Sai koristatud, möllatud!

 Aitäh, Marju! Aitäh, Jaana! Aitäh, Mirjam! Aitäh Bongo! 😂

Ja aitäh, Tiia, ka! 😄

Tegime suure-suure koristamise-pühapäeva. Pannkookidega 😋

Nüüd on maikuu otsas, mis alles algas... 

Kui mõni asi takerdus eile puuduva töölepingu taha - tõesti jumala eest nagu ei teeks ma üldse tööd, aga ma ei tee paberi pärast - siis tuli võtta tänane laupäev endale nauditavaks ja väga värviliseks

Üksnes ühe töölepingu pärast ma ei kavatse oma unistusi surmata... Ma olen vihjanud, et püüan teha miskeid vägevaid muutusi elus. Ja unistused ja meeldivad miinus edasi, kas on töölepingut või mitte.

Teen ju koguaeg miskit tööd. Loomist. 

Mul oma maalimisühinguga ka leping. 

Töölepinguid on mul ka olnud. Vahetevahel. Lühema ja pikema ajalisi. 

Mõned aastad pole olnud. Minule oleks hea see, et siis saaks MTA-lt ehk natukenegi tagasi tulukaga raha, mida annetades MTÜ kaudu abistajatele maksan. Praegu ei saa, sest mul nagu ei ole tööd... Nokk lahti - saba kinni süsteem see.

Aga pole hullu.

Minu lähen ikka oma rada.

Ronin kastist välja. Nihutan piire. 

Aga täna ei mõelnud üldse tõsistele asjadele. Või kas on tõsised, mis takistavad mind..,., Tuleb kaarega mööda minna ja naeratada ka hirmudele. 

Täna värvisin juukseid. Mängisime Annabeliga taas ilusalongi.  Olen roosa ja sexikas. Mulle meeldib. Võin olla juuste modell.

Maalisin ka. Maali lugu järgmine kord....

Tantsin. 

Laulsin.

Hea päev on olnud.

Homme ka hea.

Päris huvitav endalegi lugeda, mõelda...

 Mina team

                    kõige paremini

mida ma vajan

  ja minu käes

otsustamise 

                    võim 

Mina ise 

            vastutan 

See tekst saatis mind ja meid Tartumaa Loometalgutel  https://www.tiiajarvpold.ee/2020/10/tartumaa-loometalgud.html  oktoobris 2020.

Päris huvitav on lugeda... Kui palju oli juba siis miinus seda lavale kutset, mis praegu aina kasvab ja kasvab... 

Enda vastutamist tean vist küll eluaeg. 

Täna hakkasin tegema suurt koristamist ehk suurt muutust. See plakat tuli kapi otsast lagedale. Pruuniks tõmbunud, luitunud... KUID SÕNUM IKKA VÄRSKE JA PUHAS.

Tänased sõnumid, mis olid Loometalgutel peaaegu enamus minu öeldud, on mulle endale tähtsad , palju rohkem tähtsaid. 

Tahan olla nähtav  Tahan olla laval. 

Kuldvõtmekese fondi loomine miinus alles... 

Mul läheb kõigele topelt aeg. Aga teen ära. Võib - olla teisiti veidi, aga teen. Sest olgem ausad, ega keegi ei tea ette täpipealt, kuidas üks või teine ​​unistus täide läheb. 

Tuleb anda endast parim, et unistused - soovid - plaanid täituksid ühel või teisel kombel. Parimal kombel.

Ega ma ei teagi, kui palju ideid, mis olid Loometalgutel, on ellu viidud üks ühele... Arvan, et ükski või väga vähe või on nad kasvanud suuremakski... 

Mina tunnen, et mind ootavad küll ja üllatavad üha rohkem asju, mida ei oskagi näha... Aga nad on mu jala ulatused. 

Usun, et maailm on veel lahtisem mulle.

Universum avatum. 

Kuigi ees võib olla ka keerdkäike. Kuid ka neid on vaja.

Mäletan, kui lahe oli teha Ingridiga talguteks ettevalmistusi. Kuigi kergelt sai minust roheline tulnukas. Et olengi tulnukas, see tunne on saatnud läbi elu mind.

Võib olla tõesti pole miskit juhuslikku. 

Vaid elumängud on omavahel vägagi seotud. Lihtsalt ei julgeta nii mõelda...

Mis jääb päevast meelde...

 

Mõni päev teed, et oled nii palju teinud, et midagi parandada ja samas tunned, et pole nagu ära teinud... Nagu ei ole midagi miskit näha. 

On ootus.

On närvikõdi naba ümber. 

Ja ohe, et mida veel saan teha, et saaks parem... Arvan, et kõik läheb täpselt nii nagu peab minema.  Mina olen andnud parima parimale. 

Tänasest jääb meelde teine ​​rabarikook. Süda.

Ja jääb päriselt uhke ja tänu, et vahest ja seda sageli olen rääkinud vajalikku noortele ja kõikidele. Usun, sel teadmisel tuleb mul hakata looma töötube, vestlushetki ja mida iganes veel blogi kõrvale. 

Kirjutamine on tore.

Veel toredam on rääkimine ning päriselt kohtumine inimestega. Südamest südamesse...  

Vanale mõeldes tänuga täna

 Mu vanaema sünniaastapäev 112... Usun, et väike vallatus on mulle lubatud nagu ükskord ammu 😋

Rabarberikook see kevad esimest korda,  Vanaga tegin esimesi kooke ja pirukaid ning palju muudki. 

Uhke ja tänulik olen nüüd, et üksteist aastat sain õppida ja kogeda Vana kogemusi ja tarkusi. 💖  

PS Mina polegi muutunud, ainult natuke suuremaks kasvanud, 😀😀😀

Lõuna iseendaga

 

Käisin tuulutamas. Tartus. Jah, käisin tuulutamas sõna otseses mõttes. Tuul jälle vali. See  kevad on üldse kogu aeg kummaline tuul... 

Käisin lihtsalt veidi siin - seal. Kellegagi ei kohtunud... Sai veidi jalutatud... Ma võin öelda, et tänavad on palju paremas seisus, kui omal ajal... Ainult, kus ehitus käib, oli küll pisut halvem minna. See on mu meelest endast mõistetav. Oleksime võinud valida ka üle tee oleva hea kõnnitee, kuid me ei teinud seda... Seega, kõik hästi ju. 

Lõunastasin iseendaga. 

Seda on kentsakas öelda, sest alati on minu kõrval keegi, isiklik abistaja. Alati on kellegagi vestelda ja süüagi. See on tõesti vahva. Omamoodi. Unustan tihti ka  rollid ära, kes oleme. Lihtsalt oleme teineteisele olemas. Avastame asju ja nii edasi... 

Aga mõnel hetkel igatsen kedagi teist, kellega ka käia kuskil ja olla... Olen sellest vist väsinud, et helistada või kirjutada kellelegi, et kaua pole näinud ja võiks kokku saada... Ja saada vastuseid, et jaajah, kuid hetkel see ja too asi...

Võib olla praegused energiad ongi sellised. Mõned asjad jäävadki sinnapaika, palju uueneb... Sinu valik, kas nutad vana taga, või naeratad uuele.

Mina valin naeratuse. 

Veel mõtlesin Katrin Kaalepile... Mina saan Jõeääre kohvikus õues süüa, kuid tema... ja kui palju võib olla neid inimesi, kes ei saagi õue näiteks...  Korraks oli mul halb tunne nende ees .. Siis mõistsin,

et see on MINU elu.

Olen OMAS VÄES. 

Olen TÄNULIK. Tänulik sellegi eest, et saan muuta oma olemasoluga  maailma, sest mu maailm on enda sees, mis kiirgab väljapoole. Keegi  võib ju näidata, et saab elada vägagi isemoodi.

Seda isemoodi elamist näitab oma väes ka Katrin.

Kõik naised on oma väes vägagi erilised ja isemoodi. Samas oleme vägagi sarnased. Naerame ja nutame, armastame ja vihkame. Tahame anda endast parim.

Anda endast parim tähendab ainult üht - ELADA OMA ELU. Nii lihtne ja keeruline see ongi. 

Sama on lugu ka meestega. 

Täna sooviks veel tantsima minna. Kui oleks võimalik, kui oleks isiklik abistajagi käepärast. Ei ole aga. Kuid seda saan teha, et tantsin üksipäini kodus. Ja laulan ka. 

Küllap tuleb ka see õhtu jälle, kui tantsupõrandal tiirlen tantsides . 

Kõigele vaatamata on vahva kordki kuus lõunastada iseendaga kuskil väljas. Olen ju kuninganna iseenda elus. 💖😉

Ellujäämine EI ole ELAMINE

Facebook kõik mul ette ühe postituse, mis jahmatas ja liigutas hingepõhjani. ´Panen siia fb oma postituse, mille kirjutasin jagades. Ma ei soovi teisiti kirjutada, Panen ka Pealtnägija linki, vaadake, siis saate aru, mis on selle postituse süga mõte.

https://www.err.ee/1610029363/pealtnagija-halvatud-ema-voitleb-oiguse-eest-jaada-oma-koju

Appiiii... Ma ei tunne Katrin Kaalep see isiklikult, kuid temast kuulnud mõne oma abistaja kaudugi... Aga mis sotssüsteemis me tegelikult elame või õieti olen vireleme - see on uskumatu.

Mina ja Katrin soovime ju ainult endast mõistetavalt asja elus - ELADA OMA PARIMAT ELU. Täisväärtuslikult. Säravalt. Seda pole ju palju ...

Ei ole vaja surma karta. Praegu on mul tunne, et karta tuleks elujäämist... Ellujäämine ja ELAMINE ei ole üks ja seesama. Saage sellest lõpuks aru. Tuleme kastidest välja.

Mina olen tulnud.

Katrin Ka.

Mis teil takistab reeglite -seaduste raame rohkem avada, kallid ametnikud`? Tunnistagem kõik abi määrab raha. Inimhinge aga rahaga või rahata ei osta ...

Ega minulegi võib see pauk tulla, et keegi ametnik teab minust paremini, et ma ei saa hakkama või mis mulle parem... Siiamaani olen suutnud nende arvamustest üle rallida. Küllap suudan edaspidigi...

Aitäh neile, kes on Katrini kõrval

Aitäh teile, minu inimesed, kes olete minu kõrval ja julgustate mind olema mina ise. 🩷

Koos saamegi maailma natukenegi paremaks teha.

Ametlik kallistus 😉🙂

Kui palju saab olla töövestlusi, mis lõppevad sooja ja siira kallistusega... 

Mul on neid kallistusi  ikka olnud peaaegu kahekümme kuue aasta jooksul. Oles ise boss. Ehk siis tööandja. Või lihtsalt Tiia, kes vajab ise abi ja annab abi saamiseks isiklikke abistajatele tööd.  

On ju vahva, kui töövestlusel on hubased ja vabad, kerge   suhtlemine kõikide asjaosaliste poolt. Nii töö soovija kui ka bossi poolt... 

Selliseid töövestlusi võiks rohkem olla kõikjal. Siis oleks töömaailm parem... 

Kunagi ütles abistaja Erika, et ametlik kallistuse pean kuhugi sisse kirjutama... Võib - olla on see õigete inimeste südamestesse kirjutatud, kes juhuslikult töövestlusel kohtuvad... Või kas töö ja töötaja otsimine on juhuslik. Kindlasti mitte. 

Täna kohtusin esimese abistaja kandidaatiga. Mulle väga meeldis. Mirjam -  temast  ehk tõenäosusega  saab mulle kolmas Mirjami nimeline abistaja... Proovipäev tuleb ka nagu pea alati... Vähesed abistajad on julgenud otsekohe alustada . Külma vette  hüpanud.

Aga tänane Mirjam sai minu kõne hääldusest hästi aru. Annabel tõlkis mind suht vähe.  See hea.

Ees on veel töövestlusi... Ootan suure rõõmuga. Ja usun, kui jäävad kõik tüdrukud, kas või mõneks ajaks, siis minu suvi oleneb vaid minust endast. Kui palju olen suves 😉

  Plaane ja unistusi jätkub mul. Väikesemaid ja suuremaid.

Täna juhtus see veel, et lõhkusin oma jala ära, veidi - veidi. Verd tuli rohkem kui kriim väärt oli.. Seda juhtub harva, et mul veri väljas... Pole aimu , kus haavasin end. Vast wc-s... Kuid tänane vestlus jääb väga meelde, sest Annabel ja Mirjam mängisid arste.

KUI minus on elu ja elus on mind...

Hommikul mõtlesin just niimood. Endal tühi tunne sees... Tunne, et tahaks kuhugile kaugele ja lihtsalt karjuda, niks, miks, miks...  

Ise ei teadnud, mis see miks on tegelikult. Millele vastust tahtsin või ei tahtnudki... See oleks olnud vastus... Tahtsin või igatsesin muud...

Elu.

Päris elu.

Olin kohutavalt väsinud. Tüdinenud absoluutselt kõigest. Paariks hetkeks. 

Mõttetu näis kõik. Kõik tundus valesti. 

Pisarad voolasid... 

Siis sain aru, et ongi keeruline aeg ja mu hing tahab lihtsamalt kergemini lennelda...  Ruumi, kus ma ei peaks koguaeg pingeid tundma... Praegu on mul üpris pingeline aeg... Kõik on nagu hästi, ja samas pole midagi eriti hästi. Alati võiks parem olla. Alati saaks ju ka halvem olla - sedasi ma ei tahtnud aga üldse mõelda. Mul saaks ja võiks parem olla. Alati.

Siis tuli meelde, et kui olen elus, on lubatud ka vahel nõrk olla. Kurb. Vihanegi... Ma ei pea olema koguaeg vahetpidamata naerusuu ja kõigega leppima... Olen andnud ´ja annan edaspidigi endast parima algallikana, kuid ka inspiratsiooniallikas vahel nutab vulinal... Tihti seda ei nähta või ei taheta näha... Aga see pole häbi. See inimlik. See ongi elu .  Elu minus. Mina elus.

Läksin maalima.

Nii kaugele läksingi. Kaugemale polnud vaja minnagi.

Lõuendile tuli:

KARJE VAIKUSES.

Kuulake. 

Nähke. 

On ju ilus. 

Karje päris elule...  

Hingaminegi jääb alles... 

 Bongo on hea tüüp küll, Päriselt ka. Ta on omamoodi kassi - täht.

Tegelikult minu tööriistad pidevalt, kui töötan või kirjutan arvutis. Praegugi ma gab tool all. Täna tuli Jaana uksest, Bongo lihtsalt üksisilmi vahtis Jaanat... Mina ei näinud selja taha, mis nende vahel toimub   🤣

Tegin omi tähtsaid asju kordusüldkoosolekuks.

Siis otsustas Bongo kokkada 🤣

Oli taas tegus päev. Isegi õues sai natuke jalutatud. Koosolekuga jäin enam - vähem rahule.

Mis homme saab - seda na ei tea. On keeruline hetk. Lihtsalt abistajad saavad käia vähem. Kuigi neid on piisavalt ... Ma ei saa öelda, et neid poleks... Aga igalühel oma elud ja tegemised. Saan neist täiesti aru. Samas ma ei tohi ega saagi end unustada. Ma ei saa teha lõpmatult nägu, et saan hakkama... Saangi ju, kuid võiks olla ka enda jaoks pisutki lahkem.... Õnneks on mul abistajate kandidaate mitu mitu. Usun, et mõni ikka jääb või jäävad kõik toredad ja vahvad tüdrukud, kes on rõõmsasti kirjutanud...  Elame - näeme.

Tulla või mitte tulla, tulla ja jääda...

  Isikliku abistaja töökuulutusele on juba mitmeid kandideerinud. On kirjutatud toredaid motivatsioonikirjugi... 

Kuid jällegi, esimene töövestlusele tulija kadus täna kuhugile... Pea kohe helistas reedel, kui kuulutuse panin... Lubas tulla. Leppisime aja kokku.  Ootasin. Keda ma aga ei näinud töövestlusel oli kandidaat... Eelmine aasta sellist asja ei näinud - kõik, kes soovisid abistaja tööd, tulid ja jäid ka, kes lühemaks ajaks, kes on siiani mu isiklik abistaja, Annabel. Jaana.  

