Esmaspäev, detsember 20, 2021

Täna on eriline päev

 Täna on eriline päev. 
Nii minu jaoks kui ka paljude teistele, kes usuvad valgust ja headust... Kui uskuda, et maailm läheb valguse poole, vähemasti päev muutub taas pikemaks. See on sulatõsi. Kui muud ei suudeta uskuda, siis päeva ehk valge aja pikenemist suudetakse ikka. Mina usun natuke rohkem valgust, seda mis tuleb minu seest. See on omakorda pikem teema.

Aga järjest rohkem hakkan aru saama, milliseid häid hetki on olnud mul elus nagu iseenesest, mis praegusel ajal teevad rahu ja aru saamisi, et just nii peabki nüüd olema nagu on... Et elan siiski põneval ja heal ajal.

Täna saab 31 aastat mul olla Tiia Järvpõld. Siis oli vahva ja ilus päev.
 Küsin päris tihti aastaid, kust ma aga võtsin julguse noorena sedasi iseenda elu elada nagu elasin .- ma ei tea. Aga ma tean seda, et teisiti ei oleks saanudki elada. Sest siis oleksin ehk surmanud või vangistatud omaenda hinge... ja jäänudki ehk  kuhugi hämarusesse.... Ma pole võidelnud eluga. Kui sügavamalt mõelda, siis võidelda saab ainult iseendaga. Ja siis veel veidi tuleb võidelda teiste inimestega  tehes selgemaks iseend. Aga alati ei peagi kõigile seletama üht koma teist. Tuleb lihtsalt elada. Ja isegi mitte iseendaga võidelda. 
Mul on tunne, et just see tunne, et tuleb lihtsalt siin ja praegu, on mind aidanud läbi aastate tänasesse päeva. See on võrratu tunne ja kogemus. 

Täna oli taas laulutund. Germaniga loodame, et järgmiseks kontserdiks õpin kogunisti kolm laulu. Üks laul ju olemas... On uus algus hea...
Tuleb hakata laule valima, mis mulle sobivad... Oi neid on tuhandeid, mis meeldivad. Väga ära leierdatud laule ma ka ei taha esitada... Valimine on pähkel. 


Kommentaare ei ole: