Isikliku abistaja töökuulutusele on juba mitmeid kandideerinud. On kirjutatud toredaid motivatsioonikirjugi...
Kuid jällegi, esimene töövestlusele tulija kadus täna kuhugile... Pea kohe helistas reedel, kui kuulutuse panin... Lubas tulla. Leppisime aja kokku. Ootasin. Keda ma aga ei näinud töövestlusel oli kandidaat... Eelmine aasta sellist asja ei näinud - kõik, kes soovisid abistaja tööd, tulid ja jäid ka, kes lühemaks ajaks, kes on siiani mu isiklik abistaja, Annabel. Jaana.
On aga tuhandeid kordi vist küll, kui inimene ei ilmu töövestlusele sõna lausumat... See on lihtsalt natuke mõttetu käitumine. Tööotsijalt.
Täna avastasin, et minus oli rahu olukorras.
Ootasime Mirjamiga tunnikese. Et mida iganes võib juhtuda, et töövestlusele hilineb... Ei ühtki selgitavat telefonikõnet ega sõna facebooki...
Teadsin, et ma ei hakka mitte tulijat taga ajama. See pole tööandaja kohustuski. Järelikult ei olnud lihtsalt minu inimene... ja mina tema inimene....
Ainus ajast oli natu kahju. Mul oleks olnud muudki teha, kui oodata...
Mirjamil saab neil päevil minu juures töötatud 7 aastat💕💖 Alguses soovis kuu olla tööl... Kuust on saanud 7 aastat ... Mina olen Mirjamile tänulik. Nii vahva, et me teed ristusid tänu ka töökuulutusele. Seda mina aga ei oska öelda, mitu abistaja kandidaati olen Mirjamiga koos töövestlustele oodanud ning mitu töövestlust läbiviinud...
Sõitsin niisiis eile ja täna hommikul jälle rongiga, Tallinnasse ja Tallinnast Sauele. Jalutasin eile vist jalutamata jäänud jalutuskäigud ära! 😂
Nii Tartus kui ka Sauel. Tegime Jaanaga Sauel ringi peale. Käisin veel Sauel võsas kah ära! 😛 Ma ei mäleta, kas ma olen elus nii palju ülaseid näinud, kui ma Sauel näinud, kui Sauel...
Liia juures sai vaadatud Eurovisiooni. Jällegi, ma ei mäleta, kuna ma vaatasin seda kellegi koos... Kuigi ma ei teadnud selle aasta lauludest mitte kui midagi 😀 Aga mulle meeldis Itaalia. Lahe on ikka vahel olla sõbrannaga, süüa kooki ja... 🙂 Täna hommikul enne Liia poolt ära tulemist, sain joosta rongi peale ja minna meistriklassi! Ma suutsin kohvitassi ilusti katki kukutada! Ja veel käega! Õnnekilde oli päris palju! Ja sellepärast jäin ma 10 minutit hiljaks, sest üks rong läks nina alt ära! 😀
Jah, täna oli Paivillas veel oma väike Eurovisioon, kus olid võitjad tegelikult kõik! 💖
Ma olen tänulik 2 laheda päeva eest! Aitäh ka Piretile, kellega sain Tallinnast kohe kodu ukseni! 😇
Meistriklassis sain jälle targemaks, kuidas minna õige energiaga lavale! Ja kuidas kasutada oma häält ikka ja jälle paremini. German ja Ali on ikka fantastilised õpetajad! 💖
Pühapäeval Paivillas Meistriklassi häälele. Nii et päris laiama seekord ei lähe... Meistriklass on ikkagi loomistöö iseenda häälega. See on mõnus suur laulev töö.
Aprillis sai mul viis aastat laulutudidest Germani juhendamisel ja õpetamisel. Uskumatu. Arvasin, e t esimene tund jääb ka viimaseks... Esimesest tunnist on saanud ma ei teagi mitu sada tundi viie aasta jooksul. Mitmeid esinemisi ja koosloomisi.
Sel pildil esimesi tunde, kus õppisin hingama.
