Esmaspäev, detsember 06, 2021

Unistustes võin lennata ka!!!

 Unistuses võin lennata ka!!! Ja seda ei saa keegi keelata. Mitte keegi  peale minu enda.

Olen sellele mõelnud mõned ajad. Jälle Kuigi olen teadnud seda vist küll terve elu... Ja vahel on jube raske mõista, et unistamine on nagu meditatsiooni alge, minu meelest. Keskendumine. Pühendumine. Iseenda sisse minek. See on tore ja hea isegi siis, kui öeldakse, et unistamine on mõttetu ja kole asi. Olen sedagi kuulnud terve elu... Minu valik on olnud taas, kas tegeleda heaga või jääda kuhugi kinni...Et ma ei saa üht, teist... kolmekümne kolmandatki... 

Viimasel ajal olen küsinud palju endalt , miks olen suutnud ja suudan üleüldse elada sellisena nagu olen... Bloginudki viimasel ajal mitmeid kordi... Lapsena mõtlesin juba, kes olen. Ausalt ka.  Vahel on loomulikult need müstilised küsimused justkui ununenud Sest olen siiski inimene. Kuid kas olen vaid inimene, kelle on füüsiline keha ja olemine... 

Kas pole armas mõelda  hoopis nii pidi, et mina olen hing, kellel on   täpselt selline füüsiline keha nagu mul!? Muide,  vastupidine arusaamine, ét mu moondunud kehas (ka nii on öeldud mulle) on uskumatult suur hing... Paljud on sedasi arvanud. Mind on see arvamine teinud kuidagi rahutuks, kuigi ma ei ole sellele ennem niimoodi mõelnudki. 

Inimesel on siiski igal juhul  vaim ja hing ja füüsiline keha. Neis peab olema super hea kokkumäng. Kes tunnetab seda kokkumängu , kes ei tunneta  veel , kes ei hakkagi tunnetama mingil põhjusel... Materiaalne maailm on tõmmanud inimesed endasse. Tundubki, et see ongi kogu elu.  

Jätkan sel teemal lähiajal... 

Praegu poen sooja teki alla.

Õues pakane. Toaski tavapäraslt tunduvalt jahedam. 
Mulle meeldib tegelikult. Päriselt ka. On talv nagu muitsne. Võiks lumi ja pakane olla, küll natu leebemas variandis, minu sünnipäevani.

Veel kümmekond aastat tagasi sai abitajate - tüdrukutega kõikjal jala läbi lume käia. Omamoodi keeruline ja  raske. Omamoodi mõnus. Eriti tuppa tulles ja sooja teed juues. Aga olek oli värske, kui keha ja nina hakkasid üles soojendama.....
Lapsepõlves oli samamoodi... 

Nüüd aga ... Hea, kui autogagi saab uksest ukseni... Kogu väljas olemine... Harjumused... Mugavused... Vahel ka mul endal, nii kummaline kui poleks tunnistada.  Viimasel ajal on ka hirmud , mida mina ei karta. Siis ei saakski elada , kui igal sammul midagi karta... 

Unistuses võin aga ka lumest läbi rallida praegugi,... 

Hoidke endid soojades riietes ja ärge autodehga kihutage.

Kommentaare ei ole: