Eelmise aasta aprillis algas minu brändi lugulaul. Siis soovisin lihtsalt miskit teha... Carmiolal oli tulekul kursus "Ole oma bränd", kuidas olla nähtav... Kirjutasin motivatsioonikirjas, et tahan luua ja kirjutada raamatu   kaldteest hingeni... Saingi kursusele.

Ega ma siis ei teadnuid ega osanud aimata, milliseks põnevaks ja rõõmsaks muutmiste pöördepunktiks see kursus saab... 

Peagi sain aru, et kaldteest lähen kaarega mööda.

Minu oma bränd on nimega Tiia. Seda julgen nüüd kergesti öelda. Enne ma veel kahtlesin veidi - oli kuidagi kummaline nii mõelda... Sest aastaid tegid minust minu mu puuded, kuigi aastaid pole ma rõhutanud just puudeid...

Kartsin ka, kas kursusekaaslased võtavad mind omaks... See hirm  on ikka natuke, kui lähen seltskonda, kus ei tunne kedagi - ma ei näita seda välja. Ausalt, tänaseks on seegi hirm pea kadunud. 

Kursusekaaslased olid ja on tänaseni imearmsad. 

Oleme üksteisele olemas. 

Homme tuleb Piret mulle külla ja läheme Valga, et tänada Horost, kes kinkis mulle esimese pusakleiidi minu oma maaliga. See mõte tuli meil   Piretiga keset kursust hoopis teisel lainel olles, et hakata pusakleite tegema mu maaliga... Esimene klieidi  kandja pidin olema ju mina ise -   kes siis veel, kui mitte minna. Aga mu üllatuseks see kleit tehti Horose poolt kingitusena mulle. Ehk mäletate videot, kui sain pakikese kleidiga enne jõule.,. Muide, facebookis on vaadatud seda videot üle 45 tuhande korra. Uskumatu mulle. 

Kõik ongi võimalik!!!      

 

Lapsepõlve unistusemere jänku

 Minu uus maal. Nägin ilmavalgust eile...Minu töö -loomispäev koristamisega kokku oli kümme tundi.   

On algus vaid...

 See aprill...

See tänane päev... Täna sünnib tõenäoliselt uus armas maal... Olen loomise laine....

Aga meenutan papat... ja vanaemat... ja ka Aivarit... Aprill on kuu, kus olulised kallid hinged on lahkunud... Papa ärasaatmisest saab täna 18 aastat... 

Kuidagi uskumatu...

Kurb päev oli väga imeline... Minu kõrval olid minu inimesed....  

Praegu kuulen Armastuse lugu 

Eks, iga armastus on isemoodi... Laps sünnib, saab ka kohe armastust tunda...Terve elu kohtab armastusi, üks lõpeb, teine algab... Vähemalt mina taipasin täna nii... 

Mina usun küll, et papa armastas mind meeletult. Kuigi ta jõi palju. Seda ma ei sallinud... Kuid ta kinkis mulle elu. 

18 aastat tagasi kartsin seda, millest ma pole eriti  rääkinudki - kuidas saan üksi kodus hakkama... Täna aga ei karta. Olen päris palju üksi... Abistajad tulevad ja lähevad. Pea iga päev, kuid siiski tulevad ja läheevad taas oma ellu... Lapsed elavad ilusti oma elu... Nii saan olla kindel olla vaid   iseendale. 

Teist papat või vanaemasid või ka  lahkunud eksabikaasat ma ka ei soovi... See oleks mõttetu ka nii mõelda... Minevik möödas. Minevikkus on olnud siiski armastust palju...    

ON TÕESTI ALGUS VAID... Minule...

Nüüd ikka ´armastada praegust hetke, hoida hinges häid tundeid...  ja nii ongi kõik  võimalik,   on algus vaid ... 

See vallatu pats...

 

Vahel  piisab ühest vallatust patsistki, et naeratada endale... 😀

Selline patsisoeng sobib lasteaeda minekuks... Oleks ju lapselik ja vallatu värviline... Endamisi naeratan  ikka, et ´lapsena ma ei käinud lasteaias, õnneks või kahjuks. Mul nagu koidab, et mind ei võetud... Polnud hullu - me kodus oli mini - küla lasteaed 😀

Nüüd käib aina rohkem lasteaedades. Mulle tohutult meeldib lapsi omamoodi rõõmustada ning ka natuke silmaringi avadada. Mängida ja kunsti teha, maalida pisut teisiti. Jalgade võime.

Mind on kutsutud lasteaedasse külla ja olen ise ka end soovitanud külaliseks.

Ma käiks rohkemgi lasteaedades ja koolideski.

See on minule nauditav loovtöö. Mis algab juba näiteks oma juustest peale... Lapsed näevad veel enamat, kui täiskasvanud ning on kindlasti palju vahetumad. 😀

Mõne päeva pärast lähen lasteaeda.

Juba ootan. Ootan mitu mitu aega juba...😀

Aga see vallatu pats tuli puhtjuhuslikult pärast pesus käimist. Annabelil. Millegipärast naeratasin, et see on lasteaia mineku pats 😀 Kas on, seda näeme kolmapäeval... 😀

Väsitav vabandus...

 Aasta tagasi peaaegu mõtlesin üksindusest nii ning tänagi mõtlen sarnaselt. Panen siiagi taas oma luuletuse... Aegajalt on lihtsalt taas lugeda ilus ja mõtlema panev. 

Üksindus

on värvitu vari eluringil.

Üksindus

on maitsetu mõru muremaik.

Üksindus

on padjapisara kuivanud rõskus.

Üksindus

on jäätunud silmahelk

tolmuses peegelpildis.

Üksindus

on paokil karjuva suu suudlust

ootav vaikus.

Üksindus

soovib olla

voolava kristallselge allkavee sulin

mustades mõtetes. Mõnikord.

Üksindus

on tihtilugu tuttav naerude kajas.

Üksindus

on sagedasti vaenlane talvisel rannaliival

mineku jälgedes.

Üksindus

võib lootust andev sõbergi olla.

Seda küll harva.

Sireliõite õnne neelamishetkel näiteks.

Üksindus

ei tunne kellaaega.

Ta hiilib kaugemale,

samaaegselt tormab ligi millal iganes.

Üksindus

igatseb pugeda salamahti

teise üksinduse sülle...

Jah, räägitakse aina rohkem iseendale elamisest ja olemisest. See aga pole võrdne üksindusega. Ei ole. Kuidagi kurb on tunnistada, et olen üksi, kuid poolenisti ei ela ka oma elu. Nagu elan .Samas ei ela ka. Vabandan, et vajan natuke rohkem abi... Oh, kui tohutult palju olen sellest rääkinud ja mõelnud... Kas see ikka on see, miks mitte elada oma parimat elu iga hetk ja tunta üks olemist... Kas see loll vabandus iseendale polegi mind väsitanud...

Siit saab pikem lugu millalgi.

JALAKIRI...

 

Sain  sõbranna Katilt, kes töötab raamatukogus, Tallinnas käies, kadunud NOORUSE loogi. Mõtlesime Katiga, et saatma ei hakka, kaob postiteel veel ära...     Ennemgi kadunud me kirjad, olid ajad, kus kirjutasime ikka üks kaks kirja... Ja ühe sünna kaardi sain aasta hiljem, kuid siis kaks kaardi ühekorraga 😀 Nii me mõtlesimegi, et käest kätte loo koopiaid on kindlam.

See selleks. 

Aga JALAKIRI on minu esimene pikk intervjuu  ajakirja NOORUSELE, mis ilmus mais 1988. Ajakirjanik ja küsija oli Svea Talving. 

See lugu muutis kogu minu elu. 💖   Olen täna nii õnnelik ja tänulik, et julgesin iseendana vastata ja säravana astuda avalikkuse ette . Ehk siis tänase mõiste on - lavale astuda ja printsessina. Siis ma loomulikult ei osanud ma niimoodi mõeldagi... Aga miski oli, miks ma nõustusin... Isegi film Ratastoolitants ei toonud mulle nii palju armastuskirju, kui see lugu Nooruses. Päriselt ka. 

Ja printsess leidiski oma armastuse just selle NOORUSE kaudu. Viis kuud hiljem NOORUSE ilmumisest tuligi Aivar julgelt minu koduukse taha, ta ei kirjutanud ühtki kirja, ta lihtsalt tuli... Palju kuid hiljem armusin minagi, ma teadsin, et tema oli armunud kohe... On ju uskumatu muinasjutuline algus MINU elule. 😍😋💖  

Eesriie elulavale avanes.

Tänagi tagasi mõeldes  ma ei vahetaks neid hetki mitte ühegi teise hetke vastu. 

Mul on olnud õnn.

Mul on olnud raskus.

Naeru ja pisaraid.

Mul on olnud elu. Ja on elu.

Olen selle pärast õnnelik.

Uhkegi.

Meeletult tänulik. 

Luuletusi kirjutan aeg-ajalt siiani.

Täna ma ei ole invaliid ega puudega... Olen lihtsalt eriline naine. 

Täna usun, et olen küpsenum ning tean palju paremini, mida soovin veel teha ja kuidas olla. 

Ma ei ole Tiia Jaanusson. Olen TIIA JÄRVPÕLD 💖 

Svea kirjutas NOORUSESSE kolm aastat hiljem veel ühe loo TAASKOHTUMINE, mis jutustab, kui ma olin juba abielus ning noor ema.

Ja sõbranna Kati on mul ka NOORUSEST leitud või tema leidis minu - igatahes leidsime teineteist. 💕

 Andkem iseendale võimalusi alati ja kõik ongi võimalik. 😍 Seda võin öelda küll täna veelgi julgemalt, kui kunagi varem.

Lohe taevas + preemia

 

Eile ´vaatasin vilkamisi aknast taevasse ja hüüatasin; LOHE. Et Annabel võpatas. 

Pilv oli täpipealt valge lohe kujuga ja mu meelest ka armas. Hästi kiiresti muutis kuju, kuid pildi saime teha. 

Ütle veel, et lohesid ei lenda 😃  

Mulle jättis see pilve lohe hästi hea rõõmsa positiivse tunde. 

Täna sai ńeli aastat kü juhatuses oldud. 😃See on  töö. Ja kui väitab vastupidist, siis jumal temaga... See on töö.  Paraku täna saan öelda, et kogu lootus hakata lõppude lõpuks EISi toetusegi abil renoveerima, lendas tuulte ja taevasse. Valus löök me majale, miś näeb välja tondilossina.  Mina ise olen väga uhke, et suutsime nelja aastaga püsida taotluse teel ja praktiliselt nagu kaks korda esitada. Teist korda küll parandatud taotluse. Veebruaris oli minu pinge ikka taevas... Päriselt. Lootsin viimse minutini, et taotluse vastus tuleb positiivne. Loodan praegugi, et ehk juhtub imede ime... Saan aru, et EISile esitati palju rohkem taotlusi, kui neil ressursse on  - siia ongi tagasi löök maetud.    Siiski me majarahvas, me juhatuses ja me tehnilised konsultandid  - me kõik lootsime, et me maja saab toetust renoveerimiseks.  

Ma olen kindel, et me andsime oma parima. Eestimaal on aga palju maju, mis tahavad renoveerimist ja vähem raha, mida jagada.  

Ja veel olen mõelnud, et inimesed on ära harjutatud mugavusstsoonis olema ja elama, et keegi ikka annab kergesti raha, kui küsides natuke vaeva näha...  Kitsamas või laiemas plaanis...  Keegi teeb meie eest ära... Aga kui see keegi ei aita ega päästa...     Mis siis saab... Ja kas raha, mida ei pidavatki olemnas olema, ongi peamine asjade ja olukordade juures... See teine pikem teema. 

Kuid praegune kü juhatuses olemine on andnud mulle palju juurde. Enesekindlus. Julgus öelda. Halvasti ütlemisi mitte kuulata, mitte enda sisse võtta... vaid kiiresti heaga lahendada... Olen täitsa juhuslikult majale kõige kätte saadavamaks  inimeseks saanud. Enda meelest ja juhatuse meelest ka. Naeran ikka, ka siis, kui kõik käib üle pea kokku, et mina ja mu maja 😍 Tõesti armastan seda tondilossi. Kuigi soovin siit ära, see on mind ammendatud... Vahel on lämbumistunne..,

Tähtpäeva puhul lubasin endale magusa preemia 😉

Meeletu LIVE - Tallinn... ehk ELU PARIM ELU

 

Toredad üllatavad ja hästi rõõmsad hetked olid Tallinnas. Sai jalutada. Ka Kadriorus Kadri ja Madisega. Nägime üksteist viimaks päriselt. Facebookis oleme Kadriga juba mitu aastat sõbrad. Nüüd oli õige hetk kohtuda. Oli imearmas jalutus imearmsate sõpradega.   Ńing istusime Goumet Caffe Kadriorus. Väga lahe ja lahke teenindus. Otseloomulikult mina sõin vaarikakooki. 

Leidsime Kadriga mere ääres kritseldatud ühe super hea lause: ELU PARIM ELU 

Tartu poole tagasi sõites täis rongis mõtlesin selle mõttekillule naeratades. Need kolm sõna võtavad kõik kokku... Hetkedes hetkedesse. Meie ise teemegi oma elust parima elu.

Veel kohtusin Kati ning Liia ja Heikiga. Nad on ikka alati armsad . Imelised. 

Laupäeval õhtul leidsin end päris juhuslikult Alexsela Kontserdimajas. Tõesõna seda Salajuttude vestlusõhtut polnud plaanis ega ma ei teadnud sellest midagi... Ma ei ole ausalt jälgnud Mallukat aastaid, ammugi ei ole kuulanud tema podcaste - läbi siiski teiste tean neist. Lihtsalt see kõik pole minule. Kuidagi pole noh. Ja see on vägagi OK. Kuigi vahel olen naernud kaasa. Laupäeval naersin ka, kuid ma ei teadnud, mida naeran või keda naeran. Lava säras, kuid salajutud tundusid nii absurdsed. Vist see ajaski naerma. 

Kindlasti on Malluks ja Kristina leidnud oma brändi. Vaga super. 

Aga minu kokkuvõte juba saladuste vaheajal oli üks lausse; Liiga palju sitta!!! Jaana ja Annabel plahvatasid naerma. Mina oleksin hea meelega lavale läinud ning ütles, et rääkime päris sittast ka. Ja salakirjade kirjutajatele ka sedasama ütles. Ma saan aru, et probleeme saab ja võib naljaks teha, see on mind ennastki aidanud, kuid... 

Õhtu algus oli väga lahe. Mulle meeldis tants ja Malluka lavale maandumine. 

Ma ei kahetse, et läksin. 

Jaana võlus ratastoolis-vaataja Kristinalt välja, sest email, kuhu pidi kirjutama ratastoolist, vaikis. Juba see on sitt - lugu, kuigi piletid olid välja müüdud, kuid vastata oleks võinud ikkagi. Noh, meie õnneks saime ratastooli + saatja piletid poole hinnaga ning Annabel sai naudita oma sünnal salajutte koos meiega.  Meil oli parim kohtki - vaade lavale.

Elus polegi sitta, kui oskad lõpuks seda teise nurga alt näha.

Sorry. Ma pole kuskil nii palju sitta kirjutanud ega sedaviisi rääkinud. Pole minu moodi. Aga praegu teist moodi ei saanud.

Vähemalt nägin Alexsela Kontserdimaja ära. Selle nimega polndki seal käinud. 

Ja siis saime veel kokku Leeloga, keda polnud aastaid näinud. 

Kõik oli ja on võimalik.

Tuhat tänu Jaanale, kellega oli mu puhkus esimene pikem seiklus.

Puhkuseavaldus iseendale

 Armas Tiia

Mina olen  üht pisikest puhkust ilusti kenasti väärt, mis alaku homme rongisõiduga Tallinna suunas. 

Eks vaatan, mis seal teen. Sõpru kohtan kindlasti. Mis koos teeme, kes seda teab. Või ei teegi midagi, ka  olemas olla on suur tegemine. 💖😛

Mine, naudi ja unista - kõik on selgi nädalavahetusel võimalik.  

Sinu Tiia 

Meie 2 ja 1 aasta

Annabeliga saab täna aasta, kui me kohtusime töövestlusele. Ta on väga tubli isiklik abistaja ja super asjalik noor.

Ta käib gümnaasiumi lõpetamise kõrvalt tööl. See on päris keeruline ja raskegi. Kooli lõpetamine on minu meelest täitsa hulluks aetud... Kuulen ja näen suht ligidalt see aasta. Vahel on selline tunne, et noortelt nõutaks jumal teab mida nagu oleks viimne päev käes. Ime ei ole siis, et noored on stressis või mida iganes. Tundub, vähemasti mulle, et ei jäeta koolis hingamisaegagi...

Mind kutsub Annaabel aeg-ajalt Mimmu Mammaks

Seega Mimmu Mammanagi on mul lapsi rohkem kui mitu 😉

Meil on esimene kohtumine täpselt meeles. Täna meenutasime ja naersime.

Eelmine aprill tuli ühe kuulutuse peale neli abistajat, kes ka alguses jäidki abistajateks... Vaid Annabel on jäänud tänaseni.

Selline ongi minu isiklikke abistajate kogemus, Kes jääb kauemaks, kes vähemaks ajaks. Kõik saavad minultki miskit vastu, mida ei saa raha ega tundidega mõõta,

Mina saan elada ja hingata oma elu, mida samuti ei saa raha ega tundidega mõõta.

See on üheskoos loomine. Sõnadesse panna seda aga ei saa. See on tuul, mida tunned, kuid ei saa aru, kust ja kuidas tuul tuleb, kuigi tead ka, mis on tuul.

Parim taipamine ehk sõnum iseendale

 Ma ei ole risk.

Ma aitan süsteemil teistsugust mõista, ehk siis kastist välja ronida

Ma olen uus viis, mida süsteem õpib mõistma.

Ma ei suru end raamidesse – ma aitan raamidel laieneda.

Miks nii selgelt ja kergelt see mõistmine alles praegu minu sisse tuli... Võttis küll aega... KUIGI olen sellest rääkinud kogu elu vist. Teiste sõnadega. Pikemalt. Keerulisemalt. Raskemalt. Olen soovinud, et oleks ainult ligipääs...

 Mina olengi üks suur ligipääs😍💕  Iseendale. Teistele. Kogu maailmale. Maailm algab ju minust.

Teen hetkel elu üht suurimat projekti. Hulljulgelt. AGA see pole lihtsalt projekt nagu ollakse harjutrud tegema... See on hoopis suurem , vägevam, võluvam... Natuke kasutan AI abi... Mina, kes veel mõnda aega tagasi ei arvanud AI-st midagi, arvasin, et ma ei hakka mitte iial temaga  koos looma ega midagi tegema... Google aga ei anna seda tulemust kiirelt, mida mina vajan... Muidugi lõppude lõpuks olen mina looja ja tegija, mitte AI... Mina ei saa jääda ka AI külge ´kinni. Kiiremini saan ta abiga teha... ja julgemalt, selgemalt...

Loomulikult julgustavalt toetavad sel loomis - projekti teel minu inimesedki mind.  

  Täna on mu Vana surmaaastapäev... Aitäh, Vanaemale, kes ütlesid koguaeg, et mõtle oma elu üle järele. 😍 Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab  - sedagi kuulsin Vanalt palju palju kordi.

Saabki kuidagi ikka. Kui järele mõelda. 

Ja riske polegi...

20 aastat

MTÜ saab minul ja meil täna 20 aastaseks.

Palju loodelt õnne

MTÜ TM Loovus💖😉😊

20 aastat tagasi sündis Saaremaal MTÜ, mille nimeks oli hoopis teine ​​​​​​​​​​nimi, lühidalt LEEPÜ. 

Tuhat tänu neile kõikidele, kes on olnud ja on seotud MTÜ-ga. Eriti miljon ja üks tänu Leale KS Kontoris, kes on üle viieteist aasta aidanud armastavalt ja asjalikult raamatupidamisega. 

Riina, kes oli üks asutaja, on nüüd lahkunud vikerkaarele... ja küllap naeratab meile sealt... 

Aga mina olengi jäänud MTÜ hingeks. Oleme küll kahekesi aastaid, kuid teine ​​​​juhatuse liige on vahetanud. Sest MTÜ´-s peab olema vähemasti kaks liiget... Suuremaks liikmete poolt mina ja meie pole teha tahtnud. Kuid teretulnud kõik soovijad, toetajad, kaasa mõtlejad..

Millal sai MTÜ-st TM Loovus ma isegi peast ei oska öelda.,... Mulle tundub, et see nimi on olnud koguaeg, sest see nimi on nii minulik.

Sünnipäevapidu tuleb vast suve teisel poolel. Augustis. Siis sai MTÜ ametlikult registreeritud . 

Saaremaal Sõrve sääres otsisin oma Kaisulindu, kui olime MTÜ juba asutaud. See on parim, mida naerulaginaga meenutada. Kuidas ajasin Pille ja Maarja hulluks... Kaisulind peitis hoopis Eedenis Tartus. 

Minu rõõm tibude-jänkude pühadest

Sain taas teha natuke munakunsti. Lapsemeelsuses mimmu mamma. Vahva nauding.😍Muidugi ootan, et ehk tuleb keegi veel külla, õhtu veel pikk pikk... Ning kui ei tuldagi, siis rõõmustan isegi ja juba tänku ja kaisulinnu otsimine ja leidmine, munadele väiksete piltide joonistamine on olnud puhas rõõm💖 

Head kevadpühaõhtut! 

PS Mu kaisulinnust saab ülehomme 20 aastat, sellest teisipäeval...

 

 

Rõõmsat laupäeva

 

Oli päev endale. 

Sattusin hoogi - loopisin hunniku vanu riideid minema, 

Mõeldes uusi - kihvte - armsaid - nunnusid mõtteid...

Et oleks ja ongi jsuur püha - vaikne laupäev - seda tunnet mul ei ole see aasta. Ümberringi tavaliselt samasugune... Minus endas mingi muutus.  Lootus. Palju häid asju on võimalikud... Kuigi samas tundub kätte saamatud... Aga siis saavad jalgadeni😉

Rõõmu loomine Tammistu Raamatukogu-Külakeskuses

 Saime rõõmu luua elava muusika ja värvilise kunstiga. Mul on tohutu au olla laval oma inimestega, kellele olen mina samasugune rõõmu looja nagu nemad ise. German. Ali. Elina.  Usume kõik koos, et ühiselt armastades luua sära silmadesse ja südamedesse muutub maailmgi paremaks. 

Mina tänan ka Jaanat ja Kristit, kes aitasid minna ja olla täna imearmsal laval. Publik oli imeliselt soe,. Pannkoogid vaarikamoosiga, mis meile pakuti,  olid imehead. Tuhat täna kõikidele tänase Suure Reede õhtu eest💖

Vahel on lihtsalt tuju...

 ... ja hakata niisama, mõtlemata mida, midagi kritseldama... Lõpuks võib saada huvitav omapärane joonistusepilt, milles pole valet ega õiget... Numbritemäng - arvudemäng - matemaatika on mulle meeldinud, arvutada oskasin enne lugemist ja kirjutamist...     Nüüd tean ka, et inglid rääkivad numbrite keeles, ja see on vägev...   See pole enam koolis õpitud numbrid, vaid palju suurem maailm... Universum... 

Miks selle pisi pildi paari jooksul aega mööda kriips kriipsu, numbrite haaval joonistasin, ma ei oska öelda... 

Küllap oli vaja. 

Hei Sina, kes Sa tunned, et tahad elada, mitte lihtsalt tööl käia!

 Hei Sina, kes Sa tunned, et tahad elada, mitte lihtsalt tööl käia!

See ei ole päris tavaline töö.
See on võimalus astuda kellegi maailma – ja avada ka enda oma.

Mina olen Tiia – loov, liikuv ja elu armastav naine.
Ma otsin enda kõrvale isiklikku abistajat , kes ei karda elu, liikumist ega päris kontakti.

See töö võib ühel päeval tähendada:
– koduseid toimetusi
– linnas liikumist
– reisimist
– minu kõrval olemist esinemist
– ja vahel ka minu hääleks olemist

See sobib Sulle, kui Sa:

• oled avatud, julge ja kohanemisvõimeline
• ei karda ratastooli (õpetan Sind)
• Sul on keskmine jõud
• tahad teha midagi, millel on päriselt tähendus

👉 Kõik õpid kohapeal. Kõige parem on Sinu hoiak.

Mida Sa vastu said?

• kogemuse, mida Sa ei saa ühestki tavalisest tööst
•  näha elu teise nurga alt
• liikumist, kohtumisi, hetk, mis jääb meelde
• paindliku töö ja hea töötasu
• keskkonna, kus Sa saad olla Sina ise

See töö sobib nii tudengile kui ka lisatööks.
Ja jah – vahel võid ka lapse kaasa võtta (mul on mängunurk 💛)

 Kirjuta mulle paari lausega, miks just Sina tunned, et see kutse on Sulle.
📞 5529317
📧 tiia@lux.ee / tmloovus@gmail.com

Alustada võiksid esimesel ajal.

Kui see Sind kõnetas, siis see ei ole juhus.
Kirjuta.

Kohtume 💖

Mõni soov tundub nali, kuid pole nali...

 Suurim soov ei ole nali... 

Unistan nunnust majast,  kus suudlen tõelist printsi, kes ei muutu tagasi konnaks 😂 Nunnust majast saab nunnu võlumaa loss. Prints muutub vägevaks ja armastavaks kuningaks, kes oskab naela seina lüüa ja kruvikeerajat kasutada. Otseloomulikult peab oskama mind hoida. 😉

Kuninganna printsessist olen juba niikuinii ning tean, mida soovin võluvat oma ellu  💖 

Kõik on võimalik💖