Kolmapäev, detsember 08, 2021

Kõlab ehk natuke valusalt

 Minu meelest on hea, et meilgi arutelus eutanaasia. Lõpuks. 

Oli jällegi aeg, kui kartsin surma, surmast rääkida. Tundus, et kõik inimesed nagu tunnevad hirmu surmast rääkides, nagu surma, mis  viib inimesi meie juurest ,  ei peakski olema... Surm oli pigem kuidagi kole sünge, kui kurb... Kurb oli loomulikult ka, kuid kuidagi teistmoodi... Vähemasti lapsepõlves mul. 

Nüüd muidugi tean, et surm on paratamatu osa elus. Kaks asja on kindlad siin maa peal  - sünd ja surm. Ja see, mis nende vahele jääb on inimeste endi teha. Igaühe oma teha. Surmgi võib olla rahulik ja ilus... Millegi ilus üleandmine neile, kes jäävad siia elama... Ja meist hoolivad hinged ei kaogi kuhugile...  

Huvitav mõte on see, et me elu füüsiline kestab igavesti... Et nagu meditsiin ravib ja kaitseb ka surma eest. Paljudel juhtudel on see nii, kuid mitte lõpmatult. Usun sedagi, et paljudel juhtudel ei olegi see õige hetk käes, et surra... siis tulebki see ime, et jäetakse veel siia ellu...

 Kui vähe julgetakse mõelda surmast...

Halastussurm peaks igal juhul võimalik olema.  

Minu meelest ei tohiks öelda "abistatud enesetapp". Uudistes, nii vähe kui neid jälgin, käis see termin ikkagi läbi. Jälle mingi hirmu külvamine. Et ärge tehke, lähete koheselt põrgutulle... 

Mina ei ole iialgi mõelnudki, et surm viib mind põrgutulle... 
Seda hirmu pole ma lubanud endasse tulla. 
Osa mind jääb hõljuma ning piiluma, kuidas minu inimestel läheb...
Mitte üks vägi ei saa panna mind teisiti mõtlema seni, kuni mu põhjanaela uks on veel kinni... Ei ole mingit vajadust ka iseend hirmutama hakata...

Ma ei hakka surema. Seda hetkel pole vaja karta.
Kirjutan lihtsalt omi mõtteid. 

Kui juhtuks paratamatu haigus, mille taluvus ja ravi oleks mul piin - lõpptulemus on ikkagi surm... Siis valiksin eelnevalt laheda peo ja teeksin miskit, mida veel soovin ning... siis halastussurm.... Aga enne küsiks oma kõrgemalt minalt ja ingliteltki, kas ma olen valmis sellist otsust ja vastutust võtma. See oleks mulle kõige tähtsam. 
Aga võin surra hoopis teisiti, kus ei olegi aega kuhugile allkirja panna ega kellegilt luba küsida...
Kes teaks  ette...

Täna ja praegu elan oma elu ja olen selle eest tõepoolest tänulik. Ja püüan end hoida veel aastaid. Igatsen näha, mis head tuleb veel ellu...

Kommentaare ei ole: