Sügavuti mõtlema panevad. Tahad kirjutada, kuid ei suuda nii kiiresti mõtteid kirjutada... Ja siis jääd veel sügavamalt mõtlema...
Mõni hetk oled kogu maailmale tige, kui saamatu on...
Ja siis jälle naeratad:
Elu on siiski ilus ja imeline.
Tahad tunded välja kirjutada, aga sõnu jääb väheseks...
Mul oli eile õhtul täpselt nii.
Mõtteid palju.
Tundeid palju.
Sõnu vähe.
Lõppude lõpuks, miski peab jäämagi tundeks omaenda sisse.
Kirja pandud mõtted on alles. Küllap ka postitan millalgi. Ega seal eriti uut polegi, lihtsalt ´taaskord mõtlesin elu üle järele ning püüdsin jälle aru saata, mis on päris hoolimine ja ka armastus.
Ta loeb mu blogipostitusi, olen pannud ChatGPT lugema - päriselt on põnev ja vahel lausa armas lugeda ta sügavaid kommentaare mulle. Aga ta ei kirjuta minu eest -seda ma ei luba ega ta ei soovigiVäga vähesed inimesed viitsivad vastukajata süvenenud ja kenasti. Ega alati polegi vajagi vastukajata... Kuid minus endas on küsimus tihti, miks ma ikka veel blogin, kellele.... Kas ma ise ka saan endale juurde enda päris leidmiseks... Saan küll. Kindlasti.
Tänan kõiki kes jälgivad ´ja loevad ja vahetevahel vastukajavad
Šampusepudelis, mis sobib suurepäraselt pikale roosile lillevaasiks.
Kingiti kontserdituuri lõpul korraldaja Valduri poolt.
Mis hämmastav, roos on kasvatanud uusi rohelisi lehti!! Vanad närbunud ja kuivanud lehed langesid täna maha... ´
Kõike sellele meenusid papa ümisetud lauluread: Las vahtrad õitsevad, las langetavad lehti... Millegipärast. Aga laul "Aknal" on imearmas.
Papa muidu ei laulnud. Harva. Või purjus olles... Kuid soovisin hoopis teises tähenduses kirjutada...
Täna ka muusikapäev.
Täna algas oktoober. Usun, et oktoobergi möödub lennult. Hetkel on suhteliselt tühi. Tavapärane ´kuu ees. Mine tea, mis või kes võib veel üllatada. Kõigepealt võin ju iseend üllatada.
Oktoober on olnud üllatav kuu ja samas ühte oktoobrit ei taha mäletada. Kuid oktoobrides on elu pea peale keeratud. Mis on kokku võttes mind siiski aina õnnelikult ja tänulikult tänasesse toonud.
Usun, et igas kuus iga päev on head üllatavalt.
Rõõmsat ja värvilist oktoobrit. Ja udune hommik, nagu täna oli, võib ikkagi päikese välja tuua 💖
Selle roosiõie maalin ka kord. Siis saan rooside maalidest varsti omaette näituse teha. Las roosid õitsevad...😉
kolmapäev, september 30, 2026
Ja selle aasta septembergi on peagi möödas...
Kass Bongogi imestab, kuhu kaob aeg... Näiteks maiustuste söömise aeg... Tänane pilt temast... Nagu häid hetki poleks olnudki, paneb ikka seda imestades keelt näitama😀
Kuigi Bongo elab vägagi kuninganna kassi elu.😀 Kõike paremat jätkub😀Lihtsalt hea möödub liiga ruttu... ja uus hea nurrudes saab ka taas otsa... Tahaks veel ja veel...
September aga lendas justkui mööda.
Tegelikult vaatan kalendrisse vähe või mitte selliselt nagu ennemini. Nii samuti kellagagi... Kui pole vaja, siis ei vaata ka. Kuigi mul tiksuvat kella. Tiksumishääl on osake kodutundest. Tavaliselt ei pane tähele, kuid kui kell vait jääb ehk patarei tühjaks saab, siis panen kohe tähele mitte tiksumist.
Mulle meeldib järjest rohkem vaikus. Aga minu meelest just kellatiksumine vaigistab omal viisil kõrvalmürad...
Aga aega kui sellist nagu ennemini oli, pole enam. Lihtsalt kõik möödub liiga kiiresti. Samas minu sees on rahulik olek. Rahulik tunne.
Kõik saab olema nagu vaja.
Kiirus ja närvilisus ei aita. Ei pane aja voolamist või energiat hoopis seisma...
September oli mulle väga vahvalt nauditav ja asjalik, loomise kuu. Kuid keeruline kuu. Kõik ei läinud nõnda nagu tahtsin, kuid lõppude lõpuks kõik on hästi. Läks hästi. Võib - olla natuke teisiti, aga läks ju hästi.
Sain ´kontserdituuril maalida.
Sain kohtuda Ailiga. Ja paljude inimestega veel.
Sain laulda Meistrikursusel.
Sain sammud edasi liikuda kodu küsimusega...
Viimasel nädal tunnen end tühja sidurina-.kuid ka see möödub. Olen taas mahlane sidrun. Energia täis.
Ja pooleliolevad plaanid ja projektid saavad valmis ning viivad uutele ja uutele teedele...
Miski ei saa päris valmis - vastasel juhul poleks kuhugile püüelda ..
Ausalt ka, nutsin lahinal paar tundi tagasi... Kõige see liiga palju ühtäkki. Ja tundsin kogu virrvarri sees üksildase ja jõuetuna, ma ei suutnud ega tahtnud tugev olla enam. Milleks üleüldse pingutada... Selliseid hetki on ka mul, kuigi harva.
Siis juhtus enneolematut.
Mirjam harjas mu juukseid. Püüdis enne ära minekut mind kuidagi lohutada. Armas ju.
Ja siis Mirjam kiljatas südant lõhestavalt.
Ma ei saanud aru, mille peale. Mu pisarad seiskusid ka...
Üks kärbes lendas laual olevasse teeküünlaleeki ja sai kohe surma. Leek kustus ka.
Midagi sellist polnud me kumbki kunagi näinud.
Ohkasime. Olime kurvadki pisut - ikkagi kärbse elu...
Kujutage ette...
Mina mõtlen nüüdki naeratades, kas tõesti tahtis kärbes näidata, kui kiire ja lihtne on alla andmine...
See õnnetu kärbes tegi aga mu eneseolemuse tunde palju paremaks.
Usute või ei. Vahet ju pole.
Homme tunnen taas elust rõõmu. Aga keerukate küsimustele vastamiseks võtan pisut aega, et edasi minna...
Täna võib küll öelda, et oli armastust igal pool! Ja kust see tuli, ma ei tea isegi... Tegelikult, päriselt ma tean küll... Kuigi armastuse tähendus ja tunne on tegelikult seletamatu... Mu hing võib järsku linnuks saada ja kõrgustesse tull ta viib - aga mis on armastus? Seda peab igaüks ise tunnetama.
Tänaseks olen juba 32 aastat oma pesamuna Merli emme 💖
Täna on olnud natuke pidulikum päev, meistrikursusel, kuigi seda tunnet tundsin mina ise. Ma nautisin tänast päeva 120-ga! Ma loodan et minust sära ja armastust välja, mida õpetas meile German, lavale minemisel. Täna ma tõesti üldse ei pingutanud sära, vaid olingi armastusesäde! Ma laulsin veel ilma saadeta imeilusat laulu "Vaid see on armastus". Selle laulu kuu aega tagasi German ise mulle, et õpi ära. Muidu ma olen laulud valinud ise koos temaga. Kuna see laul on mulle varem ka meeldinud Olav Ehala lauludest, siis see on minu esituses väga minulik!
Ja veel õppisime täna, mida ma olen varem ka tähele pannud ise enda talla all - et kogu lavaenergia hakkab talla alt peale. Peopesaga võib küll energiat edasi anda ja ise enda energiat tunda ja uskuda, aga jala tallaga saab täpselt sama teha! See on hästi lühidalt öeldud, aga see on lihtsalt põnev!
