Uhkelt üksi kodus kaks päeva

 Ja tähistasin  IAT tähtpäeva pannes uuesti töökuulutuse isikliku abistajatele. Kandidaate juba on...

Pool energiat läks sellele ning üksinda olles läheb toimetustele poole kauem aega - aga ellu jäin taas siiski. See on kõige tähtsam.

Homme tuleb Mirjam lisa käteks mulle.

Ahjaa, täna sain vähemasti sõbranna Kati häält kuulda  Helistasin sünna puhul talle.  Laulsin ka.

VAJAN ISIKLIKKU ABISTAJAT

Otsin usaldusväärset isiklikku abistajat, kelle tööülesanne on mind füüsiliselt abistada igapäeva elus.

Minu elus on loov sündmused ja ringiliikumised kõikjal.

Ootan inimeselt:
– usaldusväärsust
– rahulikku ja töösse hoolivat suhtumist
– keskmist füüsilisist jõudu.

Kui tunned, et see tore töö võiks sulle sobida, kirjuta mulle tiia@lux.ee või helista/saada sõnum 5529317.

😊😉 Rõõmsa kohtumiseni

Täisväärtusliku elu Loomine

 26 aasta eest  kiigusin end ellu tagasi...  See kiikumine oli Soomes...

Täna, 1. juulil saab 26 aastat isikliku abistaja teenusest. 💖😊 

Isiklikke abistajaid on olnud selle aja jooksul 128 .  Kolm neist on jäänud püsivalt, kuid siiski vahepausidega, aga neile olen saanud ja saan looda sos olukordades. Hanna, Kristi ja Mirjam. 💕 

Aitäh kõikidele mu lisakätepaaridele   ehk isiklikke abistajatele.💕

Olen suutnud luua iseemdale elu, mida soovida võib. Alati soovin parimat elu. Kuigi on hetki, kus tahaks kõigele jalaga lüüa - mina võin nii öelda, sest  jalad mu käed. 

Olen ise enda eest vastutaja. 

Tõestanud eriliselt, kuid samas väga tavaliselt saab elada omas kodus.  Kogu ühiskonnale mõte, et on  aeg muuta suhtumist, kas vaja hooldekodusid juurde ehitada või hoopis aidata inimestel elada täosväärtuslikuölt omas kodus...

Hästi palju ikka ja jälle olen kuulnud, et hooldekodud on ainus hea variant... Kas kõikidele - selles on küsimus. Ja mulle tundub, et enamus inimesi ei oskagi endale ega lähedastele muud parimat soovida. Vastuvõtta. Kurb on  see. 

Ja sotssüsteem aitab... Aga kui inimhing suudab ise  rohkem end aidata, usaldada ja vastutust võtta, siis jääb  suur süsteem lihtsalt hätta. Oleme ausalt, keegi ametnik ei tea, mis teiste sees soov  ja elujaks tegelikult on. Keegi ei tea peale inimese enda. Sageli ei julgeta ka öelda, sest ei osata enda sissegi vaadata.

Minu elu on just see, et võimalik on teine tee. Ei pea klaammerduma süsteemi. Saab elada vabalt oma elu. 

Aitäh ka vallale IAT rahastamise eest., 💚 

Kuigi olen ise teenust rahastanud arvastavasti summaga, mille eest saaks osta korralik uhke maja. Ma olen ikka olnud tubli 💖 

Loon edasi võluvalt täisväärtuliku elu. Uue kodu ostan ma ka. Vaatamata kõigele.

Aga mõtlen juba ka, et IAT peab muutuma ja arenema, ta on kuhugile toppama jäänud... Üks võimalus on see, et luua ise vahendeid juurde, et teenust toimiks paremini, mitte jääda lootma sotssüsteemile.

Täna võin olla tänulik ja õnnelik. Uhkelt tähtpäeva tähistada.💖 Kiigun edasi ellu...

Pihlakodu näitus ja issand tädi Tiial sinine kleit

 

Panin  niisiis Tartu Pihlakoju maalid seintele,  Tegevusjuhendaja Ketlini ja oma Hannaga. Võtsin ka maali Hüpe kaasa üle pika aja ja Hüpe leidiski kõige sobivama koha. 😊😉 Vähe maale sai, aga nad kõik hingavad ja paistavad välja. 

Minu maalid jäävad Tartu Pihlakodu 1. korrusele umbes pooleks aastaks. 

Pärast näituse ülespanemist oli meil suvine asjalik päev.  Lõpuks leidsin end Hanna poolt kiikumaski. Ja kui Triine nägi mind, siis hüüatas, miks issand tädi Tiial sinine kleit on... Laps on vist mind näinudki vaid roosas...

Koju jõudsin enne keskööd... Vaatasime Hannaga Nõva - Pala - Kaagvere teel imelist  taevast...

Kell on hetkel kaks öösel, päeval kirjutan eilsest veel.

Pühapäev uhkelt iseendaga olemises

Need heinapallid eelmisel pühapäeval Muhus tuletasid meelde, et mul maalimata üks idee...  

Täna olin iseendaga. Olin üksinda. Õigemini Kass Bongoga. Vahel tundub, et olen nagu vana piiga kassiga.. Aga pole. Bongo on hea sõber. Saab aru omamoodi... 

Täna polnud seega abistajat. Väga polnud vajagi. Kuigi oleks ehk õue läinud... Pesu jäi äikese vihma kätte - kuivas eilsest väljas, aga see kõige  väiksem viga. Saigi loputatud.  

Täna sai mõelda ja kirjutada neile asjadele, mida pole suutnud teha  mõnda aega. Kuigi teadsin, et soovin ja tahan... Kõige on olnud palju ja siiski vähe... Kõik hea jõuab minuni alati suurte ringidena... Huvitav miks...

Unistusi peab hoidma elus...

... Unistusi tähendab peab hoidma omaenda hinge sees. Ja unistama peab tagurpidi - siis täituvad. Iga Unistus lõpeb kord, kui juba algas... Väiksemad ja ka suuremad unistused. Kui unistad aina algusest, ja ei jõua unistades tulemuseni, mida tegeled soovid, siis jäädki uitama unelmades.

 Uit unistusigi on vahel vaja, kuid need ei vii enamasti kuhugi. Ehk leevendavad sasipuntraid  sinu sees...  Mina olen küll tundnud, et vahel unistan lihtsalt ei-tea-mida, sest kõik on kokku jooksnud ja ise olen justkui kadunud...

AGA

TÕELISED UNISTUSED ON, PEAVAD OLEMA SELGED. VÕIMALIKUD LÄBIPAITSVAD... Siis saab unistada  lõpust alguseni... Siis toimuvad igasugused muutused ja liikumised elus. Mitte kohe ega kiiresti. Kuid samm-sammult.  Iga päev unistuse tulemusteni lähemale...    

Ühes suures unistuses võib olla miljon üks väikest unistust.

Unistamisel pole vanuse piirangut.

Unistamisest algavad soovid,

plaanid,

projektid

ja neil peab olema eesmärk, ilus õnnelik lõpp.

Kuid lõppust algab jälle algus...

Nii on elu unistustest tulvil. 

Eile käisin üht korterit vaatamas. Hästi kena... Nüüd tean, kui peaks maja asemel ostma kodu korterisse, siis vaid renoveeritud majja . Sest ma ei viitsiks taas hakata ootama kortermaja  renoveerimist. Siin olen aastakümneid niigi oodanud...  Hetkel tuleb juhatuses olemise kogemuus mulle kasuks.,. Saan aru, millest renoveerimise küsimuses räägitakse. Toetusvooru võibki ootama jääda... Kahjuks... Isikliku maja puhul on teine teema - ise tead, mida ja kuidas ja millal...  

Nojah, maja juurde kuluks kuldsete kätega kuningas ära, kuid enne ta leidmist... Panengi oma praeguse kodu müüki... Muud ei jää üle, kui soovin unistuste täitumisi ja oma Võlumaa poole edasi liikumist....

Ja seda ma soovin. 

Tavaline taas see elu täna

  Pool päeva mõtlesin, mis uued nädalal üleüldse saab... Abistajatega või õigemini abistajateta... Püüdsin ja püüan siiani nii öelda tühje auke tühjusega täita nädala graafikus 😀😆Vähemasti esmaspäeval, mis on oluline  loomise ja tööpäev minu jaoks  - Tartu Pihlakodus näituse ülespanek - on mulle assistent taas Hanna. 😉😉 Teisipäevaga ka hästi. 1. juulist ei tea, mis edasi saab.. Küllap saab ikka olema hästi, kuid alati nerd tühjad olukorrad ehk abistajateta teevad natuke kõhetust... Usun, et igal tööandjal on nii.

Ja midagi pole erilist - kõikidel on oma elu ka. Aind minu oma parim elu sõltub teiste kätest. Oh jummel, kui palju olen sellest rääkinud ja kirjutanud... Aga niisugused olukorrad panevad mind ka proovile. Igas mõttes. 

Mul on ju veel 122 asja, mis tahavad mõelda ja teha. Mul ju käsil suurim projekt. ´Uus kodu ja ateljee, oma võlumaa loomine. Muhumaa oli hea puhkus sellest... 

Elu peabki olema  igasugusi asju täis. Siis on  tunne, et elad tõeliselt. Ja vahetevahel võid mõelda sedagi, et nüüd küll igatsen kallit... kas või iseendalt...

Homme olen esimest korda Virgega. Usun, et meil tuleb väga tegus ja lahe päev. 

 

PÄIKE

 

Muhus pühapäeva ja Tartus teisipäeva õhtul.

Pärnu pärast Muhumaad

 

Pärast praamiga Piret üle mere sõitu tegime söögi ja merevee pausi Pärnus. 

Sõime Rannarestoranis.

Mina varbad vees, mis oli ääres tõesti soe, mõtlesin Karelile... Pärnu rannas on alati see hetk, kui naeratan ja tänan, et Karel oli mu elus... Vaatasin taevas... ja mõtlesin ta soovidele mulle... Usun,  et ta võiks olla mu  üle uhke... Aga kus kohtan tõelist armastust - seda ma ei tea...  Alles sai jalutatud temaga mööda Pärnut... Juba üheksa aastat ei ole teda siin maailmas... Karelile mõeldes alati naeratan..  Ta oli parim sõber ja ...

Suvitajad Muhumaal

 

Niisiis suvitasime Hanna ja Triinega Muhumaal.  

Pireti ja Lauri koduõuel. 

Piretil oli sünnipäev. 

Jaanilõke oli ka. Seega mul on olnud see jaaniaeg kolm jaanituld. Kõige ilusam ja võimsam oli Muhus. Lauri tehtud. 

Kaire laulis. Oli õuekontsert. Imeline.

Mõnulesime mullivannis tund poolteist. 

Ööbisime täiesti valmimas majas  Mul / meil oli au õnnistada magajatena uus poolvalmis maja sisse. Hästi uhke ja vahva tunne. Väga eriline.

Praegu jäin mõtlema muiates, et ka poisid laulsid akna all, kuigi me, tüdrukud olime ka nende kambas 😂  Laulsime ka... 

Päikest saime rohkem kui vaja.

Mina jalutasin pühapäeva õhtul pea seitse kilomeetrit Pireti ja Lauriga. 

Mulle väga väga meeldis, kuidas Piret mind aitas. Mul oli mõni hetk tunne, et ma ei vajagi abistaja Hannat... See on alati hea tunne, kui sõbrad aitavad, kui nende poole lähen. Aind Piretil oli päris esimene kord mind nii aidata, et lubasime hommikul Hannal Triinega tududa. Igatahes üks hetk sõin terrassil kiigel pannkooke ning naised, kes olid ka külas andsid kordamööda mulle ampse. See óli tohutult vahva ja minu meelest hästi normaalset kodune.  

Suviselt ilus. 

Mul on jälle ikka hirmsasti vedanud, et olen kohtunud Piretiga ja ta perega ning sõpradega.💕💖

Säde olin eilsel jaaniõhtul

 

Sain siiski üllatavalt käia jaanituledel. Kogunisti kahel - Tartus ja Luunjas. Nii Tartus kui Luunjas polnud ennem jaanipidudel käinudki... 

See jaaniõhtu tuli kuidagi sujuvalt ja vähe ootamatult mulle, arvasin, et pärast suvitust Muhus ei saa ma kuhugile... Ära iial ütle iial! Kõik on ju võimalik!! 

Mina, Marju, Mirjam ja Valev - jaani seltskond. Marju lihtsalt tuli Tallinnast minuga jaane veetma... Tegelikult armas. Armas oli enne Muhumaalt ära tulemist saada sõnumeid, mida teen jaaniajal...  

Olin Tartus sõna otseses mõttes tulesäde. Nagu Valev soovis enne pittu jõudmist... Selle pildi tegemise ajal lendasid  mulle tuhasädemed ja ... jakis ja kleidis on nüüd kaks augu,😃Hea , et nägin et läksin natu põlema... 

Jäätise sain müüjaonult vist säravate silmade eest - aitäh 😉

Luunja jaanipidu läks aga rohkem meile peale - oli rohkem jaanine. 💕 Untsakad tegid muusikad. Tantsime ka. Mirjam, Valev ja mina. Murul. Sest tantsupõrand oli tantsulööjad täis. 

Väga mõnus õhtu oli. 

Aitäh meile.💕

 

Valmis olin täna hommikul taas,

Uudele seiklusteks ja väljakutseteks. Kõik keerukus ja nutt ununenud, kuidas ja kas saan olla ja minna... Loomulikult saan olla ja minna. Selles pole kahtluski. 

Küllap on vaja vahetevahel vaiksemaid päevi nagu eile näiteks, et kuulda oma sisehäält - südamehäält. Ma mõtlesin, et mul polegi aega stressi omaks võtta, SEST ET alati tuleb ju miskit head kohe juurde... 

Miks seda ei nähta... Kui näha hea pisiasjugi, oleks lihtsalt stressi ka palju vähem... Elu lihtsalt hea mäng. Kukkudeski tõused ikka püsti...  ja 

Teed meiki. 

Roosad prillid pähe.

Ja lähed jälle päriselt eluga kohtuma. 

Aga seda ma ju teengi päevast päeva - kohtun päriselt eluga. Ka siis, kui olen kodus seinte vahel kaua ja justkui ei suudaks edasi elada...  

Täna oli veel hästi tore hetk. Sellist juhtub harva. 

Jäin umbes kümneks minutiks üksi Pierri kohviku kohvi nautima. Kaupo pidi minema. Kristi jooksis autoparkla... 

Need minutid olles üksinda kohvikus olid tänasele päevale nagu vaarikas tordil. 

Teenindaja - noormees tuli minuga julgelt rääkima, kuidas kook meeldib. Lubas pagarile edasi öelda, et kook meeldis mulle väga. 

Ja tellitud kohve tuues ütles, et daamile toon suhkrutoosi. Ma soovisin palju suhkrut... Mitte suhkrutoos polnud kõige olulisem, vaid sõna daam. 

Pierre´s on olnud alati hea armas teenindus.  

 Ilus suvepäev Kristiga. Tartus. Luunjas. Sain viia lilli ka Annabelile kooli lõppu puhul.

Hommikukohv Pierre kohvikus Kaupoga Kaupo on lihtsalt imeline, kellega peab vähemasti kord aastas kokku saama

Nautisin tänuga tänast päeva!!!

Homme üle mere suvitaja

 

Üks päev jälle möödumas...

 Sai mõndagi tehtud. Samas nagu ei midagi... 

Sain üllatavalt näituse teha - Tartu Pihlakodus. Juba pärast jaane, 29. juunil.

Siis veel üks super põnev koostöö. Hetkel saladus. Aga see on see, mis mind ja teisi võlub. Loodan. Mind ennast küll võlub. 

Köögis valamu jamab. Ummistus ja siis jälle vesi põrandal  Remondimees Toomas on juba kaks päeva käinud. Kolmas kord peab veel tulema.  Aeg-ajalt tuleb selline jant ette... 

Abistajad... Ma olen lihtsalt kurb, või siis rahul, et pean ise toime tulema. Homme näiteks ei teagi ma, kas on lisakäsi natugi aegagi... Mul pole mõnda aega sellust olukorda olnud, et häid abistajaid nagu on ja samas hetkel neil oma elu elamine tähtsam - see on  ka õige. Minagi elan oma elu ja tähtsam, kuid päriselt ka, mul lihtsalt keerulisem veidi, kui ei ole lisakäsi... Enne jaane pole vast hea töökuulutust ka panna. Enamus on niikuinii jaani lainetel. Mina Muhumaa mõttetes. Tulev pisi reis Muhusse annab hetkel jaksu juurde, et saangi hakkama - kõik on võimalik.

 

Unistustel peab olema ruumi kodus

 

Unistustel peab olema ruumi kodus.

Uues koduski.

Selline taipamine tuli täna sähvatusena minusse.

Unistused sünnivad minu sees. Unistusi elama pannes vajan aga ruumi ja kohta. 

Seega, üks väike lisatingimus jälle mul võluva kodu otsingul juures. 

See päris tõsine. 

Ei ole nali.

Naeratus on küll. 

Ma ei teagi enam, kas saan nunnut maja suht kesk Eestis endale... Kuigi seal hakkaks küll kõik mu unistused elama... Kuid võttes ja mõeldes teistpidi   -  ehk ongi või oli seda nunnukat Õuna tänava maja ühes väikelinnas vaja selleks, et mina lõppude lõpuks võtan kogu oma julguse kokku ja hakkan püüeldes minema uue kodu poole.... See majake lõi minus miski särama. Päriselt hõõguma. Annan endale aru selgelt, et nunnukaga poleks lihtne . Ta vajab kõvasti remondi ja rahagi. Abikäsi. Aga tundub siiski ikka veel nii minu ja  minu unistuste oma.

Samas tean, et see maja ei ole maailmas ainus. 

Kui see maja peab saama mulle, siis saab. Kui mitte... Siis olen väga väga tänulik, et maja sattus mu teele puht juhuslikult märtsi lõpust ning andnud palju palju kogemusi, teadmisi, tundeid, naeratusi, aga ka kahtlemisi, pisaraid... Ma olen oma unistustele andnud täis käigu... Seda on palju. Samas näib vähe. 

Seda kõike, mida ma olen tundnud mõne kuuga, pole veel ju näha. Ja polegi vist vaja. 

See on minu saladus.

Nagu seegi, et jätsin majja, kui käisin vaatamas teistkorda, pisipisikese roosa jälje, et maja ei unustaks mind, et tahan oma koduks... Mis see jälg - jäägu saladuseks... 

Kõlan vist nagu muinaslugu või naiivitar...

Aga EI. Soovin tõesti uut kodu,   kuhu mahuks kõik mu soovid ja unistused ära. 

Ma ei ostaks vaid kinnisvara, milles saaks mu kodu ... Ostan kodu. Vahetan kodu veel parema kodu vastu. Vahepeal lihtsalt igasugused olulised asjad, mis lihtsalt tuleb ära teha - lepingud, raha küsimused...... Neidki saab kergelt nauditavalt teha...