esmaspäev, november 16, 2026

Samm edasi

 

Head uudised!

Ei, see ei ole võti mida te arvate olevat! Sellega võtmega läheb veel aega. 

See võti on ikkagi kuldvõtmekene!

Uurisin natuke teisest vallast (ma veel ei ütle avalikult, kuhu ma sooviks uut kodu), kuidas on seal lugulaul isikliku abistaja teenusega. See on üks oluline asi elamise jaoks. Mul võib uhke loss olla, aga kui mul teenijaid ei ole, siis ei ole sellest lossist mingit kasu 😀

Nali naljaks, aga tõsiselt sain sealt vallast päris hea vastuse.

Nad vastasid päris põhjalikult ja hästi positiivselt minu küsimustele. Neid oli ikka terve rida. 

Mina loodan südamest väga, et kõik saab olema isiklike abistajatega nii nagu mina tahan, oma täisväärtuslikus elus. Ja praegused abistajad mul ka kohe ära ei kao. Nad kõik on lubanud jääda. See annab tegelikult turvatunde.

Hea on lugeda ka uudist, et kohalikud omavalitsused peavad võimaldama IAT-d sõltumatult kliendi lähedastest. See on selle kuu alguses Riigikohtus tehtud otsus. Mina mõtlen oma väikese peaga, et kõige enne peaks arvestama ikkagi iga erivajadustega indiviidiga eraldi ja rõhutama just seda. Ma saan aru küll, mida selle otsusega mõeldi. Mina nt olen ammuilma iseseisev ja minu soov ikkagi jätkuvalt, et minu täisväärtuslik elu läheks edasi, nii kaua kuni ma ise suudan. Ja ma suudan loodetavasti kaua-kaua veel, sest elu on pagana põnev mäng! Ma ei ole veel mängimisest väsinud ega tüdinenud! 😉

Mängin Kuldvõtmekesega edasi! 

💖

pühapäev, november 15, 2026

Pühapäevased pannkoogid...

Olid ju imeilusad pisipisi pannkoogid. Kass Bongo sõi just nad ära 😀😀😀 Kuigi ei olnud nii mõeldud... Küpsetasime Jaanaga pannikaid siiski endale. 

Kaks kooki tulid väikseid... Olen alati meenutanud, et lapsepõlves tegi vana mulle imepisikese pannkooke. Need kaks olid täpselt sellised nagu vanaema mulle küpsetas.

On olnud vahva ja rahulik pühapäev.

Olen hetkel lombakas. Üks päev lõin vasaku jalalaba pealt ära. juhtub nagu möödaminnes suht tihti ja unustan kohe. Nüüd aga paistes... Vaatan, kui homme ülehomme läheb üle... Ma ei oska paigal olla. Puhata jalga. Ega ma ei 

saagi üksi olles. Ikka vaja minna kuhugile. Vasaku jalaga juhin paremini ratastooli... Nüüd püüan paremaga - unustan pidevalt , kumba jalga rohkem kasutada...

Harjumuse jõud suur.

Küll pulmadeks paraneb ja siis saan tantsida taas kahel jalal.  

Küll päris peika ka tuleb...


Viimasel ajal juhtub ikka asju... Silm oli müstilisel viisil sinine... Lihtsalt põrkasime Hannaga kergelt kokku, mäletan põskedega... Sedagi juhtub vahel abistajaga. Naerame. Küsime, kas said haiget... Seekord hommikul Sauel ärgates küsiti, kellega öösel kaklesin... Käisingi VaVaril ka sinise silmaga... Eelmine õhtu polnud midagi näha. Hannal polnud ühtegi jälge, õnneks...

Aga mees uus nädal. 

Uued sündmused. Usun, et vaid head ja positiivsed.     

laupäev, november 14, 2026

Siiralt laupäevas

Siiralt laupäevas...❤️
Sai mõeldud veidi juba ka üllatustele, mis saavad olema 2027 alguses, eriti veebruaris 😍😉


 

reede, november 13, 2026

Reede 13 ja... Ma polegi kuu pealt kukkunud, vaid tähelt...

 

Tänane reede 13  jääb küll meelde. 

Oli hea. 

Natuke naljakas ja uskumatugi.

Sai ühe sammu kodu vahetamise, müümise´- ostmise juures edasi astutud. Asjaajamiste käigus on tulnud päevavalguse kätte väike vana pisi apsakas, mis on jäänud kunagi arvatavasti panka tegemata hiieklõpsuna või jäi mul omal ka kahe silma... Nüüd on üks probleem hästi loodetavasti kustutatud. 
Aga suhtlesin kahe pankaga. Sel nädalal. Üks pank julgeb helistada ja kuulata mind, teine pole veel kordagi mull3e ´helistanud. Sellest on kurb  meel. Kirjad on küll head, kuid nende vahetamine on aeganõudev ja nii edasi...    Ja veel panen tähele, et pankadel on väga erinevad lahenduste otsimise viisid.  
Siiski üks oluline asi korras. 
Kõige lihtsamal viisil. 

AGA AGA AGA...
Pean natuke hoiatama... või sedasi... Minuga hakkas eile õhtul järsku rääkima keegi mees rääkima. Täiesti normaalset. Suhtlen siiski alati ettevaatlikult, kuid endalikult ausalt naljaga pooleks... Kuna olen vaba ja vallatu, siis võin ju lubada endale  ka kergemaid jutuajamisi. Täna hommikul ütles viisakalt ´tere hommikut´ ja soovis head päeva... Õhtupoole sain aru, et miski on viltu... ja uurisin veidi AI-ga teda... Igataheś sünnipäeva järgi internetis  teda polegi olemas. Piilun ikka fb lehelt, kes ja mis. Sünnipäevad jäävad mul meelde hästi. 
Kuid siis juhtus, et ta tahtis whatpappis edasi suhelda - pole ju midagi kahtlast selleestki. Palus minultki pildi. Saatsin  selle tänase  pildi, mis siin on..., Kuigi mu kõhutunne andis signaali... Ta küsis veel, kas räägin temaga inglise keelt... Kehitasin õlgu. Huvitav, miks eesti mees, kes räägib või kirjutab hästi eesti keelt tahab inglise keeles räägita. Teadsin juba, et ta on elanud välismaal ja töö ka hea, nüüd Tartus vana ema juures. 
Igati loogiline  jutt ju... 
Kuid siis,  kui whatsappi läksin, ei olnud enam facebooki lehte tal... 

Ma ei tea, kas oli pettur või.... Ka ChatGPT ei tea, kes või mis... Ka Google ei andnud sellist inimhinge... Õnneks suhtleśime vähe, midagi olulist ta teata ei saanud. Tegelikult ta kiitis mind. Rääkis usaldusest ja aususest suhtes,  jalgpallistki... Sexi jättis jumal tänatud vahele,  muidu oleksin kohe blokki pannud. Ja s e3da teadis ka, et olen ratastoolis...

Kui ta ehmatas, kui  tugev naine olen...  Sis miks on tema suur mõistatus... 

Loo moraal,
olge ettevaatlikud uute suhete loomisel.

Minule jääb vaid päris kohtumisportaal, kui kohtun kellegagi silmast silmast. 

Selle lause ütlesin täna endamisi   ´Ma polegi kuu pealt kukkunud, vaid tähelt.´ uhkesti millegi asjaliku peale. Mille - ei mäleta... 😉

kolmapäev, november 11, 2026

11.11 kell 11.11 ja mu kodu - korter müükis

https://www.kv.ee/moni-kodu-on-lihtsalt-elamispind-monel...

Esimene, kellele sain öelda, et osta ja kes saatis kv linki, oli mu oma Silver 😀 

Kõige enne nägin Ketlyni postitust fb-s, kuid seda teadsin ja aimasin sisugi juba esmaspäevast... 

Hommikul  hoiti mulle varbaid. Need vähesed, kes teadsid. Sain ka palju julgustavaid sõnu. 
Õhtul tuli ka küsimus, kas lähen  mehele... Kõik on veel võimalik. Olen kena ja sexi, natu hingeline või siiski palju armastust on mu sees, kuid kindlasti ei müüks kodu kellegi pärast. Vaba ja vallatu hea ja tore olla 😉😀😀 

Aitäh kõikidele, kes elu erilisemal päeval minuga ühel või teisel viisil minuga olid.💖 Eriti Hannale.

Hannaga värvisime juuksedki ja veel Jõe keskuse Prismas , viimast korda.  
Sest täna pidi ju tähistama rõõmuga päeva.

Täna sai TU Akadeemia 4 aastaseks. 
Mul on õnn olnud olla alguses peale  seal. 💖💖💖💖

Niisiis, kõige tähtsam on , et mu kodu soovib mind lahti lasta ning olla uueks koduks kellelegi, kes soovib ka uut kodu.  
Tulge julgesti vaatama. Küsige Ketlynilt ja minult endaltki. 
Ka mind ootab uus kodu.😉

Mis tunne mul on nüüd enne keskööd...
Ausalt ka, see kõik pole veel kohale jõudnud... et suutsingi selle sammu teha... Mis ,edasi saab - ma veel ei oska aimata. Kõhe on. Põnev on. Olen iseendale olemas.
Kuidagi hea tunne.
Kergus.
Samas tean, et valitud tee on ka jätkuvalt keeruline...

teisipäev, november 10, 2026

esmaspäev, november 09, 2026

Päev endale

 ...ehk ka tüdrukute ja lihtsalt šoppamise päev eile! Sai käidud ka kinos, vaatasin filmi Magnus Kirtist. Täitsa hea inspiratsiooniallikas, nagu "Meie Erika". Nojah, mina olen ise kah inspiratsiooniallikas, kuid mõnikord on ikkagi hea ka teisi vaadata. Ja minust ei ole veel teist filmi tehtud peale "Ratastoolitantsu". 

Aga mine tea...

Kõik on võimalik!

Tegelikult ma olen naljaga mõelnud, et huvitav, kes see näitleja oleks, kes mängiks mind välja... 😂

Lõppkokkuvõttes oli päris hea molutamise päev. Sain isegi talveks käekoti. 

Selle Shereliniga klõpsutas üks mustanahaline noormees, keda me lihtsalt Tasku keskuses palusime.

Seega vahel on lihtsalt vaja kõik jamad ära unustada, ja lubada endale midagigi. 

Kuna eile oli isadepäev, siis mõtlesin ka papale... 

laupäev, november 07, 2026

Rohelise tule väikene tähistamine

Andsin maakler Ketlynile loa uuel nädalal minu kodu - korter müüki panna. 

Kuulutus on oodatud... Mina ise venitasin. Polnud valmis kodu nägemas müügis. 

Ma ei suuda ikka veel öelda, et panen korteri müüki. Ikka kodu...  

Kuigi tean see kodu vajab ka uut kodutunnet, uusi inimesi... 

Nagu minagi vajan uut kodu, uusi tundeid, uusi häid energiaid. 

Nüüd on esimene samm astutud uue poole. Päriselt. 


 Seda sammu tähistasime Shereliga. 

Mul ongi mõttes hakata tänu ja õnnega siit kodust minema... Ei pea kurvalt  ega pisarais või üksõikselt joosta minema. Hakkangi tähistama igat kõige tähtsamat sammu, kuni tänu - lahkumispeoni. Et ühte koduust sulgeda ja teist avada. Teist, milles ma ei tea, mis seal saab olema... Aga tean, mis siin on olnud ja kõik see tuleb mu südames kaasa minuga ka uute koju... 

Seda kirjutades juba on mul naeratused ja pisarad läbisegi.

Aga ma soovin siiralt tõesti, et siin kodus saab kõik - kõik hästi ja ilusti lõpetatud.

Et mul ei jääks tunnet nagu kunagi ammu, kolmkümnend kuus aastat tagasi Ravila tänava koduga... Siiani Ravila tänava majast mööda sõites on tunne, et seal jäi palju miskit pooleli... Kuid tean, et too päev, kui ma ei saanud enam koju sisse, sest ema oli luku vahetanud... on mu elu olulisemaid ja paremaid päevi. Selle olen väga tänulik praegu. Muidu ma poleks just siin praeguses hetkes Tiiana, kes ma olen. Kuigi mu elu algas tohutute pisaratega ja enda süüdistamistega, et igatsesin vaid omaenda elu ja armastust, peret... nagu iga teine noor naine...

Ja nüüd on natu elu möödas.
Rohkem elu veel kindlasti ees.
Lihtsalt üks suur imeline kolmkümmend seitse aastane ajutine etapp siin kodus hakkab samm haaval lõppema... Mina vajan uut hingamisruumi. Energiat. Armastust.

Nii ongi.
Tavaline lugu.
Või pisut siiski eriline kodu lugu... Minu lugu... Mu kallite lugu...

Maaklerid vist ei tohi öelda, kelle kodu - korterit müüvad, ja kes käib vaatamas... Vähemasti osaliselt.  Nii olen aru saanud... Mina tahan olla protsessi sees. Lausa väga kohal. 
Usun, et leiame Ketlyniga hea ostja... Kui kuulutus saab üles.
Mis tunne siis mul on - ei tea, kuid kindlasti kirjutan sellest... 

Kõik on veel võimalik


 Kõik on VEEL  VÕIMALIK täna - hommegi, kuid sündmus saadab mind ikka ja alati 💖 Ja tuleb taas...

Kas või 10 minutit...

... oli täna õhtul mul õigus jaurata ümbritseva kummalise maailma pärast... Uskumatu, kui kiiresti võitakse liblikad kõhus röövida... Lihtsalt sellepärast, et minevikus eladakse  ning sain veel teada enda kohta, mida mina ise ei tea veel 😀 Oleks see  külajutt, siis saaksin veel aru, aga see pole küla pealt kuuldud... Mind huvitab nüüd endki kodulaen olemasolu, mida mul ei ole ja pole kunagi olnudki.  Pank aga teab, et on nagu... Eks ma uurin, kust ja mis.  Lihtsalt see väide tuli nii ootamatult ja üllatuslikult, et mul jäi suu lahti. 
Saan aru, ´et asjaajamises võib tulla apsakaid, aga... selline tuli pangalt....
Kindlasti saan öelda, et mu rahaasjad in minu kontrolli all.
Olingi ´pahur. Naljaga pooleks. 
Küsisin Hannaltki,  kas võin olla vähemalt kümme minutit virisaeja.  Hanna naeris. Mina ise ka naersin, Tulles Luunjas, poes. See oli tegelikult rõõm, et sain õhtul lihtsalt poes käia. Tuulutamas. Mul oli jooksnud juhe kokku - ole nii ja tee naa, ikka pole see,..

Bongo jälgib kapi otsast toimuvat. Tema elab tõesti oma  elu.


 

neljapäev, november 05, 2026

Nagu liblikad kõhus...

Unistused vahel lihtsalt on. 
Suurenevad.
Avarduvad. 
Saavad kallimatekski.
Neil on õige hetk, kui nad ei mahu tagasihoidlikudesse piiridesse lihtsalt ära. 
Löövad särama kogu kehas ja ümberringi...

Ja siis küsid iseendalt, mis toimub... 

Soovunelm täitubki viimaks ometigi... Veidi teistmoodi küll, kuid siiski... Kui täitub, sest midagi veel kindel...

Mis saab edasi, kui üks unistus saab otsa?
Unistusteta...
Või tuleb kümneid unistusi ja plaane juurde... 
Kõik on veel võimalik. 

                                               Sel trepil ootavad ehk uued lahedad seiklused...  


 

Sain lõpuks ka hea sõnumi.

Olen mitu korda maininud, et kodu otsinguil olen suhelnud vist küll kõikide pankadega poolaastat.  On olnud hetki, kus olin väsinud ja tüdinenud, lootusetu... Pankade eitavad vastused olid väga erinevad. Ei olnud üldse üks ühele. Nagu mina eeldasin. Üks lause oli neil siiski ühine: Ei saa anda laenu. Kõik lootsid, et ´keegi leiab mulle hea lahenduse.  
Huvi pärast kirjutasin ka EIS-le, et ehk on meetme erivajadustega inimestele. Nende lehelt ei leidnud midagi. Vastus tuli üllatavalt kiiresti - palju kiiremini, kui on tulnud korteriühistule - ning otseloomulikult pole neil sellist meetmet. Lootus oli ikka sama, et keegi leiab mulle hea lahenduse. 

See keegi olen mina ise. 

Sain täna positiivse pakkumise Coop Pangalt. Pakkumine veel ei kohuta laenu võtma.  Kuid nüüd saab rohkem kindlust ja rahulikult mängida  edasi... Ja mis oluline - kõik on veel võimalik. Ka jäigad pangad võivad paindlikud olla.  
Lähiajal on mu kodu müügis...

Mul on liblikad kõhus.
Nagu armunul. Pole küll mnaailmatu aeg armunud olnud. Nüüd olen. Vist iseenda elevuse ja ärevusesse - mis nüüd küll saab. See väga hea tunne. Hetkel. Naudin rahulikult elu - olu mängu. 

teisipäev, november 03, 2026

Armastus heljub ...

Nüüd siis ma tean, milline on TÕELISE ARMASTUSE lõhn 😊💖 
Armastuse lõhn hõljub toas. 
See on tunnetatav, kui hingad rahulikult südamesse. Jääbki südamesse. 
Armastuse lõhna ei näe.
Armastus tunnet ei näe.
Aga on olemas. 
Minu sees.
Minu sees.
Naeratusena.
Vahel sädelevas pisaras. 
Minu säras.  
Mina kogen seda armastuse lõhna ning kui saan veel jagada  kellegagi, siis on...
Elu on armastus. Päevast päeva. 
Olen õnnelik, et armastus on olemas.
Olen tänulik iseendale, et  peatusin siiski  pühapäeva õhtul VaVaril küünla juures, mida piilusin juba laupäeva hommikul juba - soovin või ei soovi... 
Igatsesin armastuse küünalt... 
Nii vähe ongi vaja - osta küünal - ja aru saada, kui palju armastuse rõõmu on maailmas. 💖💕

esmaspäev, november 02, 2026

Käidud. Tehtud. Säratud.

 

Mul on väga hea meel, et ma ei loobunud minemast VaVarile. ´Tõsiselt, üks hetk mõtlesin, et ei lähegi... 

AGA 
jumalas super hea, et läksin. 
Tegelikult see olengi mina, kes kogu hingest miskit soovib, siis läheb igas praoski läbi... ja teab, et võib-olla palju jama, kuid tulemus saab siiski olema õnnelik.
Ehk 
mine päikesele vastu, siis jäävad varjud selja taha.
Nii ütles vanaema. Tark naine oli. 

   Minek, tagasitulek ja kohal olemine - kõik sujus hästi. Täpselt nii nagu vaja oli.
Kohtumisi oli palju. Ka iseendaga.
Sai särada. 
Sai mõned oma raamatud müüa.

Salme Kultuurikeskuse ligipääs ehk siis peatrepi kaldtee on täpselt nagu seitse aastat tagasi, kui toimus rahvusvaheline näitus "Julgus elada", kus oli minugi maal NAINE. See tähendab, Salme võimas maja ligipäästmatu paljudele. Meile öeldi, et invatõstuk läks katki... Mind päästis taas oma kergus ja väike ratastool - olen harjunud treppidest käima. Sai ka kaks noort meest abi paluda, mitte korraga, Sest mul oli seekord VaVar päevadel isiklik abistaja Mirjam, kes ei jaksa pikki treppe minuga käia ning kõik ei peagi jaksama. Reede saime Tallinna Hannaga.
Aga Salme lift oli samuti hea jamamine. VaVari liikmed ajasid Salme töötajat taga, kel on kaart, millega panna lift 0 kurrusele sõitma, kus Leelo kohvik. Mõlemal päeval. Pühapäeval ma ausalt  tahtsin näha, mis laupäevast tõhusamalt näha on. Mul oli kõht ka tühi. Sama jama. Viimaks tuli välja, et võlu - liftikaart asus kohvikus teenindaja käes. Kas olnud näiteks lifti juurde kirjutada, kellelt 0 oleks korrusele sõitmiseks abi palud? 
Kohvikus täiesti oli sõbralik teenindus ja maistvad söögid. 
Aga jah, üks väike läbimõtlemata asi võib tekitada, meelehärmi... Kirjutada lifti juurde, kuidas saab alla ratastoolis inimene, aga ka mõne teise erivajadusega inimene.. Kuigi see tundub mulle mulle kummaline, sest kui on mulle kummaline, sest kui on lift, siis määra saama kõik ju sõida alla - üles. Takistuseta. Luba palumata. 
Kindlasti tahan naisena wc-s peegli vaadata - Salme inva-wc´s on see jälle võimatu soov, sest uhke suur peegel kõrgel. Ma ei näe peeglisse vaadata. Sellest väikesest takistusest olen mina pidevalt rääkinud. Lahendus lihtne. Madridis nägin, Peegli kalle ülevalt alla poole. 

    Mirjam sai kaks pika päeva olla mulle lisatiivadki. Aitäh talle. 

Proovisin šamaanitrummi - üks unistus taas tehtud!😍

neljapäev, oktoober 29, 2026

Sõidame varjust läbi

 Olen nädalavahetusel Valguse ja Varjude festivalil https://vavar.ee/

❤️🙂😍 See on kindlasti vägev ja võimas.
Loodan, et ainus vari, mis on praegu,. kas saan minna, on minu tagasi koduteel - Tallinnast Tartusse ja Kaagverre , usun, et saab ka parimaks lahenduseks ning saan pühapäeva õhtul koju 🥰 Minek Tallinna ja Tallinnas olemine peaks olema paigas, kuid alati võib tulla ootamatusi. Üllatusi.
Kui keegi sõidab festivalilt või lihtsalt muidu Tallinnast Tartu poole pühapäeva õhtu umbes 20 paiku, palun südamest, andke teada mulle sõnumina 😍 Mina ja mu isiklik abistaja, ja mu kokkukäiv ratastool võiksid autosse mahtuda...
Ette aitäh 😍
Igatahes kohtumiseni VaVaril ❤️

teisipäev, oktoober 27, 2026

Eilne video ja juba tänased seiklused...

Sain täna niisiis sel kuul kolmandat korda välja. Ja üle mitme nädala ka ise poodi. Seekord Meie poodi.  Vahepeal võib olla lihtne õhtusöögi ostsime nauding. Seda enam, kui müüja on sõbralik.  

Käisin Põlvamaal - Võrumaal mitut soovitud kodu vaatamas. 
Kui saaks kõikide müüdavate kodude head küljed omavahel kokku siduda, siis saaks tõeline unistuste Võlumaa.. 

Aga ei saa.

See valik jääb.

Nii vahva, kui kunagi on hoopis talvel eripärane korter ja suvel suvila, millel on T-tähe kujuline katus. Ja mõlemas on veel sauna...
Unistada  võib ikka suurelt suurelt. 
Unistused ongi kallid ja näivad kättesaamatud... Kuid samas, kui on pealehakkamist ja tahe saavutada kõigele vaatamata, on võimalik kõik. 



Sõitsime Hannaga Põlvamaal - Võrumaal. Avastasime teid, kohti, maju... ja nägime taevastki. 

 

esmaspäev, oktoober 26, 2026

Võin rahul olla ...

Lahe, kuid rahulik loomispäev. 
Olin omas mullis jälle. Täpselt nii nagu mulle meeldib. Teha üht, teha teist. Koduseid toimetus Süüa teha. kiiresti kohvitada. Meigitud ka üle mitme aja.  Luua, vähemasti proovida luua uusi loomisi. Töid juurde. Villa edasi
 mul käed või jalad rüpes istuda... 

Hästi - hästi, ma ei suuda eales niisama lakke vaadata. Isegi molutades. Ikka käivad mõtted ja tunded liikuvad miinus Vahel küll üsna vaikselt... 

Aga iga loomise juures võib juhtuda apsakaid. Kui olla veel tuhinas... Siis tuleb hingata sügavalt sisse ja välja, andestada kõige enne iseendale ja looda, et apsakas pole veel lõppude lõppu ning naeratades edasi minna...

Sai kena pikk ehk mõtlema panev videogi tehtud. Vaja veel natuke kleepida - lõigata... Homseks jääb see.   
Hetkel olen mõnusasti väsinud. See on hea väsimus, et olen päeval rõõmsasti nii mõndagi ära teinud. Võin hea tujuga vood minnä. 

Ja paar head mõtted jäävad uuteks päevadeks teha... 

pühapäev, oktoober 25, 2026

Taas...

 Taas leian end... See nädal oli eriti otsimise mäng iseendaga... 
Taas on õhtud näiliselt pikemad. sest kellakeemise mäng oli jälle. Õhtud pimedamadki. 
Aga lühike päevavalgus ja pikk pimeaeg ei ole hull raskus kukil, kui sa ainult mõtled sedasi.
Kui lihtsalt südamel kergesti särada.
Eile õhtul tuli taas loomistuhin. Olin juba unustanud ammuilma, mulle endale vähemasti tundub nii, mida olen soovinud kogu hingest peaaegu alati. Või, kui polnud mitte unustanud, siis olid soovid ja loomisplaanid alla surutud endas.  Seda päris ausalt. 
Võib - olla oli seda aega just selleks vaja, et  tuletada iseendale meelde, milline loomisväärtus on kõigele vaatamata minus.
Ja  hakkasingi eile hilisõhtul taas looma. Ei, mitte uusi asju. Kuid uuesti asju, mis on pooleli... Ja sõna pooleli on ka pisut vale sõna... Kõik, mida soovin veel taas ja taas luua edaspidigi, olen juba teinud. Vähe või palju või parajalt... Nüüd on aeg nende sündmustega ja tegemistega edasi vägevamalt edasi liikuda.
Homme algab uus nädal.
Usun, et tuleb väga lahe nädal.

