KUI minus on elu ja elus on mind...

Hommikul mõtlesin just niimood. Endal tühi tunne sees... Tunne, et tahaks kuhugile kaugele ja lihtsalt karjuda, niks, miks, miks...  

Ise ei teadnud, mis see miks on tegelikult. Millele vastust tahtsin või ei tahtnudki... See oleks olnud vastus... Tahtsin või igatsesin muud...

Elu.

Päris elu.

Olin kohutavalt väsinud. Tüdinenud absoluutselt kõigest. Paariks hetkeks. 

Mõttetu näis kõik. Kõik tundus valesti. 

Pisarad voolasid... 

Siis sain aru, et ongi keeruline aeg ja mu hing tahab lihtsamalt kergemini lennelda...  Ruumi, kus ma ei peaks koguaeg pingeid tundma... Praegu on mul üpris pingeline aeg... Kõik on nagu hästi, ja samas pole midagi eriti hästi. Alati võiks parem olla. Alati saaks ju ka halvem olla - sedasi ma ei tahtnud aga üldse mõelda. Mul saaks ja võiks parem olla. Alati.

Siis tuli meelde, et kui olen elus, on lubatud ka vahel nõrk olla. Kurb. Vihanegi... Ma ei pea olema koguaeg vahetpidamata naerusuu ja kõigega leppima... Olen andnud ´ja annan edaspidigi endast parima algallikana, kuid ka inspiratsiooniallikas vahel nutab vulinal... Tihti seda ei nähta või ei taheta näha... Aga see pole häbi. See inimlik. See ongi elu .  Elu minus. Mina elus.

Läksin maalima.

Nii kaugele läksingi. Kaugemale polnud vaja minnagi.

Lõuendile tuli:

KARJE VAIKUSES.

Kuulake. 

Nähke. 

On ju ilus. 

Karje päris elule...  

Hingaminegi jääb alles... 

 Bongo on hea tüüp küll, Päriselt ka. Ta on omamoodi kassi - täht.

Tegelikult minu tööriistad pidevalt, kui töötan või kirjutan arvutis. Praegugi ma gab tool all. Täna tuli Jaana uksest, Bongo lihtsalt üksisilmi vahtis Jaanat... Mina ei näinud selja taha, mis nende vahel toimub   🤣

Tegin omi tähtsaid asju kordusüldkoosolekuks.

Siis otsustas Bongo kokkada 🤣

Oli taas tegus päev. Isegi õues sai natuke jalutatud. Koosolekuga jäin enam - vähem rahule.

Mis homme saab - seda na ei tea. On keeruline hetk. Lihtsalt abistajad saavad käia vähem. Kuigi neid on piisavalt ... Ma ei saa öelda, et neid poleks... Aga igalühel oma elud ja tegemised. Saan neist täiesti aru. Samas ma ei tohi ega saagi end unustada. Ma ei saa teha lõpmatult nägu, et saan hakkama... Saangi ju, kuid võiks olla ka enda jaoks pisutki lahkem.... Õnneks on mul abistajate kandidaate mitu mitu. Usun, et mõni ikka jääb või jäävad kõik toredad ja vahvad tüdrukud, kes on rõõmsasti kirjutanud...  Elame - näeme.

Tulla või mitte tulla, tulla ja jääda...

  Isikliku abistaja töökuulutusele on juba mitmeid kandideerinud. On kirjutatud toredaid motivatsioonikirjugi... 

Kuid jällegi, esimene töövestlusele tulija kadus täna kuhugile... Pea kohe helistas reedel, kui kuulutuse panin... Lubas tulla. Leppisime aja kokku.  Ootasin. Keda ma aga ei näinud töövestlusel oli kandidaat... Eelmine aasta sellist asja ei näinud - kõik, kes soovisid abistaja tööd, tulid ja jäid ka, kes lühemaks ajaks, kes on siiani mu isiklik abistaja, Annabel. Jaana.  

On aga tuhandeid kordi vist küll, kui inimene ei ilmu töövestlusele sõna lausumat... See on lihtsalt natuke mõttetu käitumine.  Tööotsijalt. 

Täna avastasin, et minus oli rahu olukorras. 

Ootasime Mirjamiga tunnikese. Et mida iganes võib juhtuda, et töövestlusele hilineb... Ei ühtki selgitavat telefonikõnet ega sõna facebooki... 

Teadsin, et ma ei hakka mitte tulijat taga ajama. See pole tööandaja kohustuski. Järelikult ei olnud lihtsalt minu inimene... ja mina tema inimene.... 

Ainus ajast oli natu kahju. Mul oleks olnud muudki teha, kui oodata... 

Mirjamil saab neil päevil minu juures töötatud 7 aastat💕💖 Alguses soovis kuu olla tööl... Kuust on saanud 7 aastat ... Mina olen Mirjamile tänulik. Nii vahva, et me teed ristusid tänu ka töökuulutusele.  Seda mina aga ei oska öelda, mitu abistaja kandidaati olen Mirjamiga koos töövestlustele oodanud ning mitu töövestlust läbiviinud...

Leidsin ühe esimesi pilte ´Mirjamiga 😉

 

Ülasevõsast kuni Pai-Eurovisioonini 😀

Sõitsin niisiis eile ja täna hommikul jälle rongiga, Tallinnasse ja Tallinnast Sauele. Jalutasin eile vist jalutamata jäänud jalutuskäigud ära! 😂

Nii Tartus kui ka Sauel. Tegime Jaanaga Sauel ringi peale. Käisin veel Sauel võsas kah ära! 😛 Ma ei mäleta, kas ma olen elus nii palju ülaseid näinud, kui ma Sauel näinud, kui Sauel...

Liia juures sai vaadatud Eurovisiooni. Jällegi, ma ei mäleta, kuna ma vaatasin seda kellegi koos... Kuigi ma ei teadnud selle aasta lauludest mitte kui midagi 😀 Aga mulle meeldis Itaalia. Lahe on ikka vahel olla sõbrannaga, süüa kooki ja... 🙂 Täna hommikul enne Liia poolt ära tulemist, sain joosta rongi peale ja minna meistriklassi! Ma suutsin kohvitassi ilusti katki kukutada! Ja veel käega! Õnnekilde oli päris palju! Ja sellepärast jäin ma 10 minutit hiljaks, sest üks rong läks nina alt ära! 😀

Jah, täna oli Paivillas veel oma väike Eurovisioon, kus olid võitjad tegelikult kõik! 💖

Ma olen tänulik 2 laheda päeva eest! Aitäh ka Piretile, kellega sain Tallinnast kohe kodu ukseni! 😇

Sain jälle laulda 😉

Meistriklassis sain jälle targemaks, kuidas minna õige energiaga lavale! Ja kuidas kasutada oma häält ikka ja jälle paremini. German ja Ali on ikka fantastilised õpetajad! 💖

Rongisõit taas homme...

 ... Tallinna suunas... 

Võib - olla homme olen rohkem pildis Sauel. 

Pühapäeval Paivillas Meistriklassi häälele. Nii et päris laiama seekord ei lähe... Meistriklass on ikkagi loomistöö iseenda häälega. See on mõnus suur laulev töö. 

Aprillis sai mul viis aastat laulutudidest Germani juhendamisel ja õpetamisel. Uskumatu. Arvasin, e t esimene tund jääb ka viimaseks... Esimesest tunnist on saanud ma ei teagi mitu sada tundi viie aasta jooksul. Mitmeid esinemisi ja koosloomisi. 

Sel pildil esimesi tunde, kus õppisin hingama. 

Nüüd on hea kuulda oma hääldamisele ja ka laulmisele kiitusi. Et mu hääldus on muutunud paremaks. Eks see ole nauditava töö tulemus.  Mina olen endaga rahul.  German vist rohkemgi minuga rahul, kui mina ise. Kuid ma julgen lauldagi. Selle üle olen tänulik ja õnnelik.

Kohtuue homme - ülehomme Tallinnas ja Sauel. 

  

   

 Panin just uuesti isikliku abistaja töökuulutuse. Aprilli töökuulutusele ei reageeritud ühtki korda. Õigemini kuulutus jagati ma ei teagi mitukümmend korda. Kiideti. Lisati lahedaid häid kommentaare ja arvamusi minu kohta, Kuid ei ühtki kandidaati... 

Küllap polnud siis õige päev kuuluust panna. Ei olnud õige energia. 

Olin kahe vahel tõesti - kas panna või mitte... Ei kuulanud kõhutunet...

Täna on palju kergem kuulutust teha. 

Õigel hetkel kohtun ka uute isiklikke abistajatega. Alati on nii olnud. Seekord on usutavasti nii. 

Praegused abistajad on alles. 

Elu on ilusti muutumises. 

Meil kõigil. 

Abistajaid lihtsalt peab olema nii, et mina elaks oma parimat elu. 

Sulle kes soovid erilisemat tööd

Pakun Sinule mitte päris tavalist tööd.

See on võimalus astuda kellegi 

             tuppa, ellu ja maailma – 

ning avardada ka enda oma silmaringi.

Mina olen Tiia – loov, liikuv ja  energiline  naine, kes elab väga  eriliselt  tavalist elu. Minu käteks on jalad, jalgadeks ratastooli neli ratast.

Ma soovin kohata enda kõrvale isiklikku abistajat , kes abistab füüsiliselt mind neis toimingutes, millega  mina ise toime ei tule. 

                                          Kes on minu lisa toimekad käed, ja kõndivad jalad. 

See töö võib ühel päeval tähendada:
– koduseid toimetusi
– linnas liikumist
– reisimist
– minu kõrval olemist sündmustel
– ja vahel ka minu hääleks olemist

See sobib Sulle, kui Sa:

• oled avatud, julge ja kohanemisvõimeline
• ei karda ratastooli (õpetan Sind)
• Sul on keskmine jõud
• tahad teha midagi, millel on päriselt tähendus

Kõik õpid kohapeal. Olen ise juhendaja, tööandja ja ka klient.

Mida Sa vastu said?

• kogemuse, mida Sa ei saa ühestki teisest tavalisest tööst
•  näha elu teise nurga alt
• liikumist, kohtumisi, hetki, mis jääb meelde
• paindliku tööaja ja normaalse töötasu
• reisi või muud kulud saad töötasule lisaks 
• keskkonna, kus Sa saad olla Sina ise

See töö sobib nii noortele/tudengile kui ka lisatööks.
Ja jah – vahel võid ka lapse kaasa võtta (mul on mängunurk )

 Kirjuta mulle paari lausega, miks just Sina tunned, et see töökutse on Sulle. ning siis juba kohtume

 Kirjuta palun tiia@lux.ee / tmloovus@gmail.com

Võid julgesti ka helistada 5529317

Alustada võiksid kohe esimesel võimalusel. Võid tulla Tartumaalt, Jõgevamaalt või kust iganes.

Suvi ees, tule teeme üheskoos lahedalt meeldejääva suve! Otseloomulikult võid jääda minuga kauemaks.😉😀

Unistus, soov ja lubadus, mis ei ole vahepeal kadunud ega kaogi

 

Imelisel jõulutuuri ajal  2024  sai räägitud unistusest, mis ei olnud lihtsalt jutt. Minule küll polnud see lihtsalt jutt.
See oli lubadus — Eesti rahvale, aga kõige enne iseendale.

Ateljee. Galerii. Loomise ruum. 

Vahepeal on elu liikunud oma teid pidi.

Mõned asjad on jäänud tahaplaanile, mõned ununenudki paljudel inimestel. 

Minul samamoodi.

 Minus aga ei ole see unistus kuhugi kadunud ega kaogi enne, kui ta on mul päriselt olemas.  

Sest see unistus on minu unistus. See  elab südames. Plaanides  on juba aastaid. Nüüd ehk läheneb silmapiiriile. Jala ulatuses. Ma ei saa ju öelda "käe ulatuses".   

Mõni hetk ei usu isegi, mida  püüan praegu teha, Reaalselt. Tagasivaadepeegel õnneks puudub mul ja mu ratastoolil,  (Alles paar päeva tagasi kuulsin ütlus, et tagasivaadepeegel takistab edasi minemast. Sa vaatad koguaeg tagasi, mitte ei usalda end edasi minema.... Mõelgem sellele sügavuti.) 

Poolteist kuud on olnud enda julguse avastamist. 

See on vägev protsess. Loomis protsess.

Läbi naeratuste ja pisarate. 

Olen hetkel praktiliselt üksi loomast suurt asja, On hetki, kus tunnen, et ei jaksa enam...  Aga see on minu oma suur võluv elu, mida püüangi paremaks luua. Iseendaga ollaksegi üksi. Ise oma soovidega... 

Loomine võtab mul veidi rohkem aega.

Aga olen ikka alati tohutult tänulik olnud jõulutuurile ning tiimile, kes tegid seda imet, et see imeline unistus hakkas võimsat, aga samm - samm haaval kasvama! Kui suureks kasvab, kes teab, kuid saab väga võluvaks ja säravaks. Nähtavaks.

Muidugi olen tänulik iseendale, et püüan parimat luua.

Siis, kui hing tunneb igatsust ja tühjust...

 ... siis tuleb õhtul poolhämaras pintsel varba vahele võtta ja hakata looma... Maalida... Kas  just seda seletamatut ´tunnet, igatsus ja tühjus korraga hinges - aga midagi, mis aitaks elus edasi olla. Lihtsalt vaadata, mis mustale lõuendile sünnib... Päris ausaalt, iseendale ostetud valgedest nartsissidest maalida maal keerles mu sees mitu päeva. Mul polnd aimugi, et tuleb sörav ja ilus maal ning päris kiiresti ka... Aga püüdsin panna pildi sisse siiski armastuse, kuigi tundsin tühjust.... Ühel hetkel teadsin, et tühjuse ees, mitte taga, võib olla kõik - kui usaldad tühjustki... Lõuend on ju alguses tühi... Mõte võib olla tühi... Ometi saab alati tühjusest täis armastust akrüül maal💖😉 

Eks see ole eluski nii. Vahel tundub, et igalpool vaid tühjus ning sooviks midagi muud, mis hetkel on, aga samas unustame ära, kui palju armastust oleme jaganud juba ja usutavasti jagame edaspidigi... 

Elus ei ole tühi.

Hing on armastust täis. 💕💖 

Emadepäeva õhtu mõtisklus

 

Küpsetasin õunakooki, mille peal on vaarikamoos 😋 õnneks on mul olemas ammusest ajast ka südamekujuline koogivorm 💗 Mul küll keegi külas ei käinud, kuid ma olen tänulik, et mulle helistati ja saadeti sõnumeid! Ja mina ise tegin samamoodi 😊 Vahel lihtsalt ei saa ma minna, kui ma väga tahan minna... Aga ma loodan südamest, et sain Mammale rõõmu teha telefoni teel! Ise loodan, et mõne päeva pärast saan minna ka tema juurde. Mamma leidis alati minu juurde tulemiseks võimaluse. Nüüd pean mina võimalusi tekitama, et minna tema juurde. Emadepäev ei ole kord aastas, et teha rõõmu, emade päevad on iga päev. Iga päev võib, saab ja peabki rõõmu tegema! Kasvõi oma südames mõeldes kõige kallimatele... 😊

Üllased iseendale reedel...

 

Mimmu mamma pannkoogikreemil...

... jah, pannkoogikreemil on salaretsept  

Retseptis on kindlapeale minu üllatavat armastust. 

Jätkuvalt on õhus ´Tiia ja tema abistajate kokkamise raamat Selle kirjutamine ja kokkupanek on õhus juba aegade alguses. Mul omal on natuke kahju, et kõiki ime häid ja samas nii öelda imelikke mökse, mida olen kokku keetnud ja küpsetatud, ei mäleta isegi enam täpselt. 

Pannkoogikreemi olen teinud mõned korrad paari aasta jooksul. 

Selles võib saada minu tulevase galerii juures pisi kohviku magustoit.    

Unistus. Võib olla. Võib olla saab unistus elama panna täpselt õigel ajal õiges kohas... 

Kõik on võimalik!!!

Üks unistus lendleb...

Kokkamise raamat õhus...

Pannkoogikreem on ilusti kõhus... 

Ja ongi kõik võimalik... 

Kass Bongo...

 ... vääriks küll juba oma lehte või lugu iga päev. Arg on ta samas ka - täna põgenes laua alla, kui ütlesime Jaanaga,  et tule kaasa õue... Jalutusrihma kardab nagu välku. Rihmata teda õue lasta kardan jälle mina, Ega ta ei tuleks ka... 

 

Metsatiir

 

Metsaradu avastasime täna Jaanaga. Siinsamas. Radasid mida mööda polnud ma veel käinud... Avastasin nagu lähi Kaagveret...

Ometi andsid  need sirget rajad märku, et mitte pool Kaagveret pole veel vaid avastamata.,.. Vaid terve maailm... Soovin piiluda, mis silmapiiri taga ka on - uued algused ... 

Kui ´vaid julgen minna otse edasi tagasi vaatamata. 

Mõtlemata, mis on ees. 

On vaid hetk, ja hetke järel hetk.

Sammu järel samm.

Tuulutasin end tasakaalu taas.  Püüan sõita soovidele sisse.

Aiamaa on korras

Saiu aiamaale ka.   Kripeldasin ammu, mis seal toimub... Sügisel jäi ilusti ju talve ootele, https://www.tiiajarvpold.ee/2025/10/usaldusest.html...     Täna oli ilus. Tõesti näis hooldatuna... Nüüd küsimus selles, mida edasi teen... Kas annan Aiatibile uue elu... Kindlasti pean ta üle värrima. Ta armas. Ikkagi kuus aastat truult valvanud mu väikest aialapikest...  Üks punane tulp õitseb ka. Õunapuu läheb õitsema, tundub, et pidas külmaaja vastu... 

Vahel ongi suurim julgus naeratada

Julgus — mis see tegelikult on?

Kuulen sageli inimesi rääkimas, kui pahasti neil on.
Stressajastu. Stress kiusab. Elujõud lõpeb.

Sellest räägitakse üsna julgelt. Ja hea on, et räägitakse.

Vahel tundub, et oleme harjunud elama valus. Nii näib turvaline. Sa ei erine teistest.

Vahel olen minagi tundnud, et justkui on “vale” olla särav, kerge või muretu.
Nagu peaks alati kandma maski,  et olla päriselt tõsiseltvõetav.

Aga…

Juba pikka aega liigub minus mõte luua julgusetube. Kohti, kus saab päriselt julgusele otsa vaadata.
Ja võib-olla keerata kogu julguse mõiste pea peale või tagasi parimasse minasse.

Sest vahel vajab hoopis rõõm rohkem julgust kui kurbust. Naeratamine rohkem julgust kui pettumine.

Päriselt iseendana nähtav olemine rohkem julgust kui maskide kandmine.  

Mis siis, kui meie peegelpilt võiks vaadata vastu naeratades, mitte ainult pisarates?

Ma usun, et julgus võib olla ka kerge.
Julgus olla elus.
Julgus tulla välja hallist kastist.
Julgus naeratada iseendale päriselt ja siiralt.

Täiesti elus olen

 Oligi hästi toimekas ja samas mõnus päev. Hommikul ärgates tajusin, et täna peab kohe seda ja toda tegema ja sedagi tegema, mida ennem ei ole taibanud teha... Selgust oli mu igas kehaosas ja südames. Eilsest väsimusest polnud jälgegi järel... Nüüdki õhtul olen lootuse rikas ja kõik loodetavasti saab olema nii nagu vaja. 

Käisin linnaski. Paar asja vajas ära tegemist.  Saidki tehtud. Siis pooltundi enda jaoks Gustavi kohvikus. Jaanaga avastasime VAARIKA latte - mida mu hing veel soovis tänaselt päevalt.!!! Päev oligi korda läinud.

Siis kinkisin iseendale nartsisse. Juba emadepäevaks... Ostsin need vanalt lillemüüjalt, kes müüs kaubamaja ees lilli. Seal oli mitu lillemüüjat... Panin tähele lattet juues, et keegi möödujatest ei keeranud lillemüüjatele tähelepanu... Ei ole imestada ka miskit... Teadsin, et sularaha pean välja võtma, läksin siis tagasi , rõõmustasin end lillekimbuga. Müüja tädi rääkis, et ta on 47 aastat juba seal lilli müünud.... Aukartus tuli minusse. 

Kesklinna park - ohjah, valus vaadata, mida enam pole... Niigi vähe on rohelus Tartus... Palju vaja suuri hooneid...  

    Aga mina saan mõelda oma elule, parimale elule. Ma ei saa võtta kogu maailma lollusi hinge... Oli park, ilus park... Enam pole... Kõik muutub...

Üks raamat sai ka teele saadetud.

Õhtune bussijuht oli kuidagi morn... Kui Kaagveres maha tulime, siis ta ei teadnud, kuidas kaldtee lahti käib ning bussil üldse see olemas on . Juhtub ikka, Saime Jaanaga bussijuhti natuke õpetada. Peale minnes toimetas Jaana ise kaldteega, kui rahvas eesuksest bussi läks.

Väsimus + elujaks teeb kokku sisse-välja hingamise

 Praegu tunnen väsimust elamisest. Üksindustki... Hästi palju rolle kuhjunud ... Samas tean, et olen hakanud lammutama vana elu - olu, vähemasti püüan astuda suure sammu uuele vastu... Olen lihtsalt poolteist kuust väsinud täna ja praegu.  

Aga tean sedagi, et praegu ei saagi kõike l kogu elus lahendada. Ma ei ole maailma hoidja. Vaid siiski Tiia, kes võib vahetevahel öelda, et tahab olla ka nõrk ja nutta... Ja edasi minna...  Muutus elus võib ka teha alguses üksidaseks, aga samas usun, et muutused avavad uusi uksi, kus polegi aega üksindust väga tunda...

Täna oli hea ja vahva hetk, mis aitas tunda siirast naeru - video tegemisel  ronis Kass Bongo sülle ja täpselt õigel hetkel tegi NÄU... See video on tõesti spontaanselt Bongo bränd, kes/mis pani omaltpoolt särtsu abistajate leidmisele juurde. Mirjamiga naersinme pärast laginal Bongo tähelennust.

Nüüd hingan sisse ja välja. Väsimust välja. Elujaksu sisse.

Homme tuleb taas hea ja põnev päev...

My book “A coffee by foot, please...” in English

 My book in English 

“A coffee by foot, please...”

A personal and inspiring story about my life, thoughts, creativity and journey.

Signed copies available 😊

Price: 15 €
Shipping costs are added.

If you would like to order a copy, feel free to send me a message on Facebook Messenger (Tiia Järvpõld) or email me at: tiia@lux.ee

💖

Kaks esimest mai päeva

 Eile hommikul  ärgates ütlesin Mirjamile kui ka iseendale: Head maid, mis varsti lõpeb!

Minul küll aeg lihtsalt kaob kuhugile... Ma võtan kõike rahulikult. Ei torma. Ei lükka ka tähtsaid asju määramatuks ajaks edasi, kuigi vahel näib sedasi iseendale. Kuid ma ei saa sõltuta "üle oma varju hüppamisest"... Olen hetkes. Annan endast parima. 

Vanasti öeldi, et aja kiiret minemist vaata lapse kasvamisest... 

Nüüd vaata ainult hommikut ja ongi juba õhtu, aga kus päev jäi - on hea küsimus...

Vähemasti minul niiviisi. 

Veel mõtlen, et viimastel aegadel rääkidaks hetkedest... Keegi ei räägi sekundidest... Minagi mitte. See ajaühik on hoopis nagu ununenud.. Kuigi kunagi mõtlesin , kirjutasin ja rääkisin palju sekundid ja sekundid... Nüüd enam mitte. Tundub nii normaalne see. Minu jaoks pole sekund ja hetk ühtemoodi võrdsed... Kuigi kaovad mõlemad kohe igaviku. Hetk on mu jaoks piiritu, mitte loetav... 

Hetk on hetk.

Seletamatu, samas selgegi... Hetke mahub kõik ja ei midagi... See on mäng. Olemas oluga. Eluga... 

Nüüd juba 2. mai hilised tunnid... 

Kuhu kadusid maikuu kaks esimest  päeva. Mina ei tea. 

Mida tegin nendel kahel päeval... Nagu ei midagi, samas suhteliselt palju vajalikku. Eile vedelesin päev hommikumantlis, nautisin päeva... Täna ka võtsin päeva  mõnuga.  Pesu sai pestud, samm tehtud soovide poole, kõrvitsast sööke teha... Naerdud, oldud ka murelik... Lihtsalt vaadatud aknast välja. Bongot süles hoitud, tal komme nüüd ise hüpata mu sülle (muideks, ka wc-s, kui pissil käin - see on hästi tobedalt naljakas. Tahan ära tulla tuppa, aga kass ei lase, istub süles nagu kägu...)... Nii palju rõõmsaid ja natuke kurbi hetki on mahtunud kahte kevadpäeva.

On piisavalt palju. 

Samas nagu polegi miskit tehtud... 

Kõigest ei saa ka kirjutada. 

On neidki hetki, mis silmapilkselt möödusid...

Sai pakitud jälle...

Üle tüki aja sai pakitud raamat "Kohvi jalaga, palun...", mis läheb lähipäevil teele Tallinna. Polegi ammu saatnud postiga... Pakkisime mõnuga. Lustiga. Natuke aitas Mirjam ka, kelle käsi pole pildil näha... Bongo mängis bossi. 

Täna on veel eesti keelseid raamatuid mõnikümmend alles. Seitse aastat olen nendega tegelenud, on olnud hetke, kus olen rohkem müünud ​​ja kinkinud, aga ka vähem, pakkimistega sama lugu... Ja ikka suure rõõmuga. See kõik on ka kunst. 

Kes tahab veel, kel veel ei ole "Kohvi jalaga, palun..." öelge julgelt mulle, ja kiiresti, sest mine tea, mil müün viimase. Mõne jätan iseendalegi. 

Inglise keelseid raamatuid on palju rohkem riiulis alles... Nendega teen teise postituse... 

Seitse pluss aastat  on tööd ja vaeva, naeru ja nuttu, uusi kohtumisi lugejatega, alla andmiste soove ja siiski edasi läinud... Ma ei kahetse miskit. Mõni aśi on väga hästi õnnestunud, mõni mitte nii hästi... Mõni asi kraabib siiani... Kuid pole hullu. Kõik möödub. Uuel või järgmisel korral, kui raamatule mõtlen, ja mõtlengi, olen pisut targem... Kõige kõige parem on, et tänu sellele tööle raamatutega olen saanud palju uusi häid tuttavaid - sõpru juurde.

Kuid täna olen natukene uhkegi, et võin jagada kogemusi algajatele raamatu kirjutajatele, kas ja kuidas lasta raamatul ilmavalgust näha.

Esimene samm - kirjuta.

Siis tulevad teisedki sammud.

Julgelt.

Kirjutada on ju lihtsalt lahe.