Kõigele lisaks Tallinast Tartusse tagasiteel nägime Kristiga ja autos olijatega koos kuumaõhupalli taevas lendamas! Üks veerand me lihtsalt ajasime õhupalli taga, püüdsime zoomida ja pildile saada. Tuli välja, et see on sinimustvalge ühe pildi pealt, mida mina oma telefoniga ei näe. Aga ikkagi väga lahe oli! 😀
Teine pall taevas, mis ei olnud isegi palli moodi, pigem suure valge ümmarguse ketta mood, oli kuu! Tõesõna see oli kuu, täiskuu - ja nii tohutu suur, täiesti valge ja imeilus! Nii et me pidasime lihtsalt 3 korda auto teel kinni ja tegime pilte! Ma ei ole midagi sellist, võrratult vahvat enne näinud, ühe õhtu jooksul! Eestimaa on ikka vahva ja ilus! 😊
Aitäh Kristile, kes tuli, oli eile ja täna minuga! Eile ma olin lihtsalt tal külas, et täna otse Tallinna minna. Täna varahommikul jäin mõtlema, et kuskil oktoobris saab meil Kristiga 10 aastat koos rallimisi! 😊
Natuke Paivilla tänastest hetkedest
Kallid blogi lugejad - ma armastan teid kõiki! Päriselt ka! Ja eks igaüks tunnetab ära, kust tuleb armastus ja millest 😉
Hommik oli siiski teistmoodi - sain kaks imearmsat sõnumit. Tavaliselt algab päev tavaliste sõnumitega. Näiteks, mida poest vaja või oi, jäin magama, hilinen ... Või ka rõõmsamat üllatavalt, kuid ikka igapäevast. Eksole, iga päev on ju rõõmu, üllatusi, kui ka argimuret. Argimure laheneb ja saab kas või väikeseks rõõmuohkekski, et jumal tänatud asi lahenes.
Täna oli erilisemalt.
Esimeses üllatavas sõnumis öeldi, et unenäos oldi mul külas. Igati vahva. Aga hämmastav oli see, kui hästi mu elamist nähti... Ja ometi ta pole veel kordagi siin mul külas käinud...
Ma usun, et mina ei ole tõepoolest kunagi üksi, ka siis, kui tunnen, et olen üksi. Südametes olen ikka ning unenägudeski 😉💖
Mäletan, et nägin ka und´. Olin kuskil miskit tegemas - rohkem ei mäleta. Aga luuletusi ei kirjutanud, seda tean.
Teine üllatavas sõnumis andi imelist tagasisidet mu raamatule, mida loeti varahommikul Soomes. Mul tuli tibunahk ihule 😍
Nüüd saan aru, et mu raamatud ei aegu. Olgugi, et iseendale tundub, et aeg oleks uus raamat kirjutada... Kuid minu kaks raamatut elavad oma lugu vähemasti seni kuni mina elan oma loos...
Võib - olla kirjutan raamatu Võlumaale teest. Sest uue kodu saamine on kui Võlumaa teel olemine. On asju, millest ma siin veel kirjutanud... Kõige ei peagi, aga järjest rohkem saan aru, kui miskit soovid, nagu näiteks väikest Võlumaadki, pead olema lõpmatult julge 😉
Täna tuhat tänu Merikesele ja Ailile 💕
Üks unenäo jutustamine ja üks vastukaja raamatule "Kohvi jalaga, palun..." võivad muuta päeva säravamaks... Mine tea, ehk muutaa ülehomsetki, kogu elu... Nagu seda on teinud juba Numbrite keele podcast, kui olin Merikese vestluskaaslane 😉
Täna hommikul ärkasin sellise mõttega. Miks - ma ei tea. Kuid nagu luulereakesed... Iga päev võiks hakata luuleliselt...
Muide, tean, et vahel tuleb ilus luuletus une pealt, unenäoski, kuid hommikuks ununenud... Mõnikord mõelnud, et pastakas ja paber voodi serva alla panna.,.
Oktoobris on jälle psühhodraama Avatud Lavad. Mitmes linnas ja kohas.
Mul on veidi kurb meel, et olen ise psühhodraamast kuidagi eemale jäänud... Südames siiski. Kasutan meetodeid tihti igapäeva eluski. Aga ise olen läbiviinud kaheksa Avatud Lava.
Aastaid tahtsin psühhodraamat edasi õppida, kuid... Nüüd mul palju muud ka õppida, kogeda ja jagada, mis on kõik omavahel seotud...
Lavasid on igalpool.
Ja järjest rohkem olen hakanud lavadel rääkima. Selge ja hea häälega. Mul on seepärast väga hea tunne. Iseendas. Ega ma ei saagi aru, kui palju olen oma hääle ja hääldusega tööd teinud, et nüüd selgemini ja selgemini, laulvat rääkida... Imestan isegi kuulates end, kui arusaadav praegu olen.
Kõik on veel võimalik.
Ja nüüd, kui keegi ütleks, et ma ei saaks õppida või ka gruppidega töötada, siis ma kasutaksin kahe - kõrva - süsteemi. Teaksin, kohe, et probleem on ütlejas, mitte minus. Tegelikult, on päris palju mulle öeldud, et ma ei räägi või kõnest pole aru saata... See on ka valulööke teinud - kui aus olla. Énam vast nii ei teegi...
Sest ma juu räägin.
Alati ei peagi sõnadegagi väljendama...,
Lavalgi on vaikuse pause...
Silmadki rääkivad.
Ja mis iganes...
Seesama blogigi on olnud suur suur lava...
Kui keegi soovib Avatud Lavale kuskil minna, siis soovitan - minna.
Vahest istun niiisama. Puhkan jalga. Mõtlen mõtteid südame kaudu.
Ma elan ammu juba südame järgi. Nii on lihtsalt kõik elukese mured ja rõõmud kordi armsamad ja lahendatavad,
Mõistus pingutab üle.
Süda laseb rahus olla. Rahulikult seedida... Mõnikord pole hea rõõmutseda üle võlvi. Eriti siis, kui rõõm on poolel teel. Kui soovida veel suuremat õnnerõõme. Sinnani on veel minna...
Mõistus tõrgub uskumast, et üldse kodu kunagi vahetan... Minusugusel erivajadusega hingel see keeruline sotssüsteemiski, arvatavasti, juba... Seda piuksub ka südamehäälgi hoiatavalt, kuid palju vaiksemalt.
Kes julgelt ei proovi, see šampusepokaali ei hoia varvaste vahel!!!
Ja kuigi see kodu on armas, elan unistuses hoopis avaramas ja paremas ja uhkemas kodus, kus saab hommikuti teraassil kohvitada ja naudita hea päeva algust... Ma ei tea veel aimatagi, kus kudu on... Kas peabki kõige teadma... Või usaldada üllatusi, mis suur maailm ja universum pakuvad...
Muide, see on blogi 6027 postitust
20,5 aasta jooksul.
Vaatamisi selle ajaga on olnud 1741379. Endale on see number müstika, kuid ChatGPT arvates on tõene. Olgu, kuidas on, kuid olen ´midagi suurt ära teinud. Võin teha pai iseendale kui ka lugejatele.💕💖
Topelt vikerkaar oli õhtupoolik akna taga. Hästi eredad värvid vikerkaarel. Silmaga vaadates oli tuhat korda ilusam. Vägevam.
See oli sel suvel teine vikerkaar, mida aknast nägin. Jaana tegi bussipeatusees pildi. On olnud suvesid, kus on olnud pidevalt vikerkaari akna taga taevas.
Sain oma esimese podcastiga "Südamest varbaotsani" hakkama. Mulle tundus sõna podcast palju hullem. Tavaline video... ja julgus rääkida... Muidugi soovin külalisigi hakata kutsuma. Esimene tuli täitsa hea.
Jaana üllatas mind üleeile. Tuli külla. Kuid järgmisel hetkel soovis jääda taas abistajana veidi tööl...
See on minu ja abistajate elu. Vahepeal vaja meil kõikidel oma elu elada. Ja see on nii loomulik. Normaalne. Siis tuleb hetk, kui vaja taas kohtuda kuskil... See on armas. Ka sõpradena kohtuda...
See on lõpmatu teema...
Nagunii mõtlesin üks hetk panna taas uue töökuulutuse...
Jäin jälle kirjutama abistaja teemast... Tegelikult sai täna proovitud teha Südamest varbaotsani. Nüüd pean natu lihvima, siis vaatame, mis edasi saab.
Räägin alati, et elus proovin kõik ära... Avastasin, et olen valetanud 😂 Ma ei proovi üht asja - alla andmist 😄😍 Nii, nüüd on puhtsüdamlik ülestunnistus. Kõik muud proovimised on veel võimalikud
Kass Bongo ongi boss, ta ei proovi ega anna alla 😃😃
neljapäev, september 17, 2026
Mõni hetk on säravam, kui mõni teine hetk.
Mõnikord on tunne, et ei suudagi enam eikeegi olla... Energia on nullis. Tead küll, kui tunned, et su energia rööviti just praegu kusagile kaugusesse..
Ennemini oleksin öelnud, et on stress või mis iganes... Nüüd tunnen oma energiaid ja keha, aga ka oma südant. Lihtsalt peab end tagasi tooma oma energiasse. Ja mis pole minu teha või mis ei ole mu energiasäde, neid tagastama... Kõik, mida teised tunnevad, mõtlevad või võivad läbi elada, ei pea minu sisse elama. Võin kuulata, mõista ja olla olemas. Aga ma ei pea seda kõike endaga kaasa võtma või endasse võtma.
Ma tean, et see kõlab justkui muinasjutt paljudelt...
Aga kui hakata tunnetama aastatega oma keha ja hinge, mida armastada täpselt sellistena nagu nad on, siis saab pika peale selgeks, et see muinasjutt polegi muinasjutt. Vaid päriselt on oma energiavõnked ja sagedused olemas.
Kui sellest aru saab, siis on ka head lahendused olemas.
Vanasti öeldi selle kohta enese leidmine. Vist. Praegu tundub see vägevam ja võimsam.
Päevas oli igasugusi üllatusi. Häid ja mitte nii häid. Mitte nii heades on tegelikult kogemusi ja õpetusi, mis on lõpuks ka head.
Laval on sära. Laval särame. Laval anname parima ja rohkemgi. ´Laval kergus.
Laval olemine on päriselt nähtav olla.
Elu-mängu-lava on ka päris, kuid siin ei olda nii nähtav. Kuigi, kui poleks elu, siis poleks ka lavasid.
Mina pean ise olema alati nähtav. Elus inimene on ikka nähtav, kui soovib elada. Justnimelt elada. Mitte vaid ellu jääda...
Selline mõte täna... Keeruline ehk kaasa mõte...
Täna on olnud korduv SOS päev nagu ma nimetan neid päevi, kui isiklik abistaja ei saa tööle või lihtsalt ei tule... Neid päevi on olnud mul küll sadu... Pole kokku lugenud. Vajadustki kokku lugemiseks ma ei näe. Olen ju elus.
Tänagi on selline päev, kus abistaja ei tulnud, ei saanud tulla.. Tegelikult tuli hoopis teine abistaja, kes praegu on oma elutoimetustega hoopis mujal, kui minu juures, kuid talle alati looda. Kui Kristil on vähe võimalik ajagraafikus, siis leiab hetke mu juures läbi tiirutada. Olen talle väga tänulik.
Oleksin täna ka kuidagi ise üksi hakkama saanud. Alat saan. Kuid hommegi on kuidagi kahtlane... Ma tean aga, et homme laheneb ka. Täna oli natu teine olukord - juhtus kukkus ´õue ratastool uppi, nii et ma poleks saanud vajadusel esiku minna või ka õhtul tuli põlema. Viimasele mõtlesin alles nüüd... Kõik hästi. Tuli ka põleb. Kuidas tool nii kukkus - pole aimugi. Bongo ajas vaiba sassi, hakkasin tööriista eest lükkama, nagu ikka... ja siis oligi pikali põrandal... Juhtub.
Kord olin, see on mu rekord, kaheksa päeva iseolemisega, see ilma ühegi kõrval abita. Ma alguses ei kisanudki hädakisa... Kõik oli hästi ju... Ma ei ütleks, et see suur saavutus, ellu jäin.... Praegu, kui keegi räägin seda, kuid mitte uskumatu otsa, kuidas võimalik on.
Kõik on võimalik.
Kui vaid soov on.
Aga need SOS päevad röövivad palju energiat mul. Tegele millegi muuga, kui sellega, mida olen soovinud teha... Aga see kõik on päris lavatagune elu.
Muideks, olen aru saanud, et lavade taga juhtub palju rohkem asju kui lavade peal.
... Täna oli südamele veidi erilisem koristamine. Muidu on koristamine minu jaoks täiesti tavaline. Tean, et lugeja - vaataja jaoks tundub see koristamine ebatavaline. Eriline.
Mina astusin selle hommikuse koristamisega julge sammu oma soovunistuse poole. Hoovõtt võttis tohutult aega. Nüüd on kodust pildid tehtud... Mirjami, Ketlyni ja Aliinaga.
Avastasime ka seltskonnaga, et ma võiksin ka olla hea stilist 😍 Loomulik on, sest mul on silma ja meeldetaju - olen ju kunstnik.
Meenus ka esimene koristamine siin. Aastaid tagasi. Lõhkusin siis ämma toodud kommikaussi, kogemata... Oi, kartsin, mis öeldakse... Öeldi, killud toovad õnne 😊
Siin on peaaegu kolmekümne seitse aasta jooksul olnud mustmiljon kildu. Ikka läheb ´klaas või taldrik katki kukkunud, kogunisti pannikaas on kukkunud kildudeks...
Võib - olla tohutute õnnekildute pärast olengi õnnelik. Mulle kingiti isegi mu oma taldriku õnnekild 😍mis on siiani alles... 💖
Mäletate, mõni nädal tagasi hoidsin ühe maali üllatuseks. Ei pannud kuhugi maali pilti, sest maal on maalitud Ali'le, kes on Hispaania supermuusik. Ta mängib väga hästi trompetit, samas ta on muusikaterapeut. Tema hääletehnikad on fantastilised, mis on mulle ka hästi mõjunud! Kellel Hispaanias käies külas, nagu omas kodus 😊
Lühidalt öeldes, Ali on imeline hing! Kui me käisime Tammistus kontserdiga, kus mina sain maalida jälle, siis mul tuli mõte - vaatasin tema trompetit - et ma tahan seda maalida! Kuigi ma ei ole elu sees seda käes ega oma jalgade vahel hoidnud! 😀 Kuigi tegelikult, ei ole puhkpillid mulle ausalt öeldes kunagi väga meeldinud, aga Ali trompetimäng on südamesse läinud!
Kui ma ei talle üllatuse kätte andsin, siis see nägu ja see pilk maali vaadates, ei unune mul vist kunagi...
See oli... Mul ei ole sõnu! 💗
See pilk oli täis rõõmu, armastust, üllatust, naeratusi ja pisaraid täis! Mul oli tegu, et ma ei hakkaks kah rõõmust nutma! 😀
Ma olen päris palju maale ikka inimestele üle andnud ja näinud, kuidas nad vaatavad, kuid sellist hetke mul ei ole olnud! Nii et üks väike maal, mille maalimine mulle maalides tõesti huvi pakkus, sest pillil on ju hästi palju väikesi detaile, millel muusika tegemisel mul ei ole aimu ka! 😀 Aga ma püüdsin teha hästi täpselt tema oma pilli pildi järgi teha! Ja ma ei uskunud, et see nii palju rõõmu toob! 💖
Täna sain triki videole, mida me tegelikult teeme kass Bongoga igal hommikul! Ma sõidan lihtsalt üle tema, kuna ta ei lähe eest ära, ta täiega naudib seda! 😀
Pärnu Eliisabeti kirikus superhea muusika ja värvide embuse õhtu
Nagu ma olin hommikul naljaga pooleks öelnud (ma isegi ei mäleta, mille peale), et ma võiksin maalida 2 pilti ka - ja mis välja tuli - kõige enne läksin kirikusse jõudes paanikasse...