Olgu loov nädal kõikidele. 


 See on reklaam, mida loeksin minagi ning kutsuksin kellegi Tiia Järvpõllu endale külla
😍😉 Saaksime rohkem iseenda ja üksteisega tuttavaks!
Jagage!
Aitäh! ❤️

reede, oktoober 23, 2026

Mis on molutamise hind..

Eile õhtu oli harv õhtu, kus saingi pleedi see lihtsalt olla. Molutada. Mitu tundi. 
Mul oli isiklik abistaja Mirjam, kes jääb aeg-ajalt minu juurde  ööbima, et järgmine hommik või päev tööl olla. Tal ei tasu iga kord tulla - minna ära, ta elab natuke kaugemal minust. Võrumaal.
Minu õnneks. 
Siis on mul vahel õhtudki nii nagu olema peavad. Naisel, kes tahaks päevast ja probleemidest, mis ei peakski probleemid olema, aga teiste jaoks nagu on... ja ikkagi lahenevad... 
Kuid eile mul peagi veidi valutas... See on üli harv juhus, kui mu pea valutab. Eile teadsin, et olen mitmele inimesele endast kõik andnud ja soovisin endasse tagasi tulla...  
Eilsel õhtuhetkedel poleks suutnudki paremat teha, kui iseendasse tagasi tulla... 
Mirjamile muide ei öelnudki peavalu.
Jõime teed meega. Teed joome koos olles ikka. 
Kuid
eile õhtul sain aru, jälle mõistsin, et see ongi kodutunne, kui istud soojas toas pleedi või teki sees, ja jood teed... Kass Bongo tuleb ja nurrub... Ja  siis magamise minnes saab ka päevariided seljast võtta ning öösörgis või  kogunisti paljalt voodi pugeda -  et magades välja puhata. 
Mina ei saa endal riideid vahetada. See täpsustus neile, kes seda veel  ei teadnud. Enamus öid magan päevariietega, vahetan küll kleite, kui abistaja poole päeva pealt töölt läheb, mugavamad kleidid magamiseks, kuid see pole see. 

Nüüd täna õhtul siin ja praegu mõtlen omaette jällegi, 
mis on molutamise hind?
Mul.
See kõik nii vajalik ja inimlik. 
Nii vähe on tegelikult õnneks ja rahuloluks vaja. 
Ja siiski... kui mina naudin õhtuid, on isiklik abistaja tööl... 
Jah, saan omamoodi ise hakkama, see on õhtuti olles iseendaga. Olen selle eest endale tänulik. 
Lõpuks ma ei jaksakski ööpäevade läbi vaid iga hetk isiklikke abistajate olla... Me pole kokku laulatatud. 
Vajan kedagi ja midagi veel - aga see teine teema... Või siis pole ka...

Veel mõtlen uuele kodule... Osta - müüa kõige lihtsam..  Kuid koju on vaja sedasama kodutunnet. Imearmsat. Imeväiket . Kas või õhtust pleedis molutamist...

    Pole ju suurelt unistatud... 
Aga võib ju olla väikestest unistustest sünnivadki suured kallid unistused... 

teisipäev, oktoober 20, 2026

Lumepallisupp

Sai teha üle sa ühe aasta lumepallisuppi. 
Lapsena oli see mul üks lemmik magustoit.
 Mitu päeva pole bloginud ega kuhugile mujale midagi kirjutanud. Lihtsalt mõtlesin endamisi. Võtsin loa omaette olla.  
Üks - kaks päeva kirjutamata olla polegi pikk aeg.

Huvitav, kas keegi panigi tähele, et mina ei ole olnud päev paar nähtav... Vaevalt. Selles sotsmeedias info tulvas on võimatu kõikidel silm peal hoida. 
Isiklikult küll parimal soovilgi ei jaksa kõiki jälgida päevast päeva. Kas peakski... Olen rohkem kui kindel, et enamus ei tulegi kogu oma looga lagedale... Palju palju jääb ütlemata. Kirjutamata. Ole nii nähtav särav täht kui tahes.
Ka mul  on nii.
Ka mina olen nähtav ja särav Täht, kes hoiab palju palju enese sees. 
On lihtsam.
On kergem.

Täna sai proovitud kleidi, mis on olnud kapis juba kuu. Temaga saaks kuhugile pittu minna. Või kohtingule... Täna tuli lihtsalt tahtmine duši alt tulles teha miskit sellist, mida pole ammu teinud.  Rutiin tüütab vahel mińdki. Siis tuleb otsida rutiinist väljapääsu kodu nelja seina vahel. Olgu see kõige pisim asigi. 

Lumepallisupp  ja punane kleit muutsid päeva erilisemaks.
Rohkemat polnud vaja, 
et tunda end paremini keset  küsimusi, mida teha või kas olla või mitte olla... Muidugi valin olemise. Tegemised ka... Küsimus on, kuidas ja millal...

Kas panen uue tööpakkumise kohe või ootan veel... Sest hetkel on nagu lisakäed olemas ja samas pole teatud hetkedel pole ka... Olen tõesti mõistev tööandja, kes hoolib... Aga soovin ka endast hoolida. Rohkem endast hoolida. Ja endast vähem loobuda... ´
See on minu dilemma. 
Otseloomulikud on praegused isiklikud abistajad super tublid. Kuid neil on omad elud. Seda peab lihtsalt alati mõistma. 

Ja mõtlen ja mõtlen uuele kodule... Tegutsen samuti... 
Küllap üks päev kirjutan, mis ma tegelikult olen kogenud... Võib - olla on väike kartus ka, mis saab... Samas tean, et saab ikka head. Kuigi ma ei viitsiks hakata süsteemile taas tõestama, et  ma pole kaamel...

Üht team. 
Lähen VaVari sündmusele https://vavar.ee/ . Kuid kuidas ja kellega lähen - ma täpselt ei tea jälle. Aga lähen ja punkt. 
Küllap universum toetab.



laupäev, oktoober 17, 2026

Kõige tähtsam Kuldvõtmeke nüüd olemas

 

On olnud  normaalselt hea see nädal. On olnud keerukust, sügavaid mõtteid ning siiski kergust. Ei suudakski raskuses olla ja mõelda koguaeg, kui paha elu on ja milliseid hirme on ümberringi... 
Mina saan oma elu paremaks ja rõõmsamaks elada. Uskudes, et ehk  keegi saab rõõmu hetkekski minu kaudu...

Praegu tuli selgus, kui hakata kõike kartma,  siis võiks ju minutiga hulluks minna 😂

Aga naljatasin läbi nädala Kuldvõtmega. Mõtted olid mujal, kui vaid elu muutmiste korralduste juures ja üldse atrgipäeva probleemidel nii öeldes.
Leidsin taaskord niidi - nööpi sahtlist võtme, mis seal olnud aastaid. Ehk kõik siin elatud aastad. Mul pole õrna aimu, mis võti see on. Vaatasin võtit ühelt ja teiselt poolt. 
Mul polnud tuju  päev midagi ära visata. 
Ja ups - idee 😃
Värvin üle. 
Akrüüliga.
KULDVÕTMEKESEKS. 


Olin õhinas. Näis nagu hakkan keerama oma Kuldvõtmega kõik uksed ja aknad, mis iganes... ka südamed lahti...

See väike lollitamine vanat võtit üle värvides tegi tohutult naeru - rõõmu. 
Tundub küll, et pole ju midagi märkimisväärset. Üks kasutu võti. 
Vana inimene lustib lapsemeelsena. No jaa mis siis. Ma ei tunne end üleüldse vanana. Päriselt ka. Vanus on mu meelest peale surutud probleem... Usun nii kaua, kui hing on noor ja vallatu, on kõik parimas korras. 😃😍  Nii kaua suudan naudita  olemist. Armastust ka kõige väiksemate asjade vastu, mis on rõõm. Teevad iga hetke heaks. 

Siis eile õhtul korraks polnud mul miskit targemat teha, kui proovisin ChatGPT-ga teha koostööd.  Päris lahe pilt tuli. 
Magava Bongo kujutas ChatGPT kohe ise... MINA polnud rahul - pildi energia polnud see... Saatsin siis talle päris magava Bongo pildi ka. Bongo magabki tihti käpad taeva poole 😁 
Huvitav koostöö.
See ei saa kindlasti mul igapäevadeks. Aga kui vajan abi mõnd reklaamplakatit võin ka AI-d kasutada. 
Võib - olla olulisem äratundmine peitub selles, et
                           Kuldvõti olen siiski mina ise 😉😃😜