Teisipäev, november 30, 2021

    Täna oli siiski hea päev.

Ma pole ammu kirjutanud sellest, et mulle meeldib nii öelda abistaja vaba aeg. Abistaja abistab füüsiliselt küll,  kuid vahetevahel tahaks lihtsalt olla ja toimetada endamisi. 

Täna pesin põrandaid, ning tegin hääleharjutusi. Laulsin. 

Mõnsa. 

Kuidagi ärevus puges sisse, kuid läks kohe välja ka südamest ja kehast.     See tunne on ammutest aegadest tuttav, siis kui maailm seisis muutuste lävel... Siis mõtlesin ja palvetasin, et lapsed ei peaks kasvama sõjaajal... Nüüd on umbes sama tunne... Ja seda enam, kui lugeda ja kuulda, kuidas sotssüsteem on saamatu näiteks voodihaiget ema abistama ... Ja siis mõistan, kui hea on mu oma elu. Hetkel. 

Kommentaare ei ole: