Video tegemise apsakas või siis ka ei ole - olen ju Naine

Kõik on veel võimalik https://training.carmenpritson.ee/koikonvoimalik

Rõõmsakohtumiseni Pärnus 28. veebruaril - 1. märtsil.

16. jaanuaril 2026 üks mõte sähvatus Loo kultuurikeskuses näitust üles pannes...

 

Printsessi kleit

Käisin eile ka Sauel, sõbranna Liia pool. Kuna Liia on hea proff õmbleja, siis ma palusin tal mulle õmmelda üks lavakleit, et olla veel rohkem nähtamatu või vastupidi (võtke kumbapidi tahate). Mina ise arvan, et ma olen selles kleidis oma mullis sees, mis peaks lõhkema! Ma nägin omaenda uue kleiti sündi, algusest peale! Sõna otseses mõttes, kleit sündis minu silme all, 6 tunniga! Loomulikult Liiale jäi nokitsemist veel küllaga.

Mina avastasin 58 aastaga õppinud triikimistehnikaid ära... Minu vabandus on see, et ma ei ole proff õmbleja ka, tavalist triikimist olen palju teinud.  Mul ei ole ka sellist triikimismasinat ega ka mängutriikraua moodi külma triikrauda! Aga minu jaoks oli see ahhaa-effekt! 

Niisiis, kleit tuleb väga-väga minulik! 

Kleit on vahelduva tooniline, nagu mina!

Kleit pole mitte joonlauaga mõõdetud, nagu mina, kes ei mahu raamidesse! 

Kleit on väga kiuslik, nagu mina! Alati võiks parem olla!

Kleit on väga seksikas, nagu mina! 😂

Sellist kleiti ma ei oleks mitte mingil juhul poest leidnud, ega mujalt!

Eks me näe, mis on kõik selle kleidiga võimalik! 😍

Aitäh Liia ka naistejuttude eest, mida me õmblemise ajal rääkisime! 

Ka kõige väiksemad asjad nagu uue kleidi õmblemine ja naistejuttude ajamine on tegelikult elus üliolulised, et olla naine ja olla kohal hetkes. 😊

Kleidi pilti ma ei näita veel, kujutage  ette ja äkki kunagi näete ka! 

Kõik on võimalik 😉

                                                              Ja see kleit ei ole see kleit 😀

Lool eile

 

Loo Kultuurikeskuses tegin ühe loova näituse "Armastus värvides", mis on tänasest 2. korruse koridoris näha. Meid Hannaga aitas keegi härra maale üles riputada. Ma tõesti ei tea, kes kultuurikeskuses on ja ma ei tea ta nime ka, aga härra oli imetore. Ta rääkis väga elavalt ja säravalt, et ta teeb ise fotosid, näitas meile ka väga ilusaid pilte loodusest. Suur aitäh talle abi eest! Ja heade sõnade eest! 

Näitus sai üles. Kuid mul on teist korda elus tunne, et ma ei teinud päris näituse tööd. Midagi mulle endale ja ka Hannale jäi nagu puudu... See võis olla tõesti avamine või kultuurikeskuse tavaline argielu, aga ma ei näinud peale selle härra mitte kedagi! Ja see oli päise päeval. 

Ma ei ole pahane, ega ka nukker, aga see eilne tunne minu sees on hästi kummaline... Kui selliseid näitusi peaks rohkem olema, kus ma lihtsalt panen maalid kuhugi ning kui ma ei saa vaatajatega otsekontakti, siis mul hakkaks lihtsalt igav näitusi teha! Täpselt selline tunne mul oli, kui mitte enam Lool, aga juba Sauelt hakkasime kodu poole sõitma. 

Ma siiski loodan, et kui lähen märtsis näitusele järgi, siis ma kohtun ka mõnede Loo inimestega! 💕

Homme Lool näitust ülespanemas...

 Sedapuhku  avamist ei toimu. Näitus jääb Loole märtsini.

Kass Bongo püüdis laest valgusetäpi külmkapil

 

 On hetki, kus särava naisena sooviksin hüpata sellest süngete varjude maailmast kaugemale... On hetki, kus tunnen, et ma ei tahagi enam särada...

Mina olen õnnelikult särav...

Kui samas on kuskil keegi, kes võib olla väga õnnetu ja särata... 

Täna rääkime koguaeg, et õnnelik olemine on meie endi teha. Pea alati ongi lõppude lõpuks see nii.  Alguses tundub see võimatu välja kutse olla jamade ja probleemide karussellil veel rõõmus. Õnnelik. 

Samas on ka säraval inimesel palju seda, mida ta tegelikult ei räägigi kõvasti. Leiab lahendusi. On tänulik, et suudab kõige hullemas välja tulla. Soovides ise seda. 

Elu on juba kord selline. Naer ja nutt on...

Ja kui mina olen õnnelik, ja kui keegi on samal ajal õnnetu, siis ei saa mina lõpmatult  ka õnnetu olla. Võin olla kurb ja mõistev. Võib ju olla, et minu rõõmu sära vajab just õnnetu...

---------------

Pilt mõni aasta tagasi tehtud.  

Kõik ongi veel võimalik

 Kohtumiseni 28. veebruaril - 1.märtsil  Pärnus 💖 

Täpsem info siit https://training.carmenpritson.ee/koikonvoimalik

Hea, aga...

 

Käisin maale postitamas. VDMFK  soovib, et kunstnik saadab uued tööd neile pea kontorisse. 

Postkontoris ma polnud aasta käinud. Ma kogusin eelmise maalid ühte paki... Postkontoris saime Hannaga suure hämmingu osaliseks - kui ise e-keskkonnas vormistada paki saatmine, siis on poole odavam, kui lasta teenindajal seda sama asja vormistada. Ka pisut keerulisem... Me Hannaga ei olnud selleks valmis... Kodus vormistades oleks vaja kaalu või siiski minna postika pakki kaaluma ja sildi peale saama...

Ühesõnaga, keerukas süsteem. 

Teeme inimestele mugavamaks tugitoolist tõusmata. E-elu 😆

Koondame töökohti... 

Saan aru, et e-maailm areneb ja muutub, kuid... Vanasti olid postimajad ka suhtlemiskohad, eriti vanematele inimestele... Mullegi  tõi postimees pidevalt kirju koju...  Samas postitöötajad, kes on vanemad juba, neil on vast suht keeruline miskit uut õppida... Kuigi jah, kõik on võimalik.

Ja kui kõik hakkaks looma, näiteks maalima, siis oleks veelgi keerulisem mul omanäoliseks jääda ja ka maale näiteks müüa...

Sellised mõtted täna.

Aga postkontori teenindaja Maire - laual oli sellise nimega silt - oli hästi sõbralik ja abivalmis. Hoidis ust lahti sisenedes ja väljudes meile.

Hea oli ka taas üks kord päevas süüa. Söömas käia. 

Viimasel ajal sööngi korralikult kord päevas. Ja on hea.

Hea oli üle nädala jälle õue õhku hingata.

Tänaseid postitusi...

 

... kirjutasin täpselt nii nagu pildil näha. 

Nii olen kirjutanud blogi varsti varsti 20 aastat. Mitte küll iga päev. Arvan, et iga nädal küll. On päevi, kui postitan mitru postitust.

Tänagi mitu posti, ust.

KÕIK ON VÕIMALIK on juba 28.02 - 1.03 Pärnus.

Enne seda soovin ise teha oma BLOGI LIVE peokese. Et tähistada blogi 20 aastaseks saamist.´31. jaanuaril. 

Ma ei tea veel, kui palju on huvilisi, kes soovivad peost osa võtta. Tean, et mõni juba ootab juba ja küsib ka täpsemalt.

Palun anna märku julgesti ja hästi kiiresti mulle, kui soovid tulla . Ootan homse, 12. jaanuari kella 23.23-ni. 

Ms sa ka otsustad, tulla või mitte tulla, palun kirjuta mulle, miks loed mind ja kui sageli. 

Ja võid teha südamehääle järgi väikese kingituse näiteks minu a/a  EE514204278613641118  

Tuhat tänu ette, et sa juba loed mind edasi. 

Mina jaksan ja tahan kirjutada ikka ja alati.

Julguse inspiratsiooniallikas

 Võin olla julguse inspiratsiooniallikas ka siis, kui vahel kukun... või kui arvan, et olen väike hallhiirekene interneti sügavuses oma pisikeses kodus üksi olles. Ikka jõuab  kellegilt sõnum, et olen julge hing. See paneb uskuma mind, et mu üks eluülesanne ongi kulgeda julgelt ja jagada seda julgust teistelegi. 

 Me, Naised kui ka Mehed, võime olla üksteistele Elujulguse allikad. 

Kohtume julguse teel.

Kõik on võimalik💖💕  

Kahetsust on või ei olegi

Ärge jääge kahetsemisesse kinni - Elu on selleks liiga lühike. Armastage - KÕIK ON VEEL VÕIMALIK

Kas naine on hea olla

Olla oma elu printsess võiks olla iga naise unistus - kuid olemegi oma elu printsessid, kui ei leia takistusi, et mitte olla... Naine muuta enda elu imeilusaks muinaslooks, milles kaovad järjekindlalt takistused... ükskõik, mis raskused ja probleemid ette tulevad. Kõik on võimalik

Eilse õhtu mõnulemine

Üks väheseid talveõhtuid oli eile, kus ma saan nii mõnuleda, sooja teki all jahedas toas …

Sest iga  õhtu mul pole käepärast abistajat, kes  abistaks mind nii mõnusasti end istuma seada. 

 Sokidki jalas.

Üksinda olles olen paljajalu.´Ka külmaga... Elamine pole praegugi soe, õues ju miinused... Aga paljajalu saan toimetada, ka blogi kirjutada hetkel...

Eile sooja teki sees mõtlesin palju, ka blogi 20 aastapäevale, mis ju jaanuari lõpus on. Soovin siiski pisutki tähistada seda 31. jaanuaril... Homme sellest täpsemalt. 

Nüüd poen voodi. Teki alla sooja... kuigi und ei ole veel raasugi...

Sigri-migri õnnekärg 2026

 

Eile kui ei olnud pool päeva ja õhtut internetti, siis oligi hea aeg jälle joonistada-kirjutada-unistada-misiganes õnnekärge 😀 Või soovidekärge. 

2025 soovid täitusid ma arvan, et 80%, mis olid kärje peal! Väga-väga hea nipp, et kirjutada soovid unistused omavahel läbisegi põimitult üles ja pane seina peale! Meie elus ei saa olla ainult üks eesmärk.

Võib olla, aga iga päev on väikesi asju, mis viivad ühe asjani. Ja kohe algab teine. Kõige suurem minu meelest, mida ma ise soovin iga hetk - on ikka armastus. Ja siis hakkavad ka kõik muud sujuma.

Mul on tõesti 2 päeva olnud vahelduv nett. Ikka juhtub! Kuid ma jäin hoopis selle peale mõtlema, et kui ma olen üksinda ja kui telefon, elekter, internet ära kaob, siis mitu päeva läheks aega, kui keegi hakkab mõtlema, kuidas Tiia hakkama saab... ? Mina ise ei karda, aga tegelikult see on päris suur küsimärk... Ja ka mitte ainult mina, vaid kõik need kes üksinda elavad... Mõelge! 

Aga soovidekärjel ikkagi kõik hea on võimalik! 😊

See talv...

 Vahva, et lõpuks on siiski lumi... Külm... 

Jälle igatsus ahju või kamina järele...  Mõnsa oleks istuda tule ees... Kindlasti oma majas on vähemasti kiamin ja siis olen ka puudega, ihhii ...  Küll see unistus varsti täitub, et mul omal võlumaal majas kamin puudega...  Silme ees juba on...

Kõik on võimalik. 

Meenus aastaste tagune pilt, kus unistasin ka... Siis siis olin... vist ka 25 nagu praegugi... Mu hing tunneb nii... Pilt tehtud 2007... Mul muutub ainult juustevärv.  

Kõik on võimalik.

Ka see on võimalik, et täna polegi nagu midagi teinud... Seesugune tunne on mul. Aga olen päris palju teinud... Kaotan tasapisi päkapikkude jälgi, aastavahetus saab taas argipäevadeks... Iga tavaline päev võib saada erilise tähenduse... Kunagi hoopis hiljem... 

Mõni päev meenub ning paneb ikka  jälle aastas korra mõtlema, et ehk oligi toda pisarate rohket päeva vaja, et jõuda tänuga praegusesse hetke...  Kes teab või aimab, mis mõtlen ja mis oli aastaid aastaid tagasi, see  teab ja aimab... kui tänulik olen hetkel, et  mu elus on olnud siiski kõik võimalik... 

Täna mõtlesin ka pisut rohkem oma lahkunud eksämmale  ehk laste vanaemale... Tal sünniaastapäev... 

Nii palju siis minevikust...

Tegelikult nooremana unistasin ma ka hästi suurelt ja palju. 

Kuid ma ei osanud ettegi kujutadagi, kui palju rohkem saan läbi keerdkäikude unistustele vastu. Et unistused saavad järjest teoks... kuigi vahel on olnud lõputu valu... ja siis siiski suurim õnn...

    Nüüdki unistan, aina  unistan... Kaminast ja võlumaa majast... Et siis oleks mõnsa soojas istuda vaadates aknast lumesadu...

Kõik on ju veel võimalik.

Nautisime Lõunakat

Väga tihti enne töötube või näitusi ma ei söö... Pole isu... Kogu energia läheb mujale... Peale tööd olen aga näljane... Täna ka nii. Mõtlesin küll, et lähen papa hauale, sest jõuluaeg jäi käima... Kuid olin tühja kõhuga... Tahtsin süüa. Sattusime Lõunaka hoopis. Palusin papalt andeks, pealegi tta hing on mujal... 

Sõime.  Kord päevas on ikka pagana hea süüa.

Nautisime iluuisutamise trenni.

Siis jooksime poodides. Otsisime sulgi taga. Sulgi läheb elus ka vaja.. Kõik on võimalik.

 

Pihlakodus Tartus

 

Täna siis tegi esimese töötoa sel aastal.

Tartus. Pihlakodus.

See kutse tuli me maalimisühingu kaudu juba eelmise aasta kuskil suvel... 

Oliv kohtuda sealse elanikega. Eriti jäi meelde vana daam, kes küsis küsimusi lõpuks hüvastijätuks võttis julgesti - rõõmsasti mu jala, mitte käe 😍   Mulle meeldib alati see tembukene. On ju minulik tervitus ja hüvastijätt - mu käsi on ju ometi jalg 😋

Usun, et suutsin taas saada silmad särama panna. Natukene argipäeva vaheldust tuua. Ka töötajatele.

Umbes kotlmekümne viie minutiga maalisin talveilma, mida sooviti. Samal ajal rääkisin enda elust. Kuid enne sain rahulikult maalida, sest Hanna rääkis mu eest. Tal oli täna kahekümne esimene näituse töö minuga, ja ta teab täpselt, mida öelda tahan järgmisena. Olen ammu Hannale naerdes ütles, et hakka minu eest rääkima... Lihtsalt pean usaldama ja kuulama, energia peab samal ajal olema. selline ongi.

Mininäitus oli tund aega.,.. 

