Paljajalu Tartus ehk ratastool Rally Estonial

Käisin paljajalu linnas. Vist ainukesena paljajalu tänavatel. Jätsin nimme papud autosse... 😉

Tundsin end ülihästi.  

Päev oli pisikesi üllatusi täis. Hommikust saadik... 

Jõgevamaa - Vooremaa ajaleht tahtis väikest intervjuud ja hästi kiiresti. Lugu tuleb Palamuse näitusest. 

Siis leidsin käekotist, mitte rahakotist, raha, mida ma ei teadnud seal olevat. Summa polnd suur, kuid üllatus oih milline 😀 Juulis päkapikud !!!

Natuke tegin tööd. 

Siis läksin niisama linna. Jalutasime  isikliku abistaja Elviga pea Annelinnast Toomemäele ja tagasi.   Ma polnud kaua niiviisi lihtsalt jalutanud ja avastasin, kui palju on Emajõe kaldateed muutunud.   

Toomemäel, kui istusin  pingile, rallis ratastool mäest alla 😂😂😂 Õnneks mitte tee poole... Oi, plahvatasime Elviga naerma. Toomemägi rõkkas me naerust. Seda hetke ei saa sõnadesse panna - see lihtsalt oli hetk... Ratastool seisis pingi kõrval ja siis kuulsime sahinat, vaatasin, nägin - ratastool seisis mäenõlva all... Mitte üht lükkajat polnud... Ja siis naersime ja naersime. 

Enne olime just kesklinnast läbi tulnud, kus hakkas Rally Estonia. Mina seda ei teadnud. Ma ei kuula ega vaata ju uudiseid ... Vahva oli sellegipoolest. Mulle meenus Madridi jalgpalli võistluse algus, meeskonna ootamine, rahva summ...  

Igatahes minu ratastool rallitas sajaga.😂😂😂 

                                                                 Ingel Ingli sillal

Ekstreemsus täna ehk väsinud naba

 

Käisin täna Tallinnas. Isikliku abistajata. 

Mul ei jäänud muud üle, kui mängida minek jälle ümber. Sest kahte korda sama asja ära jätta ma lihtsalt ei tohtinud ega saanud... Ma ei saanud iseend ega teisi alt vedada...

    Ekstreemne päev, natu ekstreemne, oli lõpuks väga asjalik ja hea. 

Kui hommikul ära jagasin, et abistajad, ka varu abistaja magavad ehk, siis hakkas kiire ja paanika - autojuhiks tuli õnneks Si lver. 

Kristi sõitis kohvitassi tagant mind riide  panema. Rabas kaasa mulle hommikuputru, et ma tühja kõhuga ei läheks. Hästi armas. 

Kolmveerand tunniga oli paanika pea lahendatud. 

Tallinnas tuli korraks appi sõbranna Kati. Nagunii tahtsime näha, kuid mitte just selliselt - teises olukorras veidi. Aga ikkagi oli vahva näha ja teada, et me oleme teineteisele olemas ikka ja alati. 

Käisin Maarjaga  meistrikursusel, mis pakkus uusi teadmisi ja oskusi, mida saan oma hääle- ja esinemisvõtete arendamiseks kasutada.  Meile tegid privaatse töötoa Ali - Rezza ja Miriam Hispaaniast. Eelmine nädal jäi just seal töötoast käimata. Nüüd saime meile pühendatud töötoa. Mina olen selle üle väga uhke ja tänulik. Õnnelik. 

Tagasiteel tundsin, er mu naba oli hääle harjutustest väsinud 😋😉

Silver on teinud hommikul pilte, kui Kristiga treppist alla läksime ja rääkisin Katiga telefon sülles. Tavaliselt trepil ei räägi ma telefoniga. 

 ´

Huvitav on, et ise tegelesin ekstreemsustega videos, kas jah ekstreemsusele... Taaskord ütlesin ise jah kindlasti. Ja Paivilla jõudes sõitis meie ees auto numbriga 999 ja taha oli kirjutatud "Nii palju võimalusi" - naeratasin endamisi. 

Veel pilte reedest ehk suurest sõbrast

 

Tiia Võlumaa

 Kui argine pühapäev ei sära ega loo enam midagi uut, siis tuleb hakata kirjutama... loitsu. Seda ma tegingi.  Õhtu jooksul sündis - Tiia VÕLUMAA. Sündiv kodu, mis kutsub mind endasse😍 Ma olen seda ruumi tundnud kaua. Mitte joonistanud ega mõõtnud – vaid tunnetanud. Isegi märkmiku kirjutanud... Nüüd on hetk seda ka avalikult kirja panna... 

 See ei ole lihtsalt maja. See on loominguruum, pesa, lava, metsahing, saunarituaal, Bongo käpad muru sees.

See on mina nähtaval, aga hoitud. Mina liikumas, aga juurdunud.

MINU VÕLUMAA

Maja – punane nagu soe süda

• Hubane, kutsuv ja nähtav. Punane maja on kui tuletorn loovusele. Metsa ja järve ääres.

• Kaminaga elutuba – soe, pehme, kutsub jagama ja unistama.

• 4 kuni 5 tuba, sh:

1. Ateljee – valgusküllane ruum maalideks, liikumiseks, loomiseks.

2. Magamistuba – turvaline pesa, altar ja vaikus.

3. Abistaja tuba – omaette, puhkuseks ja taastumiseks.

4. Rituaali- või külalistuba, galerii – tseremooniateks  või ürituseteks, vaikuseks või jagamiseks. Seal on väike lava.

5. Söögituba ühendatult elutoaga – kodune ja ühendav. Vajadusel saab muuta kohvikuseks.

Ratastoolile ja erivajadustele kõik ligipääsetav. Maja on ühekordne terassiga. 

 Saun

• Asub maja kõrval, puuküttega, looduslikust materjalist.

• Eesruum või terrass – koht vaikuseks enne ja pärast saunarituaali.

• Võimalus pesta end puhta veega või jahutada end looduse keskel.

 Aed

• Aias jalutavad kass Bongo ja koer – mõlemad Võlumaa hoidjad.

• Aiatibi – värviline, naljakas või sümboolne kuju, kes tervitab külalisi.

• Aed elab – taimed, putukad, hääled, vaikus.

• Lastele mänguväljak.

 Võlumaa energia

• Iga tuba toetab eneseväljendust ja taastumist.

• Ruum ei nõua, vaid kutsub – voolab, mitte ei suru.

• Tseremooniad, looming, rahu ja nähtavus saavad siin koos elada .

 VÕLUMAALE on kõik oodatud, kes soovivad tulla. 💖💕

Armastusega Võlumaalt.
Mina juba toimetan Võlumaaga.
Kui tunned, et oskad mind selles toetada – ruumi, mõtte, ühenduse või inspiratsiooniga – kirjuta julgelt. 

 

Oli kuu alguses väike pidu...  Ja nüüd peagi juuli keskpaik...

Mul tõesti tunne, et ajal pole enam aega... Olen hästi palju ajast kirjutanud. See lause võtab kokku aja möödumise... 

Kuid olen hästi palju saanud  siiski toimetada... Ja ka mõnest asjast loobunud. Usun aga, et loobuminegi annab uued võimalused ja veel paremad, kui enne loobumisi. Iial ei tea, mis milleks hea on.

Tuleb võtta asju nii nagu nad parajasti  on. Rahulikult. Järgmine hetk võib asi üllatada. 

Täna oli pool molutamise päev. Aga ka asjalik. 

Avastasime  Toomasega,. et kohvimasin on oma aja elanud. Viskasime pidulikult tänuga tundega ära... Aga nali on see, et just Viljandis vaatasin naljaga muuseas uut kohvimasinat... Soovidel on kummalised viisid täide minna... Tuleb mõnd aega pätikohvi juua. Seni kuni uue masina saan...

Tootsi Taskus

 Armastus suves ehk minu 97 näituse avamise algus oli nii eriline kui olla sai

Hobune Vesber sõidutas mind kaarikus Tootsi Tasku kohviku mööda Palamuse...Palamusel oligi päikesepaiste, nagu tellitud

Aitäh Palamuse Tootsi Tasku perenaine Esta Samuti aitäh Elvi, Angie, Maarja, kes tõite ja lõite päeva rõõmu ja õnne juurde. Hannale ka aitäh, kes oli taas päev otsa minu kõrval , kellega koduteel arutlesime, et see näitus jääb meelde väga erilisena.

Aitäh Palamuse rahvas

   Minu uus sõber Hobune Vesper. Ma polnud varem iial nii suure hobusele nii lähedal olnud. 😍

Üks noormees, üheksa aastane, kinkis mulle kaelakee 💖Pani julgesti ka mu maalidele hindu 😍

Hommikul oli tunne, et pean end Teele moodi riide panema... Ikkagi Palamuse... Saab tunda Palamuse Tiiana 😋😉 See vist õnnestus ka... 

Hommikul aitas Mirjam riidesse .. Hanna tegi soengu... 

Vahva oli, hobusõidu ajal inimesed lehvitasid. Arvati ka, et on pulmad...  

Kui kord leian Tootsi, siis miks mitte teha pulmasõit hobukaarikus 😀  

Pärast tööpäeva - näituse avamine on mulle siiski loov töö - jalutasime Hannaga natu ringi.

Armas päev oli.

Näitus jääb lahti, kuni tuleb mulle või Tootsi Tasku uut.

Pühapäeval on  kohviku aastane sünnipäev.

Minge kindlasti sinna sööma, kui Palamusele sattute.

Täna UKU juures

Sattusin juhuslikult Viljandi. Jõin UKU majas kohvi ja sõin kooki.

Ma loodan, et kõik teavad et Viljandis on Uku 😄

Oli hea ja väga tore suvepäev, mis ei näinud kuidagi suvine välja, rohkem oktoobri ilma moodi 😀

Kõige ägedam oli nii päeval kui ka õhtul omaenda trepi peal. Kuna Valev aitas mind esimest korda trepil nii alla kui ka üles, siis alla tulemisega oli hästi vahva hetk. Esimest korda elus aitas mind trepist pooleteist käega mees, see oli Valev. Uskuge mind, mul oli tõesti hästi turvaline tunne, aga ratastooli tagamusid käetoed, millest lükkaja kinni hoiab, oli liiga all. Siis mõtlesime poole trepi peal, et paneme ülespoole. Aga see liblikakruvi ei tulnud kuidagi lahti! Siis tulid ootamult naaberkorterist töömehed, keda mina nägin esimest korda elus! Ja hakkasid meid aitama. Üks tõi isegi roosa tööriistakohvri, kus olid roosad tangid! 😍 Saime käetoed paika. Teine mees minu selja taga küsis, et ehk aitab mind ise alla. Aitas alla, rahulikult, aegamööda, jumala enesekindlalt! Olen täiesti kindel, et temagi seda esimest korda elus. 

Tagasi koju tulles, avastasime Valeviga, et tal on parem mind toetada ja ma jooksin ise oma jalgadel trepist üles! 😀 Vot seda ma ei olnud üks 7-8 aastat teinud, kuigi vahel olen mõelnud küll. Kaks korda lihtsalt puhkasime jalgu trepi astmel istudes. Nii me saimegi ilusti tuppa. Mirjam tõi ratastooli järgi. 

Vot sellised seiklused olid täna, kui me valisime minna lihtsalt rallima. Mina läksin lihtsalt kaasa, kuna mul ei olnud midagi tähtsat teha ka.

Homme ma lähen Tootsi Tasku, vaatan mis seal juhtuma hakkab! 😉  

Alati ei saa minna ega olla

... ja mitte ratastooli pärast või ei tahaks... Vahetevahel lihtsalt ei saa minna, sest autorehv läheb hommiku vara katki.

Tallinnas pidin olema täna. Ali ja Miriami hääle meistrikursusel. Tahtsin ka lihtsalt näha armsaid inimesi Hispaaniast. Siis veel kohvitada sõbranna Kstiga... 

Ja nüüd olen päev otsa kodus tegutsenud... Hommikul küll otsisin uusi võimalusi Tallinna kihutada, kuid ei õnnestunud... Küllap pidi nii minema... Või minemata jääma...

See nädal kaleendris on hullult tihe, kuid nüüd vastupidi... hullult loobumisi täis... Õnneks ma ei ole loobumistest sõltuv. Andsin endale pühaliku lubaduse, et loobun  loobumistest. 😍😋 Samas annan aru, et kui masinad veavad alt näiteks, siis sinna ei saa miskit parata.

Tulevad uued võimalused. Uued rallimised. Ja nii edasi.

 Piltidel üleeile botaanikaaias. Leidsin taas üles Tiia nimelise roosi. Ilus ja kena kõik see elu.

Plaanime 11. juulil Palamusele minna ja seal päikesepaistes olla

 

 Neil päevil juulis saab meil Hannaga kohtumisest kümme aastat 😀💗 Eile  botaanikaaias...

See aeg...

Pole ´mitu päeva kirjutanud... 

Aga siiski olen hästi tegutsenud... On hommik ja juba on õhtu ja jälle hommik... Ajal nagu pole mu jaoks tähtsust... Ma ei tunneta aega niiviisi nagu ennem... Ma lihtsalt elan... Ja voolan või lendan... Omas tempos, kuid ma ei mõtle, et on kiire või et on aega... Päris huvitav on see tunne, mida sõnades ei oskagi öelda...

Lendlevad lilleõiehelbed, mida õrnalt puhkudes viib tuuleke lendu... Ilus hetk... Mida näed  küll silmaga, ja mõtled, et ilus... Aga tunnetades on see imeilus kordumatu ja ka pisut kurbvalus hetk, mis on ja samas saad aru, et ongi kadunud... 

See pilt selle suve esimesel suvepäeval... siinsamas Kaagvere metsa vahel. Vahel on tunne, et suvi ei tulegi see suvi... Südames on ikka suvi. 

Täna käisin botaanikaaias. Mitte niisama jalutamas. Vaid loomas uusi ja uusi väljakutseid ja kohtumisi. Tegime videoklippe. Rohkem ma hetkel ei ütle... Iga asi omal õigel ajal.😉

 Tehke plaan tulemiseks 11. juulil Palamusele 😉💖

Mina ootan Tootsi Taskus armastusega 😍💖