Ega keegi vist ei pannud tähele, kui palju olin omas mullis ja mõtlesin usaldusest.
Aga ma teadsin kogu suve, et mu aiamaa saab kord sügisel jälle ilusti korda. Usaldasin seda tunnet. Usaldasin nii, et ei suutnud alla anda ega aiast loobuda... Kuigi see oleks olnud kõige kergem...
Täna mõned tunnid kambaga aiamaal tööd ja korda, kevade ootele ilusti aiakese lapp saigi.
Mul on nii hea tunne. Tõsiselt hea.
Enam pole aiamaa nagu mahajäetud, ei kellegi oma... See on minu oma. Aiatibiga.
Olen kohutavalt tänulik oma tänasele kambale, kelle ühisel nõul ja jõul saigi aiamaa korda.
Ja siiski, mis on usaldamine - see on lai sügav mõte, mida südamega mõelda... Hetkel olen veendunud, et kõige keerulisem on iseend usaldada ja ometi kõige olulisem. Kirjutan lähiajal sellest pikemalt... Aga kõigele - kõigele vaatamata usaldan elu .
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar