pühapäev, jaanuar 29, 2006

Mina Tiia :)


Mina olen Tiia 1967. aastast. Selle aastal 23. veebruaril sündisin. Olen õnnelik, et sünnimoment kinkis mulle siiski elamise, mitte suremise. Tegelikult olin sünnimomendil praktiliselt surnud, kuid jäin imede ime läbi siiski ellu. Mind elustati hapniku all 40 minutit. Ametlik diagnoos on mul tserebraalne paralüüs.
Olen sünnitrauma tõttu erivajadustega väga tavaline naine, kes elab meeletult tavalist elu. Minu jalad on ratastooli neli ratast. Minu käteks on mu kaks jalga. Olen juba lapsest saadik teinud ja toimetanud kõike jalgadega.

Kätel ei ole aga käinud, kuigi pisikese plikana olen mõelnud, et kui jalad on käte asemel, siis käed peaksid olema ometigi jalgade asemel. Olen seda mõelnud naljatamisi, sest ma pole iialgi tahtnud kõndida. Ma ei ole eales soovinud olla keegi teine, keda ma ei tunne. Jalgadel käijana oleksin kindlasti teistsugune Tiia. Ei ole soovinud olla normaalsem. Enda meelest vahetevahel olengi normaalsem, kui need, kes oma jalgadel kõnnivad ja kätega kartulikrõpse söövad.

Väikese tüdrukuna tulin mõttele - jumal teab, kust see mõte mulle pähe tuli! - hakata jalgade/varvaste abil nukkudega mängima. Siis hakkasin jalaga joonistama ja kirjutama. Vanaema õpetas koristama, süüagi valmistama - mis sest, et tegin kõike jalgadega põrandal, vakstu peal, ise toolil istudes. Ratastooliga kahe vao vahel tagurpidi sõites olen rohinud aiamaad, samuti kartuleid võtnud.

Olen teinud kõiki töid, mida on vaja olnud ja mis on ette tulnud, muidugi vaid neid, mis on meeldinud. Ma ei suudaks iialgi teha midagi hästi, mis pole meelepärane või millel puudub motivatsioon.

Titaeast saadik ei ole mind hellitatud ega peidetud. Olin tavaline lapsukene, kes sai paaril korral plikalike tempude eest ema käest vitsagi. Olin sõprade keskel ainus laps, kes ei saanud käia, aga me tegime kõike ja läksime igale poole ikka üheskoos. Mind tassiti ja/ või lükati lapsevankriga kaasa. Ja mina ei saanud arugi, et olin millegipoolest teistsugune mängukaaslane.
Tänaseni ei tunne ma puueteta sõprade keskel olles, et olen teistsugune, erivajadustega inimene.

Olen hoopis õnnelik, et saan olla omamoodi ainulaadne.
Olen õppinud tavakoolides. Olin seal oma inimene ega teadnudki õieti, mis on kaasõpilaste mõnitamine ja koolivägivald.

Kooliteed alustasin 1. septembril 1976. aastal Aru 8-klassilises Koolis.
8 klassi ehk uuema süsteemi järgi põhikooli lõpetasin Sillaotsa 8-klassillises Koolis. 4. ja 5. klassis õppisin Tartu 10. Keskkoolis.
Keskkooli lõpetasin 1987. aasta juunis Tallinn Kaugõppe Erikeskkooli Tartu Filiaalis . Tegelikult oli mul keskkoolis justkui ainult kõnedefekt, mitte liikumispuue.
Erikooli mind lihtsalt ei võetud, vaid öeldi, et mul on erikoolis õppimise jaoks liiga raske puue. Selle üle olen praegu vaid õnnelik - erikoolis õppides oleksin kindlasti kaotanud palju olulist, mis on tavamaailmaelus.

Olen väga kurb, et Tartu Ülikool, kus õppisin psühholoogiat ja eripedagoogigat, jäi napilt lõpetamata, kuna mul polnud isiklikku abistajat, kes oleks mind kõrgkoolis käimisel füüsiliselt abistanud. Soovisin töötada erivajadustega laste ning nende vanematega, sest tundsin, et suudan olla toeks iseenda elukogemuste baasil.

Suur oli minu üllatus, kui mõni aasta tagasi kuulsin Mellat telekas ütlevat, et ta hakkas Tiia, s.t minu eeskujul jalaga maalima. Paarkümnend aastat tagasi vihastasin siiralt poisikese peale, kes piilus pidevalt palatiukse vahelt, kuidas ma joonistan. Teadsin, et Meelis hakkas samuti jalaga joonistama, kuid ma ei mõelnud mitte kunagi, et selle eneseväljenduse viisi õppis Meelis just minult, sest mulle näis tol ajal jalaga joonistamine enesestmõistetav, loomulik viis.
See on näide, kuidas saan teisi inimesi aitada ja toetada.

