Hingamisest...

Olen tundnud, et ma ei hingatagi. Et mingid määrused ega reeglid pole seda nagu kirjas... Võiksin elada täpselt nii palju tunde nagu kuskil paberil kirjas, isikliku abistaja abiga hetkel 6 tundi päevas Kuid lkuskil teisel paberil on, et vajan kõrvalabi 24/7... See sotsiaalsüsteemi hinnang mulle. 

Arvamused ei lähe üldse klappima. Ja ei saagi minna, kui tundide taga on lihtsalt raha... 

Vaata lõputu teemal. 

Aga täna, praegu ja siin, soovin mõelda hingamisele. Hingamine on baasvajadus. Hingamisega oleme kõik nii harjunud, et tavaliselt ei pane tähelegi. Kuidas ja kas hingame - tavaolukorras ei pane seda ju tähele. Normaalne. Loogiline. Muidu oleks kohe väga viltu, kui ei saaks hingata...

Millegi loomisel on ka hingamine väga oluline. Olen jälginud, et kogunisti maalimise juures... Nii kummaline kui see ka ei tundu... Kirjutamise juureski... Pole vist tegevust, kus hingamine oleks teisejärguline... Tunneta keha. Kuula omaenda hingamist. 

Olen siit ja sealt kuulanud hingamisterapeute, pannud nippe kõrva taha. Ja parimad on olnud mulle siiski laulutunnid... '

Jah, mulle on öeldud, et ma ei hingagi, minuga ei saa tööd teha... See oli ammu ammu tagasi... Aga pagan küll, siis ma ka ju hingasin, sest ma ju elasin siis. Naersin veel mittehingamise nalja peale. Nagu tänav. 

Täna hingan teadlikult. 

Kuigi mõni asi võib ka hingamise poolikuks jätta... asi, mis ei edene, seisab paigal või tundub laoslollus... Siis taas tunne, et andke õhku - tahan hingata. Ellu jääda.

Kuigi mida aeg edasi, seda rohkem suudan end rahustada just hingamisega. Jäin seda praegu mõtlema...

Seega, lubage hingata. 

Igalühel.

Ka minul. 

Võin leppida väheste tundidega paberil ja 24 tundi abi ma samuti ei vajaks, aga siiski hingan iga hetk,

Elan. 

Möllan. 

Täpselt nii palju kui tahan ja igatsen, julgen...

PS 

Ma ei kujuta ette, mis probleeme näevad need inimesed, kel vaja hingamisaparaate ning siiski elavad sajaga omas väes...