Nüüd on hea kuulda oma hääldamisele ja ka laulmisele kiitusi. Et mu hääldus on muutunud paremaks. Eks see ole nauditava töö tulemus. Mina olen endaga rahul. German vist rohkemgi minuga rahul, kui mina ise. Kuid ma julgen lauldagi. Selle üle olen tänulik ja õnnelik.
Kohtuue homme - ülehomme Tallinnas ja Sauel.
neljapäev, mai 14, 2026
Panin just uuesti isikliku abistaja töökuulutuse. Aprilli töökuulutusele ei reageeritud ühtki korda. Õigemini kuulutus jagati ma ei teagi mitukümmend korda. Kiideti. Lisati lahedaid häid kommentaare ja arvamusi minu kohta, Kuid ei ühtki kandidaati...
Küllap polnud siis õige päev kuuluust panna. Ei olnud õige energia.
Olin kahe vahel tõesti - kas panna või mitte... Ei kuulanud kõhutunet...
Täna on palju kergem kuulutust teha.
Õigel hetkel kohtun ka uute isiklikke abistajatega. Alati on nii olnud. Seekord on usutavasti nii.
Praegused abistajad on alles.
Elu on ilusti muutumises.
Meil kõigil.
Abistajaid lihtsalt peab olema nii, et mina elaks oma parimat elu.
Mina olen Tiia – loov, liikuv ja energiline naine, kes elab väga eriliselt tavalist elu. Minu käteks on jalad, jalgadeks ratastooli neli ratast.
Ma soovin kohata enda kõrvale isiklikku abistajat , kes abistab füüsiliselt mind neis toimingutes, millega mina ise toime ei tule.
Kes on minu lisa toimekad käed, ja kõndivad jalad.
See töö võib ühel päeval tähendada: – koduseid toimetusi – linnas liikumist – reisimist – minu kõrval olemist sündmustel – ja vahel ka minu hääleks olemist
See sobib Sulle, kui Sa:
oled avatud, julge ja kohanemisvõimeline
ei karda ratastooli (õpetan Sind)
Sul on keskmine jõud
tahad teha midagi, millel on päriselt tähendus
Kõik õpid kohapeal. Olen ise juhendaja, tööandja ja ka klient.
Mida Sa vastu said?
kogemuse, mida Sa ei saa ühestki teisest tavalisest tööst
näha elu teise nurga alt
liikumist, kohtumisi, hetki, mis jääb meelde
paindliku tööaja ja normaalse töötasu
reisi või muud kulud saad töötasule lisaks
keskkonna, kus Sa saad olla Sina ise
See töö sobib nii noortele/tudengile kui ka lisatööks. Ja jah – vahel võid ka lapse kaasa võtta (mul on mängunurk )
Kirjuta mulle paari lausega, miks just Sina tunned, et see töökutse on Sulle. ning siis juba kohtume
Imelisel jõulutuuri ajal 2024 sai räägitud unistusest, mis ei olnud lihtsalt jutt. Minule küll polnud see lihtsalt jutt. See oli lubadus — Eesti rahvale, aga kõige enne iseendale.
Ateljee. Galerii. Loomise ruum.
Vahepeal on elu liikunud oma teid pidi.
Mõned asjad on jäänud tahaplaanile, mõned ununenudki paljudel inimestel.
Minul samamoodi.
Minus aga ei ole see unistus kuhugi kadunud ega kaogi enne, kui ta on mul päriselt olemas.
Sest see unistus on minu unistus. See elab südames. Plaanides on juba aastaid. Nüüd ehk läheneb silmapiiriile. Jala ulatuses. Ma ei saa ju öelda "käe ulatuses".
Mõni hetk ei usu isegi, mida püüan praegu teha, Reaalselt. Tagasivaadepeegel õnneks puudub mul ja mu ratastoolil, (Alles paar päeva tagasi kuulsin ütlus, et tagasivaadepeegel takistab edasi minemast. Sa vaatad koguaeg tagasi, mitte ei usalda end edasi minema.... Mõelgem sellele sügavuti.)
Poolteist kuud on olnud enda julguse avastamist.
See on vägev protsess. Loomis protsess.
Läbi naeratuste ja pisarate.