Nõustajaks olemise soov ei ole siiani hingest kadunud. Unistan, et ehk õnnestub veel jõuda mingis koolis diplomini ning seejärel olla nõustaja interneti vahendusel. Siis täituks kauaaegne unistus püsivast töökohast!!!

Olin 2006 a 1. jaanuarini Noorteklubi Händikäpp liige, kuid tegin jälle oma valiku. Händikast ära tulemine oli raske, sest mitmeid häid sõpru seal ja mulle öeldi, et olen reetlik sõprade suhtes ja lahkun kergelt töörindelt... Mina ise nii ei arva. Mõtlen, et Eesti Puuetega Naiste Ühingu Lõuna - Eesti osakond, mille juhataja hetkel olen, vajab mind rohkem ning kui me soovime teadvustada ühiskonnale positiivselt ja laia silmaringiga erivajadustega naisi, siis seisab ees suur rindetöö. Minu suurim soov on, kui poleks vahe tegemist puueteta ja puueteta naiste vahel.

Ma ei mõista vist kunagi, miks puuetega inimeste ühingute liikmeteks ei või olla ka puueteta inimesed. See on justkui heade inimeste eemaletõrjumine: ärge tulge, me ei vaja teid. Kuid vajame, sest puueteta inimesteta ei tule puuetega inimesed lihtsalt toime. Ehk on see minu valearusaam. Tunnen iseend siiski tavamaailmas, tavamõteviisidega inimeste keskel paremini. Võib-olla ei salli ma maailma kaheks jagamist: puudega ja puudeta. Seega soovin nüüd uutele valikutele, mis on tegelikult vanad ja armsad plaanid, keskenduda, mis on suunatud ennekõike loovusele, mitte inimese puudele. Võib-olla ei salli ma maailma kaheks jagamist: puudega ja puudeta.

Arvan ka, et loobun Eesti Iseseisva Elu Keskuse liige olemast, sest mõned aastad pole mina midagi teinud ja lihtsalt hingekirjas kuskil olla on minu meelest mõttetu.
Minu jaoks ongi tavamaailm see, kui kõik on kooskõlas ning esmatähtis on sallivus üksteise vastu.

Meedia on mind jälginud juba umbes paarkümned aastat. Neis lugudes on minust üht koma teist, nii head kui halba. Kõik lood/artiklid ei ole enam meeleski. 1986 a. valmis dokumentaalfilm "Ratastoolitants", kus "mängisin" iseend, kuigi tegin seda enese meelest võõralt - ma pole filmis üleüldse enda moodi. Tol sügaval vene ajal oli film asjakohane, sest invaprobleemid toodi päevavalgele.

Olen Merili, Silveri ja Merli ema. Laste sünnihetked on mu elu suurimad õnnehetked.
Kuid kõige õnnetumad ja raskemad päevad, ööd, nädalad, kuud ja aastad on samuti lastega seotud. Selline saatus tabab vist igat naist ja meestki, kui neist saavad lapsevanemad!
Kõige raskem on olla armastust tulvil ema, kui kogu maailm tundub mõnel hetkel vastupidist väitvat. Ja minu süüks pannakse see üksainus patt, mis ei olegi patt - minu puuded!
Siiski usun kogu südamest, et seesugune mõtteviis, et erivajadustega naisel ei tohigi mingeid tundeid olla ning ei ole kohustusetunnetki, kaob Eesti inimeste seast lähiaegadel.

Olen eluaeg olnud roosa värvi armastaja, kuigi ei näe maailma läbi roosade prillide.
Lemmiklill on nelk.
Olen hakkanud armastama miniseeelikuid ja kontsakingi, sest ratastoolis istumine ei tähenda veel seda, et peaksin olema mähitud villasesse tekki.
Ei ole kunagi söönud hernesuppi ega tatraputru.
Ei ole elu sees sallinud balleti, seega pole lapsepõlveunistus üldsegi mitte saada baleriiniks. Küll olen igatsenud peotantsu tantsida... Lõõgastun tantsides siiski.
Mulle meeldib rohkesti igalpool liikuda ja rännada. Olen jalgsi s.t ratastooliga sõites matkanudki.
Armastan väga kultuurisündmustest osa võtta.
Kirikuteski käin meeleldi. Usun, et inimkonnal on üksainus Taevaisa ning seetõttu ei saa ma aru, miks peab usulahke nii palju olema ja miks peavad nemadki omavahel kaklema. Tegelikult on igaühel meist Jumal omamoodi südames, seega peaks isiklik suhe Kõikvõimsaga olema ennekõike rahumeelne. Olen ristitud.

Veel meeldib mulle naer. Raskemalgi hetkel ei väsi ma naeratamast. Pilvede taga on igavesti päike! Ja naer lahendab kord iga mure!
Ei ole ealeski sallinud haletsemist. See on inimeste absoluutselt väär ettekujutus, et jalutu/kätetu on kindlasti "vaesekene". Olen veendunud, et vaimses mõtes olen rikas, kuigi kullaauke ega suurt varandust mul tõesti ei ole. Minu jaoks ei ole väärtus mitte materiaalsus, vaid oskuses armastada ja tunda, et sind on naeratusegi pärast vaja.

Parima killu haletsusest kuulsin bussis vanalt mammilt, kui ta mulle pomises: "Näe, sul on veel hambadki suus ja ikka veel elad... Miks sa küll ei sure?" Vastasin lihtsalt: "Küll igal asjal on oma tuleku aeg..."
Usun, et vähemasti pool elu on mul veel ees.
Loodan, et mul on täita mingi missioon, kuid kes teaks missugune? Kõigil asjadel on kombeks tulla oma õigel ajal.

Elu on olnud karm. Elukarmust ei kirjuta ma üldsegi mitte oma puuete arvele. Miljonid unistused pole täitunud või on luhtunud. Mõnes täitumatus unistuses olen ise süüdi. Siiski unistan aina edasi. Unelmad on muutunud reaalsemaks ja asisemaks. Unistused aitavad edasi elada. Et mitte jääda suluseisu nagu oleks kõik juba saavutatud ja polekski enam, mille nimel pingutada - selleks on unistamine parim.
Soovin jääda iseeendaks igavesti.

Unistan tulevikus veel paremini iseseisvalt hakkama saada, kui siiani. Kuna olen kogenud hooldekoduski elamist, siis tean, et parim elukoht on omaenda kodu.
Jah, sotsiaalteenustest peab mul ennekõike olema isikliku abistaja teenus, mis aitab mul iseendaga füüsiliselt toime tulla. Kogu ülejäänud toimetulek peab olema minu kätes, või õigemini - minu jalgades.

Soovin kohandada köögi jalgadega töötamiseks. Mulle meeldib olla koduperenaine ning võimalikult palju ise toimetada.
Minuga koos elab mu isa. Isa on hea südamega ja ma armastan teda, kuid kahjuks on ta olnud eluaeg alkoholist sõltuv. Praktiliselt pean eluga iseseisvalt toime tulema, kuigi vajan füüsilist abistamist. Sageli vajab isa minu toetust.
Hingerõõm ja kodurahu ei lähe üleliigse alkoholitarbimisega iialgi kokku, vaid alkoholi liigtarbimine põhjustab tülisid ja vägivaldagi. Alkoholism on üks põhjus, miks mu õnnelikult alanud abielu pärast üheksat abieluaastat rängalt purunes.
Mina joon harva ja ainult väga head veini.

Võin tõdeda, et oma sügava puude juures on olnud hea kogeda iseseisvalt elu, kuigi mõni ehk arvab, et olen natuke eluvõõras. Vaidlen sellele vastu, sest igaühel on oma elukogemused ning kõik ei saagi elus kõike täielikult kogeda, kõike n.ö. selgeks õppida. Igaüks on teatud mõtes eluvõõras.

Iseseisva elu alustamine ongi olnud minu elu kõige normaalsem hulljulge samm. Elu kõige positiivsem samm aga röövis head suhted emaga, kes jääb mulle alati kalliks...
Kardan üksijäämist. Kuid usun, et seda ei juhtu mitte iialgi, sest mul on palju sõpru ja tuttavaid.

5 kommentaari:

marta ütles ...

Tere tulemast meie, ehk siis blogihoolikute perre:). Uusi postitusi ootama jäädes...

K. ütles ...

:)

mr p ütles ...

sa oled hea inimene

Katriin ütles ...

Tere! Jõudsin Su blogisse läbi facebookis jagatud postituse ning koheselt sattusin SInu maalidest vaimustusse. Julgeks kõik olla nemad ise - siirad ja vahetud, oleks kõigil elu ilusam. Ma tavaliselt ei ole suur kommenteerija aga hetkel ei saa mitte vaiki olla. Oled ilus ja õnnelik inimene!

tiia ütles ...

Aitäh.