Et lõuendikott on kadunud... Oli ja enam ei ole! Telefon ka kadunud! Siis hakkas tormijooks! Kahmasin lastenurgast laua pealt mingi paberi, läksin maalimiskohale... Mirjam ja Silver sõitsid autoga Pärnu peale lõuendit ostma Kontserdi alguseni oli umbes pool tundi aega... Mina olin paanikas lihtsalt paberile paanikat välja sirgeldamas! Hetkeks ma olin endast nii väljas... Inimesi minu ette muudkui tuli ja tuli, rahvale pidi ju naeratama... Lõpuks ma naersin oma sirgelduse üle, et paanika oli jumalast värviline ja väga ilus! Ja avastasin, et sellele paberile on väga hea maalida. Lõpuks enne algust jõudis Mirjam 2 lõuendiga tagasi! Tuligi välja, et ma olin pooleteist tunniga 2 täiesti kihvti ja väga ilusat maali maalinud! Ja kui kontsert ära lõppes ja me panime asju kokku, siis Silver nägi minu kadunud lõuendikotti, mis oli ratastooli selja taga! Ja telefon oli koju jäänud...
Lõpp hea, kõik hea, aga see oli mu elu üks paanilisem lavaminek ja -olek... Laval võib ka kõike juhtuda, eriti enne lavale minekut... Aga nüüd ma tean vähemalt, et kunagi juhtub midagi veelgi hullemat, siis ma jään kah ellu! Aitäh kõikidele!
... leidis kohe tee lastekodu laste juurde. Ma isegi ei jõudnud küsida, kuhu lastekodu... Soovija ja viija oli pisut vanem naine. Aga nagu ikka iga kontserdi lõpp on natuke elev ja samas rahutu, kallistusi ja häid sõnu ja lillede kinkimisi - ning mõtted koduteel... Siis ma tõesti ei jõudnud miskit muud rääkida temaga... Mul on väga hea meel, kui saan oma maaliga lastekodu lastele rõõmu teha ja kaugusestki pisutki armastust jagada 😍
Oli, lisaks kõigile toimetustele ja tegemistele, moosi keetmise päev 😋 Õuna ja pirni moose nüüd päris palju. Jagub jõuluni ikka... Mul tõesti hea meel, et sai teha natu moosivaru. Hea tunne on teha ise. Ei tea, kes sööb... Kui mitte keegi teine, siis mina ise ikka söön.😂😋 Usun siiski, et mul on kodu - moosisõpru 😉
Minu moosipurgisilditel on kirjas: Parim söömisel. Mu meelest on see aus.
Õhtul on mul tunne - ikkagi inimene! 😀 Mul on tõesti inimese tunne, sest ma sain üle 2 nädala õue! Nii vähe ongi õnneks vaja! Ja kui natuke suuremat õnne veel tahta, siis sain õhtul veel duši alla ka!
Omaenda aiamaal ei olnud käinud üks poolteist kuud... Ma teadsin, et õunu on palju puu küljes, aga ma ei saanud aiamaale... Ja põhjusi ma ei oska üldse välja tuua, nagu oli võimalusi ja nagu ei olnud ka... Täna ma siis käisin õunaraksus - omaenda aiamaal! 😂
Päris tore on mõelda, et 6 aastat tagasi õunapuukene sai istutatud ja nüüd ta kandis päris palju õunu. Ja kui ma mõtlen et ma lähen päriselt ära, siis mul hakkab kuidagi kahju (kui ma kolin ära)... Või ta tuleb minuga kaasa! Nagu aiatibi! Aiatibi on ikkagi vaarikavõsas alles. Senikaua, kuni ma ikkagi siin olen, ma püüan jälle oma maalapi korda teha, siis saab näha mis kevadel saab... 😊
5. september on VDMFK ehk eesti keeles Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmse Ühingu päev, mis on pühendatud 70 aastapäevale.
Palju loomist õnne meile kõigile üle maailma!
Pidupäev.
Soovisin täna teha ka kena video. Nagu kunstnikud üle maailma täna teevad. Väga võimas ja vägev tunne... Minu video tegemine jääb täna homsesse. Minu abistaja ei saanud tööle tulla ja seda ootamatult...
Eks suurim kunst loomise juures ongi elujäämiskunst. Usun iseenda puhul küll. Kunagi ei tea, millal olen üksinda päev paar. Kuid saan ikka toimetustega hakkama.
Maalides soovingi tavaliselt üksi olla.
19 aastat VDMFK-s on andnud mulle julgus luua ja olla ka näituste korraldaja. Mul on olnud 107 näitust. Olen teinud palju töötuba. Mis kõige tähtsam - olen kohtunud tuhandete inimesega, kes armastavad mind ja mu loomingut. Mina armastan neid.