Olen hetkel praktiliselt üksi loomast suurt asja, On hetki, kus tunnen, et ei jaksa enam... Aga see on minu oma suur võluv elu, mida püüangi paremaks luua. Iseendaga ollaksegi üksi. Ise oma soovidega...
Loomine võtab mul veidi rohkem aega.
Aga olen ikka alati tohutult tänulik olnud jõulutuurile ning tiimile, kes tegid seda imet, et see imeline unistus hakkas võimsat, aga samm - samm haaval kasvama! Kui suureks kasvab, kes teab, kuid saab väga võluvaks ja säravaks. Nähtavaks.
Muidugi olen tänulik iseendale, et püüan parimat luua.
... siis tuleb õhtul poolhämaras pintsel varba vahele võtta ja hakata looma... Maalida... Kas just seda seletamatut ´tunnet, igatsus ja tühjus korraga hinges - aga midagi, mis aitaks elus edasi olla. Lihtsalt vaadata, mis mustale lõuendile sünnib... Päris ausaalt, iseendale ostetud valgedest nartsissidest maalida maal keerles mu sees mitu päeva. Mul polnd aimugi, et tuleb sörav ja ilus maal ning päris kiiresti ka... Aga püüdsin panna pildi sisse siiski armastuse, kuigi tundsin tühjust.... Ühel hetkel teadsin, et tühjuse ees, mitte taga, võib olla kõik - kui usaldad tühjustki... Lõuend on ju alguses tühi... Mõte võib olla tühi... Ometi saab alati tühjusest täis armastust akrüül maal💖😉
Eks see ole eluski nii. Vahel tundub, et igalpool vaid tühjus ning sooviks midagi muud, mis hetkel on, aga samas unustame ära, kui palju armastust oleme jaganud juba ja usutavasti jagame edaspidigi...
Küpsetasin õunakooki, mille peal on vaarikamoos 😋 õnneks on mul olemas ammusest ajast ka südamekujuline koogivorm 💗 Mul küll keegi külas ei käinud, kuid ma olen tänulik, et mulle helistati ja saadeti sõnumeid! Ja mina ise tegin samamoodi 😊 Vahel lihtsalt ei saa ma minna, kui ma väga tahan minna... Aga ma loodan südamest, et sain Mammale rõõmu teha telefoni teel! Ise loodan, et mõne päeva pärast saan minna ka tema juurde. Mamma leidis alati minu juurde tulemiseks võimaluse. Nüüd pean mina võimalusi tekitama, et minna tema juurde. Emadepäev ei ole kord aastas, et teha rõõmu, emade päevad on iga päev. Iga päev võib, saab ja peabki rõõmu tegema! Kasvõi oma südames mõeldes kõige kallimatele... 😊
Retseptis on kindlapeale minu üllatavat armastust.
Jätkuvalt on õhus ´Tiia ja tema abistajate kokkamise raamat Selle kirjutamine ja kokkupanek on õhus juba aegade alguses. Mul omal on natuke kahju, et kõiki ime häid ja samas nii öelda imelikke mökse, mida olen kokku keetnud ja küpsetatud, ei mäleta isegi enam täpselt.
Pannkoogikreemi olen teinud mõned korrad paari aasta jooksul.
Selles võib saada minu tulevase galerii juures pisi kohviku magustoit.
Unistus. Võib olla. Võib olla saab unistus elama panna täpselt õigel ajal õiges kohas...
... vääriks küll juba oma lehte või lugu iga päev. Arg on ta samas ka - täna põgenes laua alla, kui ütlesime Jaanaga, et tule kaasa õue... Jalutusrihma kardab nagu välku. Rihmata teda õue lasta kardan jälle mina, Ega ta ei tuleks ka...
Metsaradu avastasime täna Jaanaga. Siinsamas. Radasid mida mööda polnud ma veel käinud... Avastasin nagu lähi Kaagveret...
Ometi andsid need sirget rajad märku, et mitte pool Kaagveret pole veel vaid avastamata.,.. Vaid terve maailm... Soovin piiluda, mis silmapiiri taga ka on - uued algused ...
Kui ´vaid julgen minna otse edasi tagasi vaatamata.
Mõtlemata, mis on ees.
On vaid hetk, ja hetke järel hetk.
Sammu järel samm.
Tuulutasin end tasakaalu taas. Püüan sõita soovidele sisse.
Saiu aiamaale ka. Kripeldasin ammu, mis seal toimub... Sügisel jäi ilusti ju talve ootele, https://www.tiiajarvpold.ee/2025/10/usaldusest.html... Täna oli ilus. Tõesti näis hooldatuna... Nüüd küsimus selles, mida edasi teen... Kas annan Aiatibile uue elu... Kindlasti pean ta üle värrima. Ta armas. Ikkagi kuus aastat truult valvanud mu väikest aialapikest... Üks punane tulp õitseb ka. Õunapuu läheb õitsema, tundub, et pidas külmaaja vastu...
Kuulen sageli inimesi rääkimas, kui pahasti neil on. Stressajastu. Stress kiusab. Elujõud lõpeb.
Sellest räägitakse üsna julgelt. Ja hea on, et räägitakse.
Vahel tundub, et oleme harjunud elama valus. Nii näib turvaline. Sa ei erine teistest.
Vahel olen minagi tundnud, et justkui on “vale” olla särav, kerge või muretu. Nagu peaks alati kandma maski, et olla päriselt tõsiseltvõetav.
Aga…
Juba pikka aega liigub minus mõte luua julgusetube. Kohti, kus saab päriselt julgusele otsa vaadata. Ja võib-olla keerata kogu julguse mõiste pea peale või tagasi parimasse minasse.
Sest vahel vajab hoopis rõõm rohkem julgust kui kurbust. Naeratamine rohkem julgust kui pettumine.
Päriselt iseendana nähtav olemine rohkem julgust kui maskide kandmine.
Mis siis, kui meie peegelpilt võiks vaadata vastu naeratades, mitte ainult pisarates?
Ma usun, et julgus võib olla ka kerge. Julgus olla elus. Julgus tulla välja hallist kastist. Julgus naeratada iseendale päriselt ja siiralt.
Oligi hästi toimekas ja samas mõnus päev. Hommikul ärgates tajusin, et täna peab kohe seda ja toda tegema ja sedagi tegema, mida ennem ei ole taibanud teha... Selgust oli mu igas kehaosas ja südames. Eilsest väsimusest polnud jälgegi järel... Nüüdki õhtul olen lootuse rikas ja kõik loodetavasti saab olema nii nagu vaja.
Käisin linnaski. Paar asja vajas ära tegemist. Saidki tehtud. Siis pooltundi enda jaoks Gustavi kohvikus. Jaanaga avastasime VAARIKA latte - mida mu hing veel soovis tänaselt päevalt.!!! Päev oligi korda läinud.
Siis kinkisin iseendale nartsisse. Juba emadepäevaks... Ostsin need vanalt lillemüüjalt, kes müüs kaubamaja ees lilli. Seal oli mitu lillemüüjat... Panin tähele lattet juues, et keegi möödujatest ei keeranud lillemüüjatele tähelepanu... Ei ole imestada ka miskit... Teadsin, et sularaha pean välja võtma, läksin siis tagasi , rõõmustasin end lillekimbuga. Müüja tädi rääkis, et ta on 47 aastat juba seal lilli müünud.... Aukartus tuli minusse.
Kesklinna park - ohjah, valus vaadata, mida enam pole... Niigi vähe on rohelus Tartus... Palju vaja suuri hooneid...
Aga mina saan mõelda oma elule, parimale elule. Ma ei saa võtta kogu maailma lollusi hinge... Oli park, ilus park... Enam pole... Kõik muutub...
Üks raamat sai ka teele saadetud.
Õhtune bussijuht oli kuidagi morn... Kui Kaagveres maha tulime, siis ta ei teadnud, kuidas kaldtee lahti käib ning bussil üldse see olemas on . Juhtub ikka, Saime Jaanaga bussijuhti natuke õpetada. Peale minnes toimetas Jaana ise kaldteega, kui rahvas eesuksest bussi läks.
Praegu tunnen väsimust elamisest. Üksindustki... Hästi palju rolle kuhjunud ... Samas tean, et olen hakanud lammutama vana elu - olu, vähemasti püüan astuda suure sammu uuele vastu... Olen lihtsalt poolteist kuust väsinud täna ja praegu.
Aga tean sedagi, et praegu ei saagi kõike l kogu elus lahendada. Ma ei ole maailma hoidja. Vaid siiski Tiia, kes võib vahetevahel öelda, et tahab olla ka nõrk ja nutta... Ja edasi minna... Muutus elus võib ka teha alguses üksidaseks, aga samas usun, et muutused avavad uusi uksi, kus polegi aega üksindust väga tunda...
Täna oli hea ja vahva hetk, mis aitas tunda siirast naeru - video tegemisel ronis Kass Bongo sülle ja täpselt õigel hetkel tegi NÄU... See video on tõesti spontaanselt Bongo bränd, kes/mis pani omaltpoolt särtsu abistajate leidmisele juurde. Mirjamiga naersinme pärast laginal Bongo tähelennust.
Nüüd hingan sisse ja välja. Väsimust välja. Elujaksu sisse.
Eile hommikul ärgates ütlesin Mirjamile kui ka iseendale: Head maid, mis varsti lõpeb!
Minul küll aeg lihtsalt kaob kuhugile... Ma võtan kõike rahulikult. Ei torma. Ei lükka ka tähtsaid asju määramatuks ajaks edasi, kuigi vahel näib sedasi iseendale. Kuid ma ei saa sõltuta "üle oma varju hüppamisest"... Olen hetkes. Annan endast parima.
Vanasti öeldi, et aja kiiret minemist vaata lapse kasvamisest...
Nüüd vaata ainult hommikut ja ongi juba õhtu, aga kus päev jäi - on hea küsimus...
Vähemasti minul niiviisi.
Veel mõtlen, et viimastel aegadel rääkidaks hetkedest... Keegi ei räägi sekundidest... Minagi mitte. See ajaühik on hoopis nagu ununenud.. Kuigi kunagi mõtlesin , kirjutasin ja rääkisin palju sekundid ja sekundid... Nüüd enam mitte. Tundub nii normaalne see. Minu jaoks pole sekund ja hetk ühtemoodi võrdsed... Kuigi kaovad mõlemad kohe igaviku. Hetk on mu jaoks piiritu, mitte loetav...
Hetk on hetk.
Seletamatu, samas selgegi... Hetke mahub kõik ja ei midagi... See on mäng. Olemas oluga. Eluga...
Nüüd juba 2. mai hilised tunnid...
Kuhu kadusid maikuu kaks esimest päeva. Mina ei tea.
Mida tegin nendel kahel päeval... Nagu ei midagi, samas suhteliselt palju vajalikku. Eile vedelesin päev hommikumantlis, nautisin päeva... Täna ka võtsin päeva mõnuga. Pesu sai pestud, samm tehtud soovide poole, kõrvitsast sööke teha... Naerdud, oldud ka murelik... Lihtsalt vaadatud aknast välja. Bongot süles hoitud, tal komme nüüd ise hüpata mu sülle (muideks, ka wc-s, kui pissil käin - see on hästi tobedalt naljakas. Tahan ära tulla tuppa, aga kass ei lase, istub süles nagu kägu...)... Nii palju rõõmsaid ja natuke kurbi hetki on mahtunud kahte kevadpäeva.
Üle tüki aja sai pakitud raamat "Kohvi jalaga, palun...", mis läheb lähipäevil teele Tallinna. Polegi ammu saatnud postiga... Pakkisime mõnuga. Lustiga. Natuke aitas Mirjam ka, kelle käsi pole pildil näha... Bongo mängis bossi.
Täna on veel eesti keelseid raamatuid mõnikümmend alles. Seitse aastat olen nendega tegelenud, on olnud hetke, kus olen rohkem müünud ja kinkinud, aga ka vähem, pakkimistega sama lugu... Ja ikka suure rõõmuga. See kõik on ka kunst.
Kes tahab veel, kel veel ei ole "Kohvi jalaga, palun..." öelge julgelt mulle, ja kiiresti, sest mine tea, mil müün viimase. Mõne jätan iseendalegi.
Inglise keelseid raamatuid on palju rohkem riiulis alles... Nendega teen teise postituse...
Seitse pluss aastat on tööd ja vaeva, naeru ja nuttu, uusi kohtumisi lugejatega, alla andmiste soove ja siiski edasi läinud... Ma ei kahetse miskit. Mõni aśi on väga hästi õnnestunud, mõni mitte nii hästi... Mõni asi kraabib siiani... Kuid pole hullu. Kõik möödub. Uuel või järgmisel korral, kui raamatule mõtlen, ja mõtlengi, olen pisut targem... Kõige kõige parem on, et tänu sellele tööle raamatutega olen saanud palju uusi häid tuttavaid - sõpru juurde.
Kuid täna olen natukene uhkegi, et võin jagada kogemusi algajatele raamatu kirjutajatele, kas ja kuidas lasta raamatul ilmavalgust näha.
Minu meelest on olnud täiesti lahe ja väga-väga asjalik kuu, ilma naljata! Nalja on kah saanud. See on ka õige. On nagu käidud-oldud ja tehtud... Ning ometi see kuu olen kodu seinte vahelt välja saanud täpselt 7 päeva! Seitsmes päev oli ka omaenda majas kaks korrust allpool maja üldkoosolekul. Mitte õues 😀
See on see, et mina ise ka iga päev ei pane tähele, et ma ei ole sageli õues... Ammugi teie, minu kallid lugejad.
Minu Volbriõhtu lõke 🥰
Aga mina ei ole küll nii väga Volbriööd tähistanud. Oli aeg, kui mul oli sellest kahju. Kuid praegu ma ei tea, nagu ei kõneta mind enam...
See kuu jäi mul mitu asja blogimata või kirja panemata, iga asi omal ajal. Nüüd võiks kirjutada, kuidas ma sõitsin elektrirongiga.
See kuu sain isegi rongiga ja trammiga sõita. Trammiga vist küll üle 110 aasta 😀
Vanasti sai trammidega oi kui palju sõita! Päris uued rongid küll head, aga võiks olla rohkem läbi mõeldud. Ratastoolis inimese koht on täitsa eraldi, nii et nt temaga kaasas saab istuda alles 2-3 meetri kaugusel. kui mina aevastan või soovin juua või mis iganes võib minu soov olla, näiteks jope lukk lahti teha, siis abikäsi suht kaugele, näiteks porgandid on paremini. Kuigi need rongid on natuke kitsamad ja väiksemad. Ja lõppude lõpuks, miks mina peasin istuma reisi ajal oma kaaslasest päris eemal? 😂
Õnneks sain mina istme peal olla ja meil oli väga lõbus sõit Tapale, kus oli ümberistumine.
Vaatan kalendri - märkmiku. et juba aprilli lõpp... Alles oli aasta algus ja...
Hästi üllatavad hetked on olnud.
Usun, et eeski on üllatavaid ja huvitavaid hetki, ´Minu endale. Kui ka teistele.
Muide , pühapäeval YouTube kilkas, et seal on minu kanal olnud juba üheksa aastat 😀💖 Seda ma tõesti ei teadnud. Arvasin, et vähem... Väga polegi kasutanud seda portaali. Viimane aasta olen küll mitmeid mitmeid videosid üles pannud...
Eks ma hakkan YouTube´s ehk rohkemgi üllatama - mul mõtteid on...
Kõik on võimalik. Head üllatused on võimalikud.
Unistused on küll kallid, kuid nad peavad olema julged. Samas ka kergesti unistavad. Kui üksainus pildike on nagu valetpidi, tundub see unistus justkui kättesaamatu...
Aga kas ikka on kättesaamatu... Tuleb vaid õieti keerada...
Ma pole ammu aega nii suurelt unistanud kui praegu. Unistustest saavad soovid, soovidest plaanid, plaanidest täitumised... Nüüd hakkan tasakesi mõistma mõnd rääkidavat asja selgemini, sest mul tulevad oma kogemused...
Küll üks hetk tuleb see hetk, kui räägin, mis kogemused ja kui suur loomine minus on... Ise ka ei usu. Aga see mitte uskumine on kerge, mitte raske... Tean ju, et andes võimalusi, lähebki nagu peabki minema ja alati on uus algus.
Niisiis, sel nädalal oli veel väga vahva teisipäev Valgas ning palju muid hetki. Kui ma nüüd neist ei blogi kohe ja praegu, siis tulevad uued asjad ja hetked peale... Seda ei tahaks, et imelised ja mõtlema panevad mõtted siin kaotsi läheks...
Eile jäin mõtlema, kui väike rahvamaja ei saa 2027 sügisel näitust võtta, sest raha ei ole - nad vist teavad seda raha takistust poolteist aastat ette - siis küsin, KAS KULTUUR SUREBKI... KAS LOOMINE JÄÄB SEISMA... Või on takistused veel millegis muus... Näiteks kunstniku erivajadustest või ... Ma lihtsalt soovitasin oma näitust sinna... nagu ikka teen... ´
Ütlen ausalt, et olen näituste korraldamistega väga - väga palju peale maksnud. Ei ole olnud just kerge, kuid ma pole kordagi mõelnud, et raha saaks takistusteks.,.. See rõõm loomisest ning vastukaja särades, ületab miljoneid kordi raha. Raha vaja, et luua, kuid see ei peaks tingimata esimene, millele elus vaid mõelda ja olla. Vähemasti mina mõtlen nii. Ja kui juba mingi loomine ettevõetud, tuleb tavaliselt rahagi, võib küll hiljem, kuid tuleb... Usk sellesse peaks ka olema.
Teisipäev käisime Piretiga niisiis Valgas, HOROSES. HOROSE juhataja Anita vastuvõtt oli imeliselt soe. Ausalt, ma ei osanud oodata sellist ... See oli uskumatult särav.
Ja tõesti on poes värve. Tava poodides ei näe nii puhtaid erksaid värve riietel. Nende klientid käivadki poes värviteraapias. Mina käiks ka, kui elaksin lähemal. Valga sattudes edaspidi kindlasti lipan HOROSEST läbi.
Proovikabiinigi mahtusin ilusti ratastooliga.
Aitäh tervele HOROSE perele ja Anitale 💕
Üksainus kingitud pusakleit võib hakata looma niipalju rõõmu 💖
Ja Piret käis oma Ovega teisipäeval külas ja mina käisin kolmapäeval Rakveres tal külas.
Ja need Pireti imelised sõnad ja arvamused minule , tõid mu silmadesse pisarad rõõmust. Jäin mõtlema isegi, kuidas ma tegelikult üksi hakkama saan...
Ma ei tea. See on vastus.
Lihtsalt elan oma parimat elu 😀💖 Nagu meie kõik, kuid ei mõtlegi ju, kuidas voodi pikali heidame, me lihtsalt heidame pikali. Näiteks,
Ega ma vist ei taju, kui palju teistele annan oma olemas oluga. Eluga.
Ma lihtsalt elan.
Olen tohutult tänulik iseendale, et läksin kursusele "Ole enda bränd". Olen kohanud selle läbi palju oma inimesi. Kes ongi oma bränd 😍 Mina ka.
Kindlasti soovitan minna uuele kursusele. Carmiola ja Paul ootavad teid juba. Kursus alustab 30. mail.
Täna mõtlen, et muudan oma abi süsteemigi. Jääb kindlasti isikliku abistaja teenus, kuid selle kõrvale teen isikliku assistendi. Assistent pole seotud sotssüsteemiga. Assistent aitab mul korraldada sündmusi. See mõte on olnud mu peas päris kaua, nüüd aeg hakata looma uut sisteemi 😀Assistendil on kindlasti rohkem võimalusi minu eest rääkidagi. Sellest tuleb pikem blogi postitust...
Tegin täna esimese videogi kahele ametile...
Veél ootab suur soov unistus sündi ja ma usun, et see saabki nii olema nagu unistan... Keeran oma eluolu pea peale. Kui mitte praegu ja see aasta, siis ei suudaks teha mitte kunagi... Kuid pole veel õige hetk öelda, mis plaanin...
Ja siis kohada printsigi, keda suudeldes muutub kuningaks, mitte tagasi konnaks 😋
Nali naljaks, kuid kõik on veel võimalik kui mina jään iseendale kindlaks... Naine suudab ka ise vägevalt võluvat oma elu hakata muutma.
Eile käisin niisis Roela lasteaias. Tund aega rõõmu lastega ja lastele! Minul paluti vikerkaart maalida. Lapsed ise joonistasid vildikatega, aga jalgade abil hästi palju südameid ja vikerkaari. Ka õpetajad proovisid, kõigil tuli väga hästi välja. Siis said lapsed minu ratastooliga rallida! Öeldi, et see on lõbus! Ja ongi lõbus! 😀 Mängisime "Kes aias?". See on hea mäng, et näidata lastele, et ratastooliga saab ka tantsida ja kõike muud teha 😊
Mulle endale jääb kauaks ajaks meelde ühe väikese poisi kink mulle, mis kadus küll kohe ära, aga see oli olemas... Poiss tuli minu juurde, näppude väike-väike kivikene, nii väike et ta oligi herneterast veel väiksem - ja ütles mulle - ma tahan kinkida sulle kristallkivikese! 😍 See oli nii armas ja vahetu, siiras hetk. Samal hetkel kukkus kivi põrandale... Tüdrukud küll appi otsima, ma ei saanudki aru, kas nad leidsid kivi või mitte, kuid samal hetkel oli kristallkivi nagu ära unustatud... Aga mulle jääb see kauaks meelde 😊
Aitäh südamest Roela lasteaiale, et me lõpuks kohtusime! Seda olime planeerinud juba sügisest saati.
Mina käiksin lasteaedades palju-palju rohkem. See on koht, kus lapsed avastavad natuke teistmoodi maailma. Seda on vaja. See tuleb neile suurena kasuks.
Leidsin eile Meie´s voodipesukomplekti, mis naeratas võluvalt mulle ja sosistas mulle , et tee endale roosilised unenäod.
Aeg - ajalt võib ju endale lubada miskit head ja ilusat. Mis kestab kauemgi, kui...
Saan kasutada voodipesu paar kolm aastat kindla peale. Ja ei ostagi iga aasta .
Olen valiv ka.
Valin, püüan valida unenägusidki...
esmaspäev, aprill 20, 2026
Eelmise aasta aprillis algas minu brändi lugulaul. Siis soovisin lihtsalt miskit teha... Carmiolal oli tulekul kursus "Ole oma bränd", kuidas olla nähtav... Kirjutasin motivatsioonikirjas, et tahan luua ja kirjutada raamatu kaldteest hingeni... Saingi kursusele.
Ega ma siis ei teadnuid ega osanud aimata, milliseks põnevaks ja rõõmsaks muutmiste pöördepunktiks see kursus saab...
Peagi sain aru, et kaldteest lähen kaarega mööda.
Minu oma bränd on nimega Tiia. Seda julgen nüüd kergesti öelda. Enne ma veel kahtlesin veidi - oli kuidagi kummaline nii mõelda... Sest aastaid tegid minust minu mu puuded, kuigi aastaid pole ma rõhutanud just puudeid...
Kartsin ka, kas kursusekaaslased võtavad mind omaks... See hirm on ikka natuke, kui lähen seltskonda, kus ei tunne kedagi - ma ei näita seda välja. Ausalt, tänaseks on seegi hirm pea kadunud.
Kursusekaaslased olid ja on tänaseni imearmsad.
Oleme üksteisele olemas.
Homme tuleb Piret mulle külla ja läheme Valga, et tänada Horost, kes kinkis mulle esimese pusakleiidi minu oma maaliga. See mõte tuli meil Piretiga keset kursust hoopis teisel lainel olles, et hakata pusakleite tegema mu maaliga... Esimene klieidi kandja pidin olema ju mina ise - kes siis veel, kui mitte minna. Aga mu üllatuseks see kleit tehti Horose poolt kingitusena mulle. Ehk mäletate videot, kui sain pakikese kleidiga enne jõule.,. Muide, facebookis on vaadatud seda videot üle 45 tuhande korra. Uskumatu mulle.
.jpg)
