Kolm päeva on olnud justkui hull karussell. Üles - alla... On tiirlevaid hetki, kus soov kõvasti kinni hoida, kuid pole kuskilt kinni haarata... Samas soov õhku tõusta, kuid pole käepärast tiibu...
Ei tea, mida teha.
On hea.
On halb.
Püüd ellu jääda. Iseendana. Naeratada ´kõigele. Ka kukkumistele.
Kodumaja renoveerimise poole sai astutud samm edasi.
100 näitus saab olema juba see kuu.
Kohtusin valla sotsiaaltöö peaspetsialisti Heidiga kohtumas. Uue aasta IAT.-d rääkimas, nagu iga aasta lõpu poole käin rääkimas. Nägime Heidiga teineteist esmakordselt. Tore ja meeldiv noor ametnik. Sai hästi minust aru. Aga jutt oli nii nagu olen kuulnud aastast aastasse. Iga aasta tunnen järjest rohkem, et sotstöötajal polegi eriti sõnaõigust, kuigi nad soovivad oma tööd teha südamega..., Süsteem on selline. Aga see taas pikem jutt... Usun, et uuel aastal jätkub IAT .
Ja ma ise leian head lahendused. Nagu alati.
Sai ka Põlva Vanas Vaksalis söömas käia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar