Aitäh, Valga!

 

Minu üllatuse asi, millest paar päeva tagasi kirjutasin, oli see, et eile käisin German'i ja Maarja kontserdil maalimas 🙂

German ise ootamatult kutsus mind kaasa. Ja ma sain minna, kuna ma tõesti nii väga tahtsin. Ja andis mulle palju-palju energiat!

Aitäh Hannale! Ja tuhat tänu German'ile, kes rääkis nii võrratult hästi erilistest inimestest, kes peavad olema oma andega erilised laval! Nagu me kõik oleme. Minu meelest German ise on omaenda hääle ja säraga väga-väga eriline! Ja see ongi üks võrdväärne maailm.

Me neljakesi, mina, Maarja, Elina, German särasime laval ja publik säras soojalt vastu 💖

Maailisin inspireeritult Eesti sünnipäevast rukkililli ja ühe mooni. Küsisin enne kontserti German'ilt, mis on Hispaania rahvuslill. Moon! Maalil kujutan moonina German'it Eesti publiku seas. Aitäh, et ta on meiega!

Oli lahe loomisõhtu!

Lähen vaid seminarile...

...mitte pulmareisile! Aga minu tee, kõik on võimalik... 

https://training.carmenpritson.ee/koikonvoimalik

Tänane pidupäev

 ... oli vahva. Minu sünnipäeva jätkamine ja Eesti sünnipäev. Mõned külalised ei saanud siiski tulla, sest elu tuli vahele... Küllap uutel pidupäevadel saame ikka kokku . 

Tegime tüdrukutega kiluvõileibu ja kamavahtu - nii hea pidulik kodu toit.  Mina küll sõin rohkem kui jõuluajal...

Seegi uhkelt tore tänane päev on peagi möödas... 

Homme taas uut moodi uhke ja õnne päev, loodan ja usun. 

Üllatus täitubki, mille sain paar päeva tagasi, homme... Natuke närvikõdi mul - järelikult teen õiget asja.

Head meie Eestit

 

Huvitav, kas kunagi on võimalik PÄRISELT ratastooli hetkega tuunida? Nii nagu AI teeb piltidel... Või kuhu tehnoloogia võib areneda... Kui mõtleksin sooviks lennata, siis juba lendaks kuhu iganes... Siis oleks küll vägev ligipääs Eestis ja maailmas. Usun ka, et palju rohkem õnnelikke hingi, kes oleks kõigega rahul ja ei kardaks, mis toob homme...

Kõik hea on ju võimalik.

Olen ise seda oma Eestis näinud 😉

  

Sünnipäevahetkedest koos tänuga

 Mõned hetked läbisegi tänasest iluśast päevast ning eilsest veel ka. Vaikne oli tänane päev, kuid samas oli väga - väga palju ilusaid, toredaid ja südamlikke õnnesoove.  Tuhat tänu teile, kes oma heade - heade soovidega, panite tundma, 

Siin on link pikemale videole, millest tänan oma elu veidi kelmikalt.

https://www.youtube.com/watch?v=o4_y9pwp0mU

Eilsel meistrikursusel lauldi võimsat mulle

Ja ongi varsti sünnipäev läbi, Ehk siis, algab taas uus aastaring . Selles on kindlasti väga palju heade soovide energiat. Hoian meeles. Tuletan meelde, et tuleb keeruline ja alla andmise tahtmise hetk, et käes on kuldvõtmekesed kenal naisel. Nagu kingitul pildil, mille tegi Piret koostöös AI-ga. 😍

 

Pärast 26 päeva...

 ...Sain ma õue ja sain kohe Tallinna ja Sauele! Oli küll väga jube lumine ilm, aga ma nägin talve! ❄️ 😛 Mõelge, ma sain talveõhku ja talveilma! On ju õnn! Et me võime küll viriseda, mis iganes... Aga kui sa oled 26 toas, siis on see ka virin... Tegelikult kõik on hästi.

Käisin jälle hääle meistrikursusel. Ja seekord õpetas German, kuidas laval olla, lavale minna ja lavalt tulla kah! Ja minu naba väsis jälle ära hääleharjutustest 😅 Imelised meistriklassid, millest peab osa saama ikka ja jälle!

Aitäh German ja Ali! 💕

Üllatused tulevad...

 ... kui üllatusi kõige vähem ootan! 

Või noh, alati on üllatused oodatud, kuid tihti ei mõelda sellele. Seda enam meeldiv, kui üllatus tuleb vägagi ootamatult.

Üllatus on üllatuslik.  

Annab kinnitust, et kõik ongi veel võimalik!!!

Mu uus nädal, mis on tihe ja närvikõdine, samas väga vahva ja lahe, sai just veel ühe üllatus ürituse juurde. Vägagi asjalikku ja kasulikku. Kui teen ise ära. Koos teistega... Ma ei saa rohkem öelda, sest mina hakkan ajama, kuidas ja kellega minna 25. veebruaril õhtu Valga. Autot vaja... Abistaja juba olemas... 

Homme olen Tallinnas ja hetkeks Sauelgi... 

Nädala lõpp, 28. veebruar - 1. märts olen Pärnus. Kõik on võimalik, kui lubada endale üllatusi tulla ja üllatusi vastu võtta 💗😊 https://training.carmenpritson.ee/koikonvoimalik

Oma elu spetsialist olen ise

Mind hinnatakse kord aastas... Juba aastaid... Kas ma vajan ja kui palju vajan isikliku abistaja teenust. Sotssüsteemi värk, mis on väga väga mööda. Ma saan hästi aru, et sotsiaaltöötajad(spetsialistid teevad oma tööd´. Usun ka, et südamegagi. 

Aga üldine  hindamissüsteem  ei anna küll inimesest väga head pildi. Vähemasti mulle tundub aina rohkem nii. Ehk olen endaga nii palju tööd teinud, et ... ma ei suuda jääda kasti sisse... ja nõustuma elu hingata mõned tunnid päevas, mis paberil kirjas, 24 tunni asemel. Siińkohal ütlen, et see on juba praktiliselt peaaegu võimatu. 

Kuigi kõik on võimalik.

Võimalik siis, kui olla ise oma elu  spetsialist ning julgelt teada ja tunda, kuidas ise hakkama saada. Kuidas kastist ikka rohkem ja rohkem välja lennata, et kast puruneb...

Täna hinnati mind. 

Ausalt, mul oli lõbus. Tegelikult füüsiliselt olen samasugune. Ei parem ega halvem. Toimetan rohkem. Kuid toimekust eriti hinnata, küll kiidetakse taevani. Aga paber ei saa sellest enam aru, et just toimekuse tõttu vajangi isikliku abistajat rohkem... 

Huvitav, mis ütleks AI, kui küsiksin temalt, kui palju vajan oma aktiivsusega  isikliku abistaja teenust. Üks hetk küsin ka. Ja küsin muud ka... 

Kõik taandub rahale ikkagi. Rahale, kui palju võin abistajat kasutada ... 

Seega, pean ise leidma raha juurde loomisviisi edaspidigi, et elada omaenda parimat elu ja rahastada abi. Sotssüsteemile ei saa looda ega kindel olla. Päris ausalt. 

Kõike seda tean ammuilma.

Pole miskit uut siin päikese all.

Taheti piiluda taas mu isikliku rahakotti... Taas olin loll, et ma ei osanud veidikenegi valetada... Aga tõsiselt, miks peaksin eluaeg kellelegi aru andma oma rahast... Mind tõesti ei huvita teiste isiklikud rahakotid. 

Ja kui palju üleüldse spetsialistid mind teavad või ka kõige lähedasemad, kui olen üksi..,. Üksi olen poole kuu ajast... Sest ´mõni päev on isiklik abistaja vähem, mõni päev rohkem tunde,,, Hea on, et voodi saan ise - aga seda näiteks enamus ei ole näinudki, kuidas lähen voodi... 

Ammugi sotsiaalspetsialistid. Hindavad ära , see tähendab , et teevad hästi oma töö  ära ning lähevad oma teed... Nii see on ju. 

Aga tegelikult, päriselt ei tea ju keegi, mida teine inimene üksi olles teeb või ei tee... Mida kardab või tunneb ja nii edasi. 

Oleme ausad.   Minagi ei tea ju, mis elu elavad spetsialistid üksi olles... 

Aga kokkuvõttes on ju kõik hästi. Ma hingan ja elan oma elu. Nagu iga teine inimhing.

Parem king ootab vasakut kinga

Jäi just parem king riiuli pealt silma. Selle kinga kinkis peaaegu 4 aastat tagasi Liia. Kinga number on 55. Tookord uskusime, et täpselt samasuguse kinga vasakule jalale peab leidma prints! Aasta ajaga... Nüüd saab varsti 4 aastat ja ma ei ole ei printsi, ega teist kinga leidnud... Kas tänapäevapäeva printsid ongi kõik nii saamatud ja peidus, et isegi ei viitsita kinga leida? 😂

Kinga number võib küll muutuda, aga ma ikkagi usun, et kuskil on minu prints! 

Kõik on võimalik! 😅

🥰

 

Hingamisest...

Olen tundnud, et ma ei hingatagi. Et mingid määrused ega reeglid pole seda nagu kirjas... Võiksin elada täpselt nii palju tunde nagu kuskil paberil kirjas, isikliku abistaja abiga hetkel 6 tundi päevas Kuid lkuskil teisel paberil on, et vajan kõrvalabi 24/7... See sotsiaalsüsteemi hinnang mulle. 

Arvamused ei lähe üldse klappima. Ja ei saagi minna, kui tundide taga on lihtsalt raha... 

Vaata lõputu teemal. 

Aga täna, praegu ja siin, soovin mõelda hingamisele. Hingamine on baasvajadus. Hingamisega oleme kõik nii harjunud, et tavaliselt ei pane tähelegi. Kuidas ja kas hingame - tavaolukorras ei pane seda ju tähele. Normaalne. Loogiline. Muidu oleks kohe väga viltu, kui ei saaks hingata...

Millegi loomisel on ka hingamine väga oluline. Olen jälginud, et kogunisti maalimise juures... Nii kummaline kui see ka ei tundu... Kirjutamise juureski... Pole vist tegevust, kus hingamine oleks teisejärguline... Tunneta keha. Kuula omaenda hingamist. 

Olen siit ja sealt kuulanud hingamisterapeute, pannud nippe kõrva taha. Ja parimad on olnud mulle siiski laulutunnid... '

Jah, mulle on öeldud, et ma ei hingagi, minuga ei saa tööd teha... See oli ammu ammu tagasi... Aga pagan küll, siis ma ka ju hingasin, sest ma ju elasin siis. Naersin veel mittehingamise nalja peale. Nagu tänav. 

Täna hingan teadlikult. 

Kuigi mõni asi võib ka hingamise poolikuks jätta... asi, mis ei edene, seisab paigal või tundub laoslollus... Siis taas tunne, et andke õhku - tahan hingata. Ellu jääda.

Kuigi mida aeg edasi, seda rohkem suudan end rahustada just hingamisega. Jäin seda praegu mõtlema...

Seega, lubage hingata. 

Igalühel.

Ka minul. 

Võin leppida väheste tundidega paberil ja 24 tundi abi ma samuti ei vajaks, aga siiski hingan iga hetk,

Elan. 

Möllan. 

Täpselt nii palju kui tahan ja igatsen, julgen...

PS 

Ma ei kujuta ette, mis probleeme näevad need inimesed, kel vaja hingamisaparaate ning siiski elavad sajaga omas väes... 

Näitus Sakus

Mina olen 2. märtsil Saku raamatukogusTule Sinagi, armas kunstihuviline sel päeval Saku raamatukokku kell 14.30 minu näituse avamisele

 

Need vastlakuklid... tulihobuse aastal..

Vastlakukleidki tuleb kord aastas naudida... Rahulikult,. 

Kuigi ümberringi tu ndub möll olema mõõtmatu. Tundub, maailmas enamus inimesi jooksevad hetked läbi, samas, kui tahetakse hetke naudida.

Hetki mida loome parajasti, peab looma naudinguga , Mida veel naudida, kui mitte loomist... Tulemus on kindlasti ka nauding ja rahulolu, õnne tunne, kuid hoopis teistmoodi tunne. Siis saab naeratada, milleks oli vaja alguses paanikat, unetuid öid...

Mina sõin rahulikul kuklit.  

Mõtlesin liule, mis jäi küll tegema.... Aga ega tegemata ei jää... ja olen liugu teinud elus ka... Nii, et kõik hästi ju...

Loodan, et ka tulihobuse aasta toob ja loob midagi vägevalt head. Päris uusi unistusi mul polegi, aga need, mis on , võiksid kiiremini täide minna. Ja nüüd tean ka, kui mõnus on rahulikult ratsutada... Ja istun valge hobu selga. Juhin end julgelt kappades edasi,

 

35 aastat on möödunud kui silmapilk

Olen olnud homsest 35 aastat ema. Alles sündis Merili... Olen täna hästi palju piisavalt, kui imelised ja valusad on olnud need aastad. Noorena ma ei uskuda, et śaan olla kolme lapse ema ning ka mimmulik mamma lastelastele. See näis kättesaamatu, ja nii kaugel,..,  

Kui palju õnne.

Kui palju pisaraid ja väärtust. 

Kui seda kõike pole kunagi olnud, milline mu elu siis - ma ei tea ega tahagi teada. 

Emana olen püüdnud parimat. Vahel ei ole see ka nagu õnnestunud, iseendale tundub nii... Lastele jäta nende arvamused..... Aga siiski arvan, et olen andnud ´kõik, mis suutsin. Juba neile nende elud. Elu suurim kink 💖 

Mina ja lapsed oleme üksteistest kaugel, kuid ikka on mulle lähedal. Minu südames.

Võin õnnelik, tänulik ja uhkegi olla, et lapsed elavad oma elu ja tulevad hästi toime. Saavad omi kogemusi. Mina toimetan ilusti oma elus. 

Ja kui veel laiemalt mõelda, siis minu julgusega emaks saada, said kogemusi väga reisedki, näiteks naistearstid. Meile Aivariga tehti Toomemäe sünnitusmajja juba siis perepalat, lubati mehel minuga olla. Sest keegi teine ei oleks tulnud minu abistamisega nii hästi toime tkui Aivar... Kohiutavalt ilus ja õnnelik hetk oli siis...

Soovin edasi ka vaid imelisi hetki. Ükskõik , kuhu suunas elu keerab - ikka olgu ja tulgu head, jäägu meelde imelisena paljud hetked. ´Jama tuleb nende vahele niikuinii - kuid ka seda on vist vaja... Vastasel juhul ei saagi ehk aru, kui õnnelikult oled elanud ja kui tänulik võid olla oma elule 💖

 https://www.youtube.com/watch?v=d-2IBTTVYb8

 On hetki, mis venivad pikaks... Nii pikaks, et tundub, et ei lõpegi ära. Nad pole ka igavesed, kuid nad ei lõpe ära... Ei liigu e edasi ega tagasi... Nad seisavad paigal... 

Praegu on üks selline hetk. Kestnud mõnda aega, üle nädala kindlasti. 

Mulle ei meeldi sellised paigalseisud.

Tõsi, ma näin nii energiline. Toimekas. Jah, seda olengi. 

Kuid mu sees tajutav paigalseis. See tunne  EI meeldi mulle. Päriselt ka. 

Juba see pisiasi, millega peaksin olema harjunud, et olen olnud kakskümmend päeva aind toas, on väga väsitav. Paneb katuse sõitma. 😂 Kuigi lohutuseks kõlab aeg - ajalt ikka, ka mu enda seestki, et õues on juu külm... Ja mis siis - tahaks ka talveõhku nuusutada... Aga nelja seina vahel kükitamine pole tõepoolest kõige hullem. Aga hullem on, kui enda meelest oled endast palju andnud, siis öeldakse, et sa pole eriti miskit teinud... ning venib ja venib vastuse saamine, kas jaa või ei...  Mina loodan ikka parimat. 

Usun, et uuest nädalast märtsi alguseni tuleb vaid head ja väga palju põnevalt ja toredalt möllugi. Selle nimel tasub olla ka venivas ja mitte midagi ütlevas hetkes... Rahulikumalt hetke on vaja. Kuid mitte teadmatuid hetki, mis lihtsalt vahel on paigal... 

Eh, ma ei viitsi viriseda praegu... On täpselt selline hetk, nagu on. Tegelikult on normaalselt hästi. Lootust on, et kõik saab paremaks minna. 💖 

Mimmulik mamma sõbrapäeval

 

 Oleme kõige paremad sõbrad iseendiga ja oma sõpradega

Armastuse pa sõbrapäeval i

13. veeberuar ehk mis on oluline...

On kuupäevi või lihtsalt hetki elus, mis tulevad meelde täpselt siis, kui vaatad või isegi ei vaata kalendri... Nad on lihtsalt talletanud kuhugi sinu sisse... Siis naeratus - elus on olnud nii palju head kui kurbust... Kurbus saab kord rõõmuks, sest oled tundnud elus armsaid hingi, kes on küll lahkunud, kuid siiski... 

Kass Pätu oli tore vahvalt õnnelikult koerustükke kass, kes juba hiilib vikerkaarel kolmandat aastat...

Ja teised hinged, kes armastasid mind omamoodi ja keda mina armastasin isemoodi... 

Mitte üks armastus ei saa olla teisega samamoodi. Kõik armastused on omamoodi. Suurim armastus iseenda sees ka omamoodi... Minu meelest, pole olemas täpselt ühesuguse armastustundega inimhingi...

Täna mõtlen taas, ,mis on oluline... Väikesed või suured asjad... Mis on väikesed asjad või mis on suureed asjad... Kuidas kellelegi... Mulle tundub vähemasti nii. Lõpuks aga pole millelgi tähtsust ja kõigel on tähtsus. Mina soovin anda endast parima, ei rohkem ega vähem... See on oluline.

Kass Bongo mõnuleb soojal põrandal

 

Samm õnneni on võimalik astuda

On väga sageli hetki, kus tunnen, et nüüd on lõpp. Aitab küll! Annan alla... Ja maailm, minuta ehk ka siis parem...

Tuleb ju tuttav tunne...

Ja siis naudid hommikukohvi ja koogi printsessi tassis ja taldrikus ning  vaatad üht roosi... Ja mõtled ja naeratad, kui pagana hea on minu elu! Minu maailm on kõige parem paik, et astuda samm õnneni. Olla tänulik, et saad astuda või õigemini sõita ratastoolis õnne sisse! Õnne, mis on iga hetk uus ja tundmatu, kuid samas vägagi minu oma.

Tulge 28. veebruaril - 1. märtsil Pärnusse! Tuleme üheskoos õnne sisse! Õnn ei ole midagi kättesaamatut!

https://training.carmenpritson.ee/koikonvoimalik

Armsad Naised, ei ole vahet, kas oled ratastoolis või ei, naine oled ikkagi. Vahel kukume, ja siis taas armastame, läheme julgelt edasi - oleme ju NAISED.

Kohtume Pärnus 28.veebruaril juba.

 

Hetk iseendale

 

Nüüd võiks lõppude lõpuks tulla mingi hea pauk ka

Ühe sõnaga kõik on normaalselt hästi, samas ei ole mitte midagi hästi... Mul on lihtsalt kopp ees! Tee nii. tee naa ja tulemust nagu ei näe ega kuule!

Võtsin paar päeva depreka jaoks... Oh sa ime, mitte keegi ei tahtnud kuulda, ega uskunud et mul on deprekas 😀 Tiia ei või isegi deprekas olla... 😀Nagu see mulle endale ka meeldiks... Ei meeldi ju!

On asju, mida tahaks lähiajal teada, kas ja või ei! Kolmandat vastust lihtsalt ei ole. 

Veel, ma olen hästi sageli mõelnud, et peaks panema taaskord tööpakkumise üles. Mul lihtsalt abistajaid ei jätku. Neid on, aga kui vaja on, siis ikkagi ei ole... Nagu ikka! Ikka ja jälle! Abistajad abistajateks, mul on väga head tüdrukud, kuid ehk ajab rohkem see närvi, et ma ei tea ikka veel, mis vald märtsis otsustab! Kas teenus jätkub, mida ma väga usun, aga ikkagi konkreetset vastust ma ei tea veel. Või tuleb lihtsalt enda rahaga veel rohkem mängima hakata...

Kõige enne, tahaks ma endale ühe korraliku puhkuse välja võtta! Ma tõsiselt ei mäleta, kuna ma lihtsalt olin kuskil... Kuna ma näiteks ujumas käisin... ? Seda ma tean, täpselt, eelmine aasta, oma sünnipäeval!

Ma kogu aeg teen ja rabelen, kõik näevad, et ma olen pagana energiline ja aktiivne... Aga kus see tulemus on? Või mis see tulemus peaks olema? 😄

Huvitav päev vist...

 ´Hommikul ärkasin või õigemini ei tahtnud ärgata - mõtlesin, et teeks ka depreka päeva... On asju,  mis on jooksnud kokku.... Tean, et jooksevad nii või teisiti ka lahti... Lihtsalt  hetkel on probleemsed küsimused üle - pea - kaela...

Päevaks voodi jääda ma ei suutnud muidugi. See poleks olnud ka minulik..,

Ega täna ma ei rabelenud  eriti... ´Mõni asi sai ka korda...     Mõni küsimus ootab vastust... Mina saan vaid oodata...

Ja kõigele sellele mõeldes, on mul praegu ikka ja jälle küsimus, milleks deprekas... See ei aita kaasa heale...

Kõik on võimalik...

Olen ammu unistanud olla laval üheskoos kõige tavalisemate ´ja kõige erilisemate naistega. Eelmise suve alguses otsustasin osaleda kursusel, kuidas olla nähtav - soovusin veel rohkem esinemisnippe laval.... Siis ma ei teadnud, kuhu ma takistusi ületades taaskord end lennutan. 

Kutsun Sind rõõmsasti 28.veebruaril - 1.märtsil Pärnu Suurseminarile Naistele 

 https://training.carmenpritson.ee/koikonvoimalik

Ületame julgelt takistusi üheskoos.
 

Veebruar saab olema põnev ja ehk keeruline

Juba 4. veebruari õhtu... 

Täna käis mul külas Õhtuleht... Hetkel rohkem ei ütle. Küllap varsti saate lugeda Õhtulehest ilusat naiselikku lugu.... 

Mind endki üllatas loo soovi teema, kuid ma ise nautisin paar tundi ajakirjanik Katriniga ja fotograafik - neiuga. 

    Sünnipäevakuu alanud hästi toredasti.

Kuigi olen veel köhane... Eelmine nädal tundsin end rohkem tõbisena, kuid küll terveks saan.  Kuu lõpus on kõik võimalik.

Blogi livevideo