Peaturbanist... Suvest...

     Lõpuks ometi on mul turban märgadele juustele, mis seisab ka peas. Ühe väikese kavalusega - nööpiga. Aastaid on proovituid turbaneid pähe panna - kellelgi pole see eriti õnnestunud, et ka jääks pähe...Ega see polegi lihtne teisele ehk siis minule pähe sättida... Nüüd kinkis Kaidi  turbani, mis jäi ka pähe. Mitmeks  tunniks. Olin alati naerdes rääkinud, et kel õnnestub mulle turbanit pähe panna püsivalt, on võitja selles. Kaidi on. 😀💥

Kuna eile oli laupäev, siis ka koristasin. 

Oli tore ja õnnelik augustikuu viimane nädalavahetus. 😉 

Suvi möödus kiirelt... Midagi lõppes, midagi algas... Ei saanudki erilist teha, samas oli kõik nii nii eriline ja üllatav. Mina jään oma suvega väga rahule. 

Kass Bongol on homme 1, septembril sünnipäev.

Ta saab 8 aastaseks. 

Aga me Kaidiga arvame, et Bongost saab parim ratastooli reklaamija 😀

Kass Bongo on lahe sell... Hästi palju tarku vigureid Bongole 💖😉

 

97 näitus pidulikult ja tänulikult lõppenud

Tõin täna "Tootsi Taskust" näituse koju.  

Hästi armas koht oli näituse jaoks. Mulle meeldis väga. Suur aitäh sealsete perenaistele Estale ja Liisile 💖😀 

Kindlasti lähen Palamusele veel tagasi. Vähemasti, kui kõht tühi on. 😃😋 Nüüd on seal ka Tõnisson söögituba. Arvan, et sinna on ratastoolides rahvale muuseumi kaudu hea. Muuseumis on ka väga ilus inva-wc... 

Nii need ilusad ja armsad hetked mööduvad. Mõni tundub pikk ja samas lühike hetk... Tegelikult kõik toredad hetked on vaid ühed ainsad silmapilgud. Tagasi vaadates... 

Kolmkümmend kuus aastat tagasi oli päikeseline ja... siis ma ei teadnud veel, kuhu viib mind esimene seiklus päris kahekesi peikaga... Siis tundus see loomulik ja normaalne samm minna oma teed mitte millelegi mõeldes. Teades, et saab hakkama tulgu mis tuleb... Olengi hakkama saanud. Vahel olen veidi rohkem mõelnud.. ja teate, mis... Rohkem mõtlemist on mulle kui takistus, et võin lõpmatult viivitada ja   vabandusi otsida, et mitte edasi minna või teha püüda... Mu elus peab miskid toimuma üks - kaks - kolm ning taas lendan tundmatusse hetkesse, mis on ilus ja särav, kuid edasi viiv... Mis sest et mõni selline hetk võib olla raske või keeruline... Aga kõik ei saagi lihtsalt tulla.,. Ikka vaja väikest vaeva ja närvikõdi... Kui ära teed, tunned rahu hinges. Õnne ja  tänutunnet. Et olla kohal uues hetkes... 

Ainult pean veel õppima rohkem lahti laskma mineviku hetkedest... Halbadest olen suutnud rohkem lahti lasta, nüüd ehk võiks ka headest lahti lahti... Kuigi olen oma minevikule väga tänulik. Aga iga ´hetk on aeg edasi minna...

Elagu uued seiklused ja armsad hetked. Iga hetk, mis uus algus... ja kord ka millegi lõpp, ja jälle algus...  

Hetked veel ERMist

 

 Kui tulla korteriühistu üldkoosolekult, siis on õige aeg kingi proovida. Mul päkapikk, kes käis kontsakingi Jõulu päkapikk toob aknal taas sussi midagi... Suve päkapikk toob kingi ukse taha... Olgu, mis on... Olen väärt tantsukingi, usun, Usun, et päkapikk ´ka usub seda. 

Vahel on mõnus tunda end naisena kontsadega. 

27.august 2009 - SÄRAMISTE algus

Minu esimene näitus.

Minu esimene pooleteist tunnine koolitus.

Minu esimene kohtumine Germaniga.

Minu Unistuste lend sai alguse 27. augustil 2009 Lille majast, Tartust. 

Kohal olid sõbrad Eestis ja Soomes.

Helena, Ragnar ja Margot - mu tänu siiani lõputu...

Täna võin uhkelt särada edasi 💖😋😉 Säramistel on vaid algus... Iga näitusega uus säramine,... Koolitustega... Mina säran laval.  Usun, et mu sõbrad säravad omadel lavadel... 

'

Usk, lootus, armastus

 Minu üks suur-suur unistus täitus!

Kohtusin Impulso Tenors'iga! Ja nad laulsid minu lemmiklaulu 2 korda: https://www.youtube.com/watch?v=ncwa6l3jFAw

Maasin oma maali sellest laulust ajendatult...

Alustasin maalimist valgele lõuendile... Poolhämaras. Seekord polnud kuskil minu nime välja hõigatud. Publik vist natu hämmastunud, et mida teen ja kes olen... Esimestel minutitel tundsin vähe ebamugavust... Siis  mõtlesin nagu maaliks  kuskil õues, kus on palju lihtsalt võõraid inimesi... Pilke igasugusi. Naeratavaid. Jahmatanud.

Korraldajad olid lubanud. Ja Impulso Tenor soovis näha ning minuga pildi teha. Mind ajas naerma just see, et nemad tahtsid minuga pildi... Vastupidi oli ka ju... Ühesõnaga, kõik soovisid kõikidega pildi. 

    Võimas kontserdielamus oli. 

Keeