Minu meelest on olnud täiesti lahe ja väga-väga asjalik kuu, ilma naljata! Nalja on kah saanud. See on ka õige. On nagu käidud-oldud ja tehtud... Ning ometi see kuu olen kodu seinte vahelt välja saanud täpselt 7 päeva! Seitsmes päev oli ka omaenda majas kaks korrust allpool maja üldkoosolekul. Mitte õues 😀
See on see, et mina ise ka iga päev ei pane tähele, et ma ei ole sageli õues... Ammugi teie, minu kallid lugejad.
Minu Volbriõhtu lõke 🥰
Aga mina ei ole küll nii väga Volbriööd tähistanud. Oli aeg, kui mul oli sellest kahju. Kuid praegu ma ei tea, nagu ei kõneta mind enam...
See kuu jäi mul mitu asja blogimata või kirja panemata, iga asi omal ajal. Nüüd võiks kirjutada, kuidas ma sõitsin elektrirongiga.
See kuu sain isegi rongiga ja trammiga sõita. Trammiga vist küll üle 110 aasta 😀
Vanasti sai trammidega oi kui palju sõita! Päris uued rongid küll head, aga võiks olla rohkem läbi mõeldud. Ratastoolis inimese koht on täitsa eraldi, nii et nt temaga kaasas saab istuda alles 2-3 meetri kaugusel. kui mina aevastan või soovin juua või mis iganes võib minu soov olla, näiteks jope lukk lahti teha, siis abikäsi suht kaugele, näiteks porgandid on paremini. Kuigi need rongid on natuke kitsamad ja väiksemad. Ja lõppude lõpuks, miks mina peasin istuma reisi ajal oma kaaslasest päris eemal? 😂
Õnneks sain mina istme peal olla ja meil oli väga lõbus sõit Tapale, kus oli ümberistumine.
Vaatan kalendri - märkmiku. et juba aprilli lõpp... Alles oli aasta algus ja...
Hästi üllatavad hetked on olnud.
Usun, et eeski on üllatavaid ja huvitavaid hetki, ´Minu endale. Kui ka teistele.
Muide , pühapäeval YouTube kilkas, et seal on minu kanal olnud juba üheksa aastat 😀💖 Seda ma tõesti ei teadnud. Arvasin, et vähem... Väga polegi kasutanud seda portaali. Viimane aasta olen küll mitmeid mitmeid videosid üles pannud...
Eks ma hakkan YouTube´s ehk rohkemgi üllatama - mul mõtteid on...
Kõik on võimalik. Head üllatused on võimalikud.
Unistused on küll kallid, kuid nad peavad olema julged. Samas ka kergesti unistavad. Kui üksainus pildike on nagu valetpidi, tundub see unistus justkui kättesaamatu...
Aga kas ikka on kättesaamatu... Tuleb vaid õieti keerada...
Ma pole ammu aega nii suurelt unistanud kui praegu. Unistustest saavad soovid, soovidest plaanid, plaanidest täitumised... Nüüd hakkan tasakesi mõistma mõnd rääkidavat asja selgemini, sest mul tulevad oma kogemused...
Küll üks hetk tuleb see hetk, kui räägin, mis kogemused ja kui suur loomine minus on... Ise ka ei usu. Aga see mitte uskumine on kerge, mitte raske... Tean ju, et andes võimalusi, lähebki nagu peabki minema ja alati on uus algus.
Niisiis, sel nädalal oli veel väga vahva teisipäev Valgas ning palju muid hetki. Kui ma nüüd neist ei blogi kohe ja praegu, siis tulevad uued asjad ja hetked peale... Seda ei tahaks, et imelised ja mõtlema panevad mõtted siin kaotsi läheks...
Eile jäin mõtlema, kui väike rahvamaja ei saa 2027 sügisel näitust võtta, sest raha ei ole - nad vist teavad seda raha takistust poolteist aastat ette - siis küsin, KAS KULTUUR SUREBKI... KAS LOOMINE JÄÄB SEISMA... Või on takistused veel millegis muus... Näiteks kunstniku erivajadustest või ... Ma lihtsalt soovitasin oma näitust sinna... nagu ikka teen... ´
Ütlen ausalt, et olen näituste korraldamistega väga - väga palju peale maksnud. Ei ole olnud just kerge, kuid ma pole kordagi mõelnud, et raha saaks takistusteks.,.. See rõõm loomisest ning vastukaja särades, ületab miljoneid kordi raha. Raha vaja, et luua, kuid see ei peaks tingimata esimene, millele elus vaid mõelda ja olla. Vähemasti mina mõtlen nii. Ja kui juba mingi loomine ettevõetud, tuleb tavaliselt rahagi, võib küll hiljem, kuid tuleb... Usk sellesse peaks ka olema.
Teisipäev käisime Piretiga niisiis Valgas, HOROSES. HOROSE juhataja Anita vastuvõtt oli imeliselt soe. Ausalt, ma ei osanud oodata sellist ... See oli uskumatult särav.
Ja tõesti on poes värve. Tava poodides ei näe nii puhtaid erksaid värve riietel. Nende klientid käivadki poes värviteraapias. Mina käiks ka, kui elaksin lähemal. Valga sattudes edaspidi kindlasti lipan HOROSEST läbi.
Proovikabiinigi mahtusin ilusti ratastooliga.
Aitäh tervele HOROSE perele ja Anitale 💕
Üksainus kingitud pusakleit võib hakata looma niipalju rõõmu 💖
Ja Piret käis oma Ovega teisipäeval külas ja mina käisin kolmapäeval Rakveres tal külas.
Ja need Pireti imelised sõnad ja arvamused minule , tõid mu silmadesse pisarad rõõmust. Jäin mõtlema isegi, kuidas ma tegelikult üksi hakkama saan...
Ma ei tea. See on vastus.
Lihtsalt elan oma parimat elu 😀💖 Nagu meie kõik, kuid ei mõtlegi ju, kuidas voodi pikali heidame, me lihtsalt heidame pikali. Näiteks,
Ega ma vist ei taju, kui palju teistele annan oma olemas oluga. Eluga.
Ma lihtsalt elan.
Olen tohutult tänulik iseendale, et läksin kursusele "Ole enda bränd". Olen kohanud selle läbi palju oma inimesi. Kes ongi oma bränd 😍 Mina ka.
Kindlasti soovitan minna uuele kursusele. Carmiola ja Paul ootavad teid juba. Kursus alustab 30. mail.
Täna mõtlen, et muudan oma abi süsteemigi. Jääb kindlasti isikliku abistaja teenus, kuid selle kõrvale teen isikliku assistendi. Assistent pole seotud sotssüsteemiga. Assistent aitab mul korraldada sündmusi. See mõte on olnud mu peas päris kaua, nüüd aeg hakata looma uut sisteemi 😀Assistendil on kindlasti rohkem võimalusi minu eest rääkidagi. Sellest tuleb pikem blogi postitust...
Tegin täna esimese videogi kahele ametile...
Veél ootab suur soov unistus sündi ja ma usun, et see saabki nii olema nagu unistan... Keeran oma eluolu pea peale. Kui mitte praegu ja see aasta, siis ei suudaks teha mitte kunagi... Kuid pole veel õige hetk öelda, mis plaanin...
Ja siis kohada printsigi, keda suudeldes muutub kuningaks, mitte tagasi konnaks 😋
Nali naljaks, kuid kõik on veel võimalik kui mina jään iseendale kindlaks... Naine suudab ka ise vägevalt võluvat oma elu hakata muutma.
Eile käisin niisis Roela lasteaias. Tund aega rõõmu lastega ja lastele! Minul paluti vikerkaart maalida. Lapsed ise joonistasid vildikatega, aga jalgade abil hästi palju südameid ja vikerkaari. Ka õpetajad proovisid, kõigil tuli väga hästi välja. Siis said lapsed minu ratastooliga rallida! Öeldi, et see on lõbus! Ja ongi lõbus! 😀 Mängisime "Kes aias?". See on hea mäng, et näidata lastele, et ratastooliga saab ka tantsida ja kõike muud teha 😊
Mulle endale jääb kauaks ajaks meelde ühe väikese poisi kink mulle, mis kadus küll kohe ära, aga see oli olemas... Poiss tuli minu juurde, näppude väike-väike kivikene, nii väike et ta oligi herneterast veel väiksem - ja ütles mulle - ma tahan kinkida sulle kristallkivikese! 😍 See oli nii armas ja vahetu, siiras hetk. Samal hetkel kukkus kivi põrandale... Tüdrukud küll appi otsima, ma ei saanudki aru, kas nad leidsid kivi või mitte, kuid samal hetkel oli kristallkivi nagu ära unustatud... Aga mulle jääb see kauaks meelde 😊
Aitäh südamest Roela lasteaiale, et me lõpuks kohtusime! Seda olime planeerinud juba sügisest saati.
Mina käiksin lasteaedades palju-palju rohkem. See on koht, kus lapsed avastavad natuke teistmoodi maailma. Seda on vaja. See tuleb neile suurena kasuks.
Leidsin eile Meie´s voodipesukomplekti, mis naeratas võluvalt mulle ja sosistas mulle , et tee endale roosilised unenäod.
Aeg - ajalt võib ju endale lubada miskit head ja ilusat. Mis kestab kauemgi, kui...
Saan kasutada voodipesu paar kolm aastat kindla peale. Ja ei ostagi iga aasta .
Olen valiv ka.
Valin, püüan valida unenägusidki...
esmaspäev, aprill 20, 2026
Eelmise aasta aprillis algas minu brändi lugulaul. Siis soovisin lihtsalt miskit teha... Carmiolal oli tulekul kursus "Ole oma bränd", kuidas olla nähtav... Kirjutasin motivatsioonikirjas, et tahan luua ja kirjutada raamatu kaldteest hingeni... Saingi kursusele.
Ega ma siis ei teadnuid ega osanud aimata, milliseks põnevaks ja rõõmsaks muutmiste pöördepunktiks see kursus saab...
Peagi sain aru, et kaldteest lähen kaarega mööda.
Minu oma bränd on nimega Tiia. Seda julgen nüüd kergesti öelda. Enne ma veel kahtlesin veidi - oli kuidagi kummaline nii mõelda... Sest aastaid tegid minust minu mu puuded, kuigi aastaid pole ma rõhutanud just puudeid...
Kartsin ka, kas kursusekaaslased võtavad mind omaks... See hirm on ikka natuke, kui lähen seltskonda, kus ei tunne kedagi - ma ei näita seda välja. Ausalt, tänaseks on seegi hirm pea kadunud.
Kursusekaaslased olid ja on tänaseni imearmsad.
Oleme üksteisele olemas.
Homme tuleb Piret mulle külla ja läheme Valga, et tänada Horost, kes kinkis mulle esimese pusakleiidi minu oma maaliga. See mõte tuli meil Piretiga keset kursust hoopis teisel lainel olles, et hakata pusakleite tegema mu maaliga... Esimene klieidi kandja pidin olema ju mina ise - kes siis veel, kui mitte minna. Aga mu üllatuseks see kleit tehti Horose poolt kingitusena mulle. Ehk mäletate videot, kui sain pakikese kleidiga enne jõule.,. Muide, facebookis on vaadatud seda videot üle 45 tuhande korra. Uskumatu mulle.
See tänane päev... Täna sünnib tõenäoliselt uus armas maal... Olen loomise laine....
Aga meenutan papat... ja vanaemat... ja ka Aivarit... Aprill on kuu, kus olulised kallid hinged on lahkunud... Papa ärasaatmisest saab täna 18 aastat...
Kuidagi uskumatu...
Kurb päev oli väga imeline... Minu kõrval olid minu inimesed....
Praegu kuulen Armastuse lugu Eks, iga armastus on isemoodi... Laps sünnib, saab ka kohe armastust tunda...Terve elu kohtab armastusi, üks lõpeb, teine algab... Vähemalt mina taipasin täna nii...
Mina usun küll, et papa armastas mind meeletult. Kuigi ta jõi palju. Seda ma ei sallinud... Kuid ta kinkis mulle elu.
18 aastat tagasi kartsin seda, millest ma pole eriti rääkinudki - kuidas saan üksi kodus hakkama... Täna aga ei karta. Olen päris palju üksi... Abistajad tulevad ja lähevad. Pea iga päev, kuid siiski tulevad ja läheevad taas oma ellu... Lapsed elavad ilusti oma elu... Nii saan olla kindel olla vaid iseendale.
Teist papat või vanaemasid või ka lahkunud eksabikaasat ma ka ei soovi... See oleks mõttetu ka nii mõelda... Minevik möödas. Minevikkus on olnud siiski armastust palju...
ON TÕESTI ALGUS VAID... Minule...
Nüüd ikka ´armastada praegust hetke, hoida hinges häid tundeid... ja nii ongi kõik võimalik, on algus vaid ...
Vahel piisab ühest vallatust patsistki, et naeratada endale... 😀
Selline patsisoeng sobib lasteaeda minekuks... Oleks ju lapselik ja vallatu värviline... Endamisi naeratan ikka, et ´lapsena ma ei käinud lasteaias, õnneks või kahjuks. Mul nagu koidab, et mind ei võetud... Polnud hullu - me kodus oli mini - küla lasteaed 😀
Nüüd käib aina rohkem lasteaedades. Mulle tohutult meeldib lapsi omamoodi rõõmustada ning ka natuke silmaringi avadada. Mängida ja kunsti teha, maalida pisut teisiti. Jalgade võime.
Mind on kutsutud lasteaedasse külla ja olen ise ka end soovitanud külaliseks.
Ma käiks rohkemgi lasteaedades ja koolideski.
See on minule nauditav loovtöö. Mis algab juba näiteks oma juustest peale... Lapsed näevad veel enamat, kui täiskasvanud ning on kindlasti palju vahetumad. 😀
Mõne päeva pärast lähen lasteaeda.
Juba ootan. Ootan mitu mitu aega juba...😀
Aga see vallatu pats tuli puhtjuhuslikult pärast pesus käimist. Annabelil. Millegipärast naeratasin, et see on lasteaia mineku pats 😀 Kas on, seda näeme kolmapäeval... 😀
Aasta tagasi peaaegu mõtlesin üksindusest nii ning tänagi mõtlen sarnaselt. Panen siiagi taas oma luuletuse... Aegajalt on lihtsalt taas lugeda ilus ja mõtlema panev.
Üksindus
on värvitu vari eluringil.
Üksindus
on maitsetu mõru muremaik.
Üksindus
on padjapisara kuivanud rõskus.
Üksindus
on jäätunud silmahelk
tolmuses peegelpildis.
Üksindus
on paokil karjuva suu suudlust
ootav vaikus.
Üksindus
soovib olla
voolava kristallselge allkavee sulin
mustades mõtetes. Mõnikord.
Üksindus
on tihtilugu tuttav naerude kajas.
Üksindus
on sagedasti vaenlane talvisel rannaliival
mineku jälgedes.
Üksindus
võib lootust andev sõbergi olla.
Seda küll harva.
Sireliõite õnne neelamishetkel näiteks.
Üksindus
ei tunne kellaaega.
Ta hiilib kaugemale,
samaaegselt tormab ligi millal iganes.
Üksindus
igatseb pugeda salamahti
teise üksinduse sülle...
Jah, räägitakse aina rohkem iseendale elamisest ja olemisest. See aga pole võrdne üksindusega. Ei ole. Kuidagi kurb on tunnistada, et olen üksi, kuid poolenisti ei ela ka oma elu. Nagu elan .Samas ei ela ka. Vabandan, et vajan natuke rohkem abi... Oh, kui tohutult palju olen sellest rääkinud ja mõelnud... Kas see ikka on see, miks mitte elada oma parimat elu iga hetk ja tunta üks olemist... Kas see loll vabandus iseendale polegi mind väsitanud...
Sain sõbranna Katilt, kes töötab raamatukogus, Tallinnas käies, kadunud NOORUSE loogi. Mõtlesime Katiga, et saatma ei hakka, kaob postiteel veel ära... Ennemgi kadunud me kirjad, olid ajad, kus kirjutasime ikka üks kaks kirja... Ja ühe sünna kaardi sain aasta hiljem, kuid siis kaks kaardi ühekorraga 😀 Nii me mõtlesimegi, et käest kätte loo koopiaid on kindlam.
See selleks.
Aga JALAKIRI on minu esimene pikk intervjuu ajakirja NOORUSELE, mis ilmus mais 1988. Ajakirjanik ja küsija oli Svea Talving.
See lugu muutis kogu minu elu. 💖 Olen täna nii õnnelik ja tänulik, et julgesin iseendana vastata ja säravana astuda avalikkuse ette . Ehk siis tänase mõiste on - lavale astuda ja printsessina. Siis ma loomulikult ei osanud ma niimoodi mõeldagi... Aga miski oli, miks ma nõustusin... Isegi film Ratastoolitants ei toonud mulle nii palju armastuskirju, kui see lugu Nooruses. Päriselt ka.
Ja printsess leidiski oma armastuse just selle NOORUSE kaudu. Viis kuud hiljem NOORUSE ilmumisest tuligi Aivar julgelt minu koduukse taha, ta ei kirjutanud ühtki kirja, ta lihtsalt tuli... Palju kuid hiljem armusin minagi, ma teadsin, et tema oli armunud kohe... On ju uskumatu muinasjutuline algus MINU elule. 😍😋💖
Eesriie elulavale avanes.
Tänagi tagasi mõeldes ma ei vahetaks neid hetki mitte ühegi teise hetke vastu.
Mul on olnud õnn.
Mul on olnud raskus.
Naeru ja pisaraid.
Mul on olnud elu. Ja on elu.
Olen selle pärast õnnelik.
Uhkegi.
Meeletult tänulik.
Luuletusi kirjutan aeg-ajalt siiani.
Täna ma ei ole invaliid ega puudega... Olen lihtsalt eriline naine.
Täna usun, et olen küpsenum ning tean palju paremini, mida soovin veel teha ja kuidas olla.
Ma ei ole Tiia Jaanusson. Olen TIIA JÄRVPÕLD 💖
Svea kirjutas NOORUSESSE kolm aastat hiljem veel ühe loo TAASKOHTUMINE, mis jutustab, kui ma olin juba abielus ning noor ema.
Ja sõbranna Kati on mul ka NOORUSEST leitud või tema leidis minu - igatahes leidsime teineteist. 💕
Andkem iseendale võimalusi alati ja kõik ongi võimalik. 😍 Seda võin öelda küll täna veelgi julgemalt, kui kunagi varem.
Eile ´vaatasin vilkamisi aknast taevasse ja hüüatasin; LOHE. Et Annabel võpatas.
Pilv oli täpipealt valge lohe kujuga ja mu meelest ka armas. Hästi kiiresti muutis kuju, kuid pildi saime teha.
Ütle veel, et lohesid ei lenda 😃
Mulle jättis see pilve lohe hästi hea rõõmsa positiivse tunde.
Täna sai ńeli aastat kü juhatuses oldud. 😃See on töö. Ja kui väitab vastupidist, siis jumal temaga... See on töö. Paraku täna saan öelda, et kogu lootus hakata lõppude lõpuks EISi toetusegi abil renoveerima, lendas tuulte ja taevasse. Valus löök me majale, miś näeb välja tondilossina. Mina ise olen väga uhke, et suutsime nelja aastaga püsida taotluse teel ja praktiliselt nagu kaks korda esitada. Teist korda küll parandatud taotluse. Veebruaris oli minu pinge ikka taevas... Päriselt. Lootsin viimse minutini, et taotluse vastus tuleb positiivne. Loodan praegugi, et ehk juhtub imede ime... Saan aru, et EISile esitati palju rohkem taotlusi, kui neil ressursse on - siia ongi tagasi löök maetud. Siiski me majarahvas, me juhatuses ja me tehnilised konsultandid - me kõik lootsime, et me maja saab toetust renoveerimiseks.
Ma olen kindel, et me andsime oma parima. Eestimaal on aga palju maju, mis tahavad renoveerimist ja vähem raha, mida jagada.
Ja veel olen mõelnud, et inimesed on ära harjutatud mugavusstsoonis olema ja elama, et keegi ikka annab kergesti raha, kui küsides natuke vaeva näha... Kitsamas või laiemas plaanis... Keegi teeb meie eest ära... Aga kui see keegi ei aita ega päästa... Mis siis saab... Ja kas raha, mida ei pidavatki olemnas olema, ongi peamine asjade ja olukordade juures... See teine pikem teema.
Kuid praegune kü juhatuses olemine on andnud mulle palju juurde. Enesekindlus. Julgus öelda. Halvasti ütlemisi mitte kuulata, mitte enda sisse võtta... vaid kiiresti heaga lahendada... Olen täitsa juhuslikult majale kõige kätte saadavamaks inimeseks saanud. Enda meelest ja juhatuse meelest ka. Naeran ikka, ka siis, kui kõik käib üle pea kokku, et mina ja mu maja 😍 Tõesti armastan seda tondilossi. Kuigi soovin siit ära, see on mind ammendatud... Vahel on lämbumistunne..,
Toredad üllatavad ja hästi rõõmsad hetked olid Tallinnas. Sai jalutada. Ka Kadriorus Kadri ja Madisega. Nägime üksteist viimaks päriselt. Facebookis oleme Kadriga juba mitu aastat sõbrad. Nüüd oli õige hetk kohtuda. Oli imearmas jalutus imearmsate sõpradega. Ńing istusime Goumet Caffe Kadriorus. Väga lahe ja lahke teenindus. Otseloomulikult mina sõin vaarikakooki.
Leidsime Kadriga mere ääres kritseldatud ühe super hea lause: ELU PARIM ELU
Tartu poole tagasi sõites täis rongis mõtlesin selle mõttekillule naeratades. Need kolm sõna võtavad kõik kokku... Hetkedes hetkedesse. Meie ise teemegi oma elust parima elu.
Veel kohtusin Kati ning Liia ja Heikiga. Nad on ikka alati armsad . Imelised.
Laupäeval õhtul leidsin end päris juhuslikult Alexsela Kontserdimajas. Tõesõna seda Salajuttude vestlusõhtut polnud plaanis ega ma ei teadnud sellest midagi... Ma ei ole ausalt jälgnud Mallukat aastaid, ammugi ei ole kuulanud tema podcaste - läbi siiski teiste tean neist. Lihtsalt see kõik pole minule. Kuidagi pole noh. Ja see on vägagi OK. Kuigi vahel olen naernud kaasa. Laupäeval naersin ka, kuid ma ei teadnud, mida naeran või keda naeran. Lava säras, kuid salajutud tundusid nii absurdsed. Vist see ajaski naerma.
Kindlasti on Malluks ja Kristina leidnud oma brändi. Vaga super.
Aga minu kokkuvõte juba saladuste vaheajal oli üks lausse; Liiga palju sitta!!! Jaana ja Annabel plahvatasid naerma. Mina oleksin hea meelega lavale läinud ning ütles, et rääkime päris sittast ka. Ja salakirjade kirjutajatele ka sedasama ütles. Ma saan aru, et probleeme saab ja võib naljaks teha, see on mind ennastki aidanud, kuid...
Õhtu algus oli väga lahe. Mulle meeldis tants ja Malluka lavale maandumine.
Ma ei kahetse, et läksin.
Jaana võlus ratastoolis-vaataja Kristinalt välja, sest email, kuhu pidi kirjutama ratastoolist, vaikis. Juba see on sitt - lugu, kuigi piletid olid välja müüdud, kuid vastata oleks võinud ikkagi. Noh, meie õnneks saime ratastooli + saatja piletid poole hinnaga ning Annabel sai naudita oma sünnal salajutte koos meiega. Meil oli parim kohtki - vaade lavale.
Elus polegi sitta, kui oskad lõpuks seda teise nurga alt näha.
Sorry. Ma pole kuskil nii palju sitta kirjutanud ega sedaviisi rääkinud. Pole minu moodi. Aga praegu teist moodi ei saanud.
Vähemalt nägin Alexsela Kontserdimaja ära. Selle nimega polndki seal käinud.
Ja siis saime veel kokku Leeloga, keda polnud aastaid näinud.
Kõik oli ja on võimalik.
Tuhat tänu Jaanale, kellega oli mu puhkus esimene pikem seiklus.
Annabeliga saab täna aasta, kui me kohtusime töövestlusele. Ta on väga tubli isiklik abistaja ja super asjalik noor.
Ta käib gümnaasiumi lõpetamise kõrvalt tööl. See on päris keeruline ja raskegi. Kooli lõpetamine on minu meelest täitsa hulluks aetud... Kuulen ja näen suht ligidalt see aasta. Vahel on selline tunne, et noortelt nõutaks jumal teab mida nagu oleks viimne päev käes. Ime ei ole siis, et noored on stressis või mida iganes. Tundub, vähemasti mulle, et ei jäeta koolis hingamisaegagi...
Mind kutsub Annaabel aeg-ajalt Mimmu Mammaks
Seega Mimmu Mammanagi on mul lapsi rohkem kui mitu 😉
Meil on esimene kohtumine täpselt meeles. Täna meenutasime ja naersime.
Eelmine aprill tuli ühe kuulutuse peale neli abistajat, kes ka alguses jäidki abistajateks... Vaid Annabel on jäänud tänaseni.
Selline ongi minu isiklikke abistajate kogemus, Kes jääb kauemaks, kes vähemaks ajaks. Kõik saavad minultki miskit vastu, mida ei saa raha ega tundidega mõõta,
Mina saan elada ja hingata oma elu, mida samuti ei saa raha ega tundidega mõõta.
See on üheskoos loomine. Sõnadesse panna seda aga ei saa. See on tuul, mida tunned, kuid ei saa aru, kust ja kuidas tuul tuleb, kuigi tead ka, mis on tuul.
Ma aitan süsteemil teistsugust mõista, ehk siis kastist välja ronida
Ma olen uus viis, mida süsteem õpib mõistma.
Ma ei suru end raamidesse – ma aitan raamidel laieneda.
Miks nii selgelt ja kergelt see mõistmine alles praegu minu sisse tuli... Võttis küll aega... KUIGI olen sellest rääkinud kogu elu vist. Teiste sõnadega. Pikemalt. Keerulisemalt. Raskemalt. Olen soovinud, et oleks ainult ligipääs...
Mina olengi üks suur ligipääs😍💕 Iseendale. Teistele. Kogu maailmale. Maailm algab ju minust.
Teen hetkel elu üht suurimat projekti. Hulljulgelt. AGA see pole lihtsalt projekt nagu ollakse harjutrud tegema... See on hoopis suurem , vägevam, võluvam... Natuke kasutan AI abi... Mina, kes veel mõnda aega tagasi ei arvanud AI-st midagi, arvasin, et ma ei hakka mitte iial temaga koos looma ega midagi tegema... Google aga ei anna seda tulemust kiirelt, mida mina vajan... Muidugi lõppude lõpuks olen mina looja ja tegija, mitte AI... Mina ei saa jääda ka AI külge ´kinni. Kiiremini saan ta abiga teha... ja julgemalt, selgemalt...
Loomulikult julgustavalt toetavad sel loomis - projekti teel minu inimesedki mind.
Täna on mu Vana surmaaastapäev... Aitäh, Vanaemale, kes ütlesid koguaeg, et mõtle oma elu üle järele. 😍 Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab - sedagi kuulsin Vanalt palju palju kordi.
20 aastat tagasi sündis Saaremaal MTÜ, mille nimeks oli hoopis teine nimi, lühidalt LEEPÜ.
Tuhat tänu neile kõikidele, kes on olnud ja on seotud MTÜ-ga. Eriti miljon ja üks tänu Leale KS Kontoris, kes on üle viieteist aasta aidanud armastavalt ja asjalikult raamatupidamisega.
Riina, kes oli üks asutaja, on nüüd lahkunud vikerkaarele... ja küllap naeratab meile sealt...
Aga mina olengi jäänud MTÜ hingeks. Oleme küll kahekesi aastaid, kuid teine juhatuse liige on vahetanud. Sest MTÜ´-s peab olema vähemasti kaks liiget... Suuremaks liikmete poolt mina ja meie pole teha tahtnud. Kuid teretulnud kõik soovijad, toetajad, kaasa mõtlejad..
Millal sai MTÜ-st TM Loovus ma isegi peast ei oska öelda.,... Mulle tundub, et see nimi on olnud koguaeg, sest see nimi on nii minulik.
Sünnipäevapidu tuleb vast suve teisel poolel. Augustis. Siis sai MTÜ ametlikult registreeritud .
Saaremaal Sõrve sääres otsisin oma Kaisulindu, kui olime MTÜ juba asutaud. See on parim, mida naerulaginaga meenutada. Kuidas ajasin Pille ja Maarja hulluks... Kaisulind peitis hoopis Eedenis Tartus.
Sain taas teha natuke munakunsti. Lapsemeelsuses mimmu mamma. Vahva nauding.😍Muidugi ootan, et ehk tuleb keegi veel külla, õhtu veel pikk pikk... Ning kui ei tuldagi, siis rõõmustan isegi ja juba tänku ja kaisulinnu otsimine ja leidmine, munadele väiksete piltide joonistamine on olnud puhas rõõm💖
Head kevadpühaõhtut!
PS Mu kaisulinnust saab ülehomme 20 aastat, sellest teisipäeval...
Sattusin hoogi - loopisin hunniku vanu riideid minema,
Mõeldes uusi - kihvte - armsaid - nunnusid mõtteid...
Et oleks ja ongi jsuur püha - vaikne laupäev - seda tunnet mul ei ole see aasta. Ümberringi tavaliselt samasugune... Minus endas mingi muutus. Lootus. Palju häid asju on võimalikud... Kuigi samas tundub kätte saamatud... Aga siis saavad jalgadeni😉
.jpg)