On aga tuhandeid kordi vist küll, kui inimene ei ilmu töövestlusele sõna lausumat... See on lihtsalt natuke mõttetu käitumine.  Tööotsijalt. 

Täna avastasin, et minus oli rahu olukorras. 

Ootasime Mirjamiga tunnikese. Et mida iganes võib juhtuda, et töövestlusele hilineb... Ei ühtki selgitavat telefonikõnet ega sõna facebooki... 

Teadsin, et ma ei hakka mitte tulijat taga ajama. See pole tööandaja kohustuski. Järelikult ei olnud lihtsalt minu inimene... ja mina tema inimene.... 

Ainus ajast oli natu kahju. Mul oleks olnud muudki teha, kui oodata... 

Mirjamil saab neil päevil minu juures töötatud 7 aastat💕💖 Alguses soovis kuu olla tööl... Kuust on saanud 7 aastat ... Mina olen Mirjamile tänulik. Nii vahva, et me teed ristusid tänu ka töökuulutusele.  Seda mina aga ei oska öelda, mitu abistaja kandidaati olen Mirjamiga koos töövestlustele oodanud ning mitu töövestlust läbiviinud...

Leidsin ühe esimesi pilte ´Mirjamiga 😉

 

Ülasevõsast kuni Pai-Eurovisioonini 😀

Sõitsin niisiis eile ja täna hommikul jälle rongiga, Tallinnasse ja Tallinnast Sauele. Jalutasin eile vist jalutamata jäänud jalutuskäigud ära! 😂

Nii Tartus kui ka Sauel. Tegime Jaanaga Sauel ringi peale. Käisin veel Sauel võsas kah ära! 😛 Ma ei mäleta, kas ma olen elus nii palju ülaseid näinud, kui ma Sauel näinud, kui Sauel...

Liia juures sai vaadatud Eurovisiooni. Jällegi, ma ei mäleta, kuna ma vaatasin seda kellegi koos... Kuigi ma ei teadnud selle aasta lauludest mitte kui midagi 😀 Aga mulle meeldis Itaalia. Lahe on ikka vahel olla sõbrannaga, süüa kooki ja... 🙂 Täna hommikul enne Liia poolt ära tulemist, sain joosta rongi peale ja minna meistriklassi! Ma suutsin kohvitassi ilusti katki kukutada! Ja veel käega! Õnnekilde oli päris palju! Ja sellepärast jäin ma 10 minutit hiljaks, sest üks rong läks nina alt ära! 😀

Jah, täna oli Paivillas veel oma väike Eurovisioon, kus olid võitjad tegelikult kõik! 💖

Ma olen tänulik 2 laheda päeva eest! Aitäh ka Piretile, kellega sain Tallinnast kohe kodu ukseni! 😇

Sain jälle laulda 😉

Meistriklassis sain jälle targemaks, kuidas minna õige energiaga lavale! Ja kuidas kasutada oma häält ikka ja jälle paremini. German ja Ali on ikka fantastilised õpetajad! 💖

Rongisõit taas homme...

 ... Tallinna suunas... 

Võib - olla homme olen rohkem pildis Sauel. 

Pühapäeval Paivillas Meistriklassi häälele. Nii et päris laiama seekord ei lähe... Meistriklass on ikkagi loomistöö iseenda häälega. See on mõnus suur laulev töö. 

Aprillis sai mul viis aastat laulutudidest Germani juhendamisel ja õpetamisel. Uskumatu. Arvasin, e t esimene tund jääb ka viimaseks... Esimesest tunnist on saanud ma ei teagi mitu sada tundi viie aasta jooksul. Mitmeid esinemisi ja koosloomisi. 

Sel pildil esimesi tunde, kus õppisin hingama. 

Nüüd on hea kuulda oma hääldamisele ja ka laulmisele kiitusi. Et mu hääldus on muutunud paremaks. Eks see ole nauditava töö tulemus.  Mina olen endaga rahul.  German vist rohkemgi minuga rahul, kui mina ise. Kuid ma julgen lauldagi. Selle üle olen tänulik ja õnnelik.

Kohtuue homme - ülehomme Tallinnas ja Sauel.