada... Abistaja kätte abi on hea, kuid vahel - mitte halva pärast öelduna - väsitab see mind... Kui omaette koristada, olgugi, et mul läheb topelt aega, siis saan mõelda endamisi selgemaks segaseid ja selgemaid tundeid, mõtteid... Lihtsalt olla. Et ma ei pea kedagi teist juhtima. käskima, vaatama, kella jälgima... See ongi vahetevahel päris keeruline püsida iseendas samal ajal, kui pean tähelepanek olema lisakätele...
Inimene vajab ikka endaga olemist.
Kuigi ma olen samas palju üksi... Kuid ka üksi olemise ja üksi olemise vahel on vahe. Seda peab ka tunnetama ära. 
Kuna on olla olude sunnil üksi... Kuna ollagi enda soovil üksi...
Ja kuna aasta alguses on tohutult palju igasuguseid asju juhtunud või ka veel poolikult juhtunud, siis oligi rahulikult mõelda, mida ja kuidas edasi... Olen tänulik, et mu ümber on elumöll, nii hea kui ka veidi keerulises karusselllis. Ma ei saa öelda, et veidi halvas võtmes. Kõik on mind õpetanud. Ehk tugevamaks teinud. Heas mõttes ka ahnemaks teinud, et veel ja veel unistada soovida suuremalt, Püüda rohkem. Mitte jääda kinni...
Eile oli sõbrapäev... Mõtlesin sõprusele... Teate, mul vähe sõpru... Häid tuttavaid ja isiklikke abistajaid, kes on väga sõbralikud, palju palju, kes omamoodi on kallid sõbrad. Sõbrannasid on kolm ... neli... ammust ajast... Sõpra aga polegi... Ammugi ´teda, kellele võiks öelda, et mul üks ja ainus hetkel... Eile oli tegelikult armunute ja armastajate päev. Meil sõbrapäev... Sõprusest sünnib ka armastus. Aga mina ei ole ammu tundnud armumistunnetki... ,Mõtlesin, mis suhet soovin ja kas üldse soovin... Teen pidevalt, et peikad ja mehed... aga ausalt ma ei mõtle tõsiselt... Ometi igatsen mõni hetk tõsiselt head suhet, kuid ma ei tea. mida... Mulle meeldib olla ise ja vaba... Kuid suhteski saab olla ise. Kes siis veel olla suhtes, kui mitte ise... Inimene on või peaks olema iseendaga suurim sõber. Kas mul on peret... Tegelikult pole ju... Kõlab jaburalt. Aga näiteks lastel omad elud ja pered, mis on igatpidi normaalne elukulg... Mina aga olen ise. Üksinda... Kas tunnen puudust millegist... Ei ja jaa...

Algab taas imeline nädal, kus mõelda rohkem iseendale... Tagatoa aknal on jõulukaktuski ühe õie mu rõõmuks avanud... Nagu veebruaris ikka...             

neljapäev, veebruar 13, 2025

Omniva on see

Üle mitme aja saan tunta Omniva rõõmu jagamist Omniva   moodi 😋 

VDMFK ehk eesti keeles ja lühidalt  maalimisühing saadab iga vana lepingu lõppedes kolme aasta maalid mulle tagasi, mis mina olen saatnud neile, et olen teinud tööd st tööd. Niiviisi ka seekord. 
Nagu aru saan on maalid Eestis juba 21. jaanuarist. 
Siis volitasin Omnivat tegelema tolliga. 
Aga selgust pole ikka veel, kust ja millal ma omaenda maalid kätte saan ja kas üldse toll laseb nad läbi. Kirjavahetus  venib teosammul. Täna sain ekirja , et ootavad tagasisidet - millele, ei tea, ei saa aru ma. Üks asi on kindel, vist, et hoiustavad saadetist 26. veebruarini Omniva Tolliterminaalis. Kuid ei ühtegi aadressi ega telefoninumbrit... Saan nagu aru, et nad ootavad minult kui saajalt mingit dokumenti veel , mis veidi hämming... Õnneks mul on saatja saadetiseleht... Jälgimisnumber viimaks näitas, et saadetis on tollile esitatud juba jaanuari lõppu päevil... Huvitav, kas ametlikus suhtluses ei ole võimalik konkreetsem olla, miks nad tahavad  ekspordidokumente omaenda maalidele... Sorry, ma ei saa aru...

Olen saanud kolm - neli  korda 17 aasta jooksul väljamaalt maale tagasi, kuid sellist asja pole olnud.  
Eks ma järgmine helistan kuhugile, ja pöördun ka oma ühingu poole. Küll saan maalid kätte...

13. veebruar...

..., meenutab armsaid hingi, keda ei ole enam ammu siin... kuid südames on nad igavesti... 


 Iga hetk ma ei mõtle Karelile, kes oli imeline hing ega Kass Pätule... Kuid siiski on sügaval südames mul igavesti... 

Veebruar on olnud hästi rõõmus kuu... Viimastel aastatel aga ka hästi kurb kuu... 

See postitus on 5500 mul blogis - rõõm tänases hetkes...

kolmapäev, veebruar 12, 2025


Kaks äridaami kohtusid täna VCafe's. Ajasid laua taga ärijutte.
Minu üks lemmikumatest kohtadest on kuidagi ära vajunud...Vanasti ikka päris tihti seal käia, aga nüüd enam nagu enam ei tõmba... Aga üks asi oli hea - Latte kohv oli ikka normaalselt kuum 😀 Teenindus oli hea. Head hinnad, head söögid, aga kõht jäi tühjaks! Silmailu oli rohkem 😛
Veel sõitsin bussidega, juhid olid täitsa normid! Naljakas oli see, mulle tundus et ainult ühes bussis oli praegu ratastooli kohal turvavöö, kuigi neil on see ette nähtud. Aga Hispaanias ei olnud ühtegi vöökohta ka! Tegelikult, kui on turvaline sõidustiil ja kui toolil on head pidurid, saab ilma ka hakkama. Mõtlen seda veel, kui ongi ohuolukord, sis ma kahtlen, kas kinni olemine midagi päästab... Mina alati enne sõitu, ükskõik kas autoga või bussiga mõtlen ja soovingi et kõik läheb hästi!
Täna oli päev, kui üle pika aja proovis mind trepist alla viia uus abistaja, Rainer. Kui me alla saime, siis kommenteeris et see oli õudukas 😂 Minu jaoks see ei olnud üldse õudukas, sest ma panin igaks juhuks veel Mirjami ette turvama ja saime täitsa ilusti alla! 😊 Ei saanudki aru, kelle jaoks see õudukas oli 😀
Tean küll, et esimene kord ongi kõikidele hirmutav. Ja on neid, kes teist korda ei julgegi. Aga palju rohkem on neid, kes ajapikku hakkavad lihtsalt eirama ka ka kaldteid, kui on trepp, mis läheb otse ja kaldtee läheb ringiga või on ohtlikum kui trepp. See on siis kui on ratastooliga trepist käimine väga käpas. Viimane selline näide, kus oli trepp ja kaldtee läks ringiga, oli Narva kontserdimajas. Kusjuures me Hannaga majja minnes üldse ei näinud kaldteed! Ära tulles hakati meile ütlema vene keeles, et meil on ka kaldtee, olge head, ming sealt! Hannaga lõpuks läksimegi kaldteed pidi, auto oli trepi ees ning kui saime kaldteelt tuli ilus porine muruplats vastu! 😂 Siis lihtsalt kõndisime üle muruplatsi auto juurde. Treppist alla tulles oleks jäänud ratastooli kummid vähemalt puhtamaks ja me oleks palju kiiremini saanud autosse. See on ainult minu puhul, et ma võin valida treppide ja kaldteede vahel valida. Tahan sellega ainult öelda, et tihtilugu ei mõelda, kuhu ja kuidas kaldtee teha. 

 

esmaspäev, veebruar 10, 2025

Rõõm varvastel käes

Minu nädalavahetuse töö "Rõõm varvastel käes", akrüül, 24x30

Tegelikult maalisin seda neljal päeval. Mitte ei õnnestunud tunni ajaga! Kuid ma ei olnud ju lava peal ka! 😂 
 

reede, veebruar 07, 2025

1001 õnnekilluga päev

Müstika - joogiklaas kukkus lambist ülevalt riiulilt maha, abistaja Mirjam pesi samal ajal nõusid, kui klaas riivas potsatades ta õlga ja sealt maha 1001 killuks! Mina kuulsin ainult klirinat ja Mirjami karjatust ja terve köök ja tuba oli kilde täis... 😀 Õnnelik õnnetus, aga ikkagi müstika! Aga õnne peab olema! 😊 Nüüd jätkub õnne küll kauaks ajaks! 💗 
Siis tuligi esimene väike õnne rõõm - saime teada, et täna on niisama rooside kinkimise päev! Mina sellisest päevast ei olnud kuulnud, kuid Valev kinkis meile mõlemale Mirjamiga roose! Nii armas on vahel täiesti üllatavalt lilli saada, on siis kinkimise päev või ei ole, vahet pole! 

Ühte-koma-teist oli täna veel, aga jäägu mõni asi enda teada ka. 
 

neljapäev, veebruar 06, 2025

 

Käisin üks hetk, üleeile, ärikat mängimas 😀😋😉 Noo, pisikeses käekotis oli kaks telefoni - vana ja uus, kuid unustasin kaasa võtta joogikõrt... 
Ma ei tulnud selle peale, et maakler Rainer https://olgo.ee/#  pakub kohvi ka.  (Hämmastav, kuidas mu endised abistajad mäletavad minu kohvi suhkrut 😂 , kui magusat kohvi joon..) Rainer jooksis oma kontorist alla Reval Cafe´sse ja sai pappist kõrre. Armas hästi. Sai kohvi juues tähtsaid asju arutada. Nippe meelde jätta...
Kuid olen palju mõelnud sellele nüüd, et õigem on mul hakata iseenda maakleriks 😄😉 , seega proovida ise kodu müüa tulijale, kes soovib  luua siia pesa... Vot sellist kogemust mul veel ei ole. Hakkab olema. Võimalik on palju ja rohkemgi veel. Ja ainult head. 
Samuti olen suhelnud maakler Tähtiga https://uusmaa.ee/tahti-tobreluts/?fbclid=IwY2xjawISmptleHRuA2FlbQIxMAABHaK9wlMV1u63UXWvKe2F0kFqTPk9XWk6FsIpAhFIo8sxltGVR5LwC0rHBQ_aem_Qb_kP6igp7NPLimuwPvFfw , kes usub, et mina teen uue kodu teoks... Nii et mul toetajad ja nõuandjad olemas.
Nüüd on kõik minu enda teha. Otsustada. Vastutada. Luua. 
Pisut kõhe tunne on. 
Kuid pean hakkama saama. Millal see kõik juhtub... Usun, et täpselt õigel aja ja ei minutki hiljem. 
Täna olin vähe tujutu. 
Elu tundus kuidagi mõttetu...   Ma ei mäleta tükkimal ajal sellist tuju enda sees... Mõttetus ajas pahuraks... Aga sedagi on mulle väga vaja. See panebki mind uue hooga tegutsema...

pühapäev, veebruar 02, 2025

Mammal hakkas igav...

 ... Ja sai mängitud natuke... Sorteeritud mänguasju... Leitud ajaloolisi asju, nagu viimase lauatelefoni, mille number 353383 on mul siiani meeles, see oli nii hea number, ja lipukese...  



 

 Kodu müügiks... 
Olen kaua palju rääkinud, et tahan lõppude lõpuks uut elamist, korterit või maja... Ühesõnaga, uut kodu.
Täna öösel ma ei saanud und... Mõtlesin, mõtlesin... 
Mõtlesin praegusele kodule... Mõtlesin uue kodule...
Ja mõtlesin sellele, mis on mind takistanud siiani otsustavaid samme teha uue kodu poole... 
Tabasin ära, et teen tehingu kodude vahel, mitte korterite või korteri ja maja vahel...  Jah, see on arusaadav kõikidele, ka mulle endale, kui räägitakse korteritest ja majadest äris, aga mitte kodudest. Kes see ikka tahab tunnistada, et müüb või ostab kodutunnet... Kuigi raha alati on mängus kodutundes. See on ju elu. Samas on kortereid, kus polegi olnud (veel) kodutunnet... 

Praeguses kodus olen elanud 35 aastat, kuigi seegi on vaid üks number. Ma ei suuda selle korteri kohta korter öelda ega mõeldagi. Ikkagi kodu. Kodu, kus on peaaegu kõik ammendunud. Siin on olnud lõputut palju rõõmu ja õnne, väga palju valu ja pisaraid, alati on siin laste naerud - nutud...  Roosalik romantika... Minulik armastus on olnud õhus. See on olnud tavaline eriline minu kodu. Talviti külmade põrandatega, vahel aknalaudadel jääga... Suurte elektriarvetega, sest on elektriküte... Suviti jällegi palavus... Köök minu jala järgi, mille saab lihtsalt teha käepäraseks tagasi. Elektrijuhtmed uued... Vahetevahel siin-seal hallituski... Kuid loodan kogu hingest, et maja hakatakse renoveerima.  Loodan seda olles ise ka kü juhatuse liikmena... Usutavasti siis, kui maja saab uue kuue, kaovad praegused probleemid. Ja algavad uued... Sest elu-olu on muutumises... 

Mured mööduvad, rõõmud tulevad uuesti.

Usun, et suudan veel uut kodu luua täpselt endamoodi. Luua sinna ka ateljee ja galerii nagu olen aastaid salamisi unistanud ja soovinud. Nüüd on saanud hästi imeliselt ja üllatavalt välja öelda... Taganemisteed enam nagu ei ole... Mul on juba tõsiselt suuremat ruumi vaja! Maalide hoiustamisekski.
Võiksin lõppude lõpuks hakata saama käia väljas treppideta, kuigi nad ei ole olnud olulisteks takistuseks . Saab aga lihtsamalt lihtsalt.
Kindlasti uues koduski saab olema roosalik romantika, minulik armastus õhus. 
    Tahtsin seda postitada eile, aga poltergeist tuli vahele ja mõtelõng kadus ära...
Ma usun, et minusuguse naisel on kodude vahetamine natuke topelt keeruline, sest juba sotsiaalsüsteem ei ole kõikjal Eestis nii hea. Arvastavasti tuleb uuesti ja uuesti rääkima hakata, milleks on mul IAT-d vaja... AGA võib-olla ka mitte, ehk on see vaid minu väikene hirmupoiss! Mina ei tea, mis võib veel paremat tulla.
Tõenäoliselt varsti tuleb mu julge edasine samm ja oma kodu ametlikult müüki panemine. Ma ei kujuta ette, mis tunne siis on. Ja ma ei kujuta ette, mis tunne on uue kodu leidmine ja vastu võtmine... Uue kodu, mis jääb mulle kuni möllan elu!