Huvitav või hämmastav on minu jaoks see, et pakkudes oma raamatut, siis öeldi, et neil on raamatuid, ei soovi... Aga siis kinkisin raamatut - selle üle tundus olema hea meel. Vähemasti elanikel. Ma loodan väga, et keegi loeb sealt paar ridagi ja usub nagu minagi, et 

                                                                              ÕNN ON OLLA ÕNNELIK

2026 1. pühapäev

 Õhtul jäin juhuslikult vaatama multikat Teofrastus etv2-lt... Ei olnud varemalt näinud. Aga rohkem jäin vaatama Kass Bongot, kes istus diivanil ja multika lõpuni. Silmad ekraanil, keel suust väljast... Ta nagu sai aru kassi elust... Kui multika kassile liiga tehti, siis vaatas korraks minu poole...

Imeline vaatamine.

Ütle veel, et loomad ei saa millegist aru... 

Oli täiesti tavaline molutamise pühapäev. Ei teinud eriti midagi. Siiski palju südamega mõeldud selle aasta hetke peale... Sest see aasta kindlasti ka lendab hetkena mööda...Soovin iga hetk anda endast parima, et edasi minna... 

Homme teen Tartus Pihlakodus rõõmsa töötoa ja pisikese näitusse. 

Usun, et hooldekodude elanikele (vahet pole ju, kui ilusad nimed panna hooldekodudele) on vaja rõõmu ja sära lootvalt viia. Elujõudu. 

Olen  tõesti õnnelik ja tänulik iseendale, et saan ja tahan seda teha. 

Aga armastan ka lasteaedu ja koole. Muid lavasidki. 

Kõik ongi võimalik. Minult kõikidele. Minule endale ennekõike. 

See aasta.

Ja edasi ka...

Minu on väga suur üllatav üllatus see, et minu lihtsat uusaastatervituse videot on vaadatud facebookis üle kümme tuhande korra... Hästi palju häid soove mulle võõrastelt - TUHAT TÄNU NEILE KÕIGILE. 

Tegin video, ja uneski ei osanud näha, et see lihtne heade soovidega video saab eriliselt suure vaatajaskonna paari päevaga. 

3.01.2026 "Unustuse jõel" laulsin German Gholamiga Paivillas. Meistrikursusel

Täna toimus Tallinnas Paivillas hääle ja laval olemise Meistriklass. Hästi hea. Tundsin end Tähtede Tähe Tähena

Muusikata on raskemgi laulda... Olin hea, kuid alati suudaksin veel paremini... Aga nautisin oma esinemist - see kõige olulisem.

Kõik on võimalik

Selle aasta kõige vägevam päev.😀

Aasta on alanud vägevalt. Tohutult armas oli näha üle pika aja taas Miriamit ja Ali-Rezat, kes on mulle väga armsad ja mina olen neile armas. Oodatakse Madridi... AGA nad on super õpetajad samuti.

Aitäh kõikidele tänase päeva eest, ka mulle endale 😍💖

2026 esimene päev

Hommik, mis algas lõuna paiku, esimene 2026 aastal. 

Esimene päev aastas on igal aastal erilisema energiaga. Täna  ütlen nii. Oli aeg, kus sai seda erilist hoopis  teiste sõnadega... Minu meelest aga tunne enda sees ja ümber täpselt sama... 

Sa nalja.

Hommiku - lõuna söök tüdrukutega.

Aasta algas imeilusalt. Akna taga ilutulestik.  Lähemal ja kaugemal. Shampus. Head soovid...

Olen tänulik ja õnnelik, et ma ei olnud üksinda... Võtsime Maarjaga koos uue aasta vastu.  Kellegagi koos tähistada midagi on siiski midagi toredamat, kui üksinda... Kuid ka üksi olles oleksin kindlasti aastavahetuse üle elanud ja säranud... 

Praegu mõtlen, et hakkan joonistama selle aasta õnne-soovide käre ...  See suur loomine. Mitte üldse kerge, kuigi soove tean ammu ammu... Eelmise aasta kärjel olnud soovidest 80 % täitusid, kui vaatan nüüd... 

Selline päev ongi täna...

Nagu alati iga hetk kogen, kes olen...     Iga päev toob ja loob üllatusi... Tänagi...

 

 

2026 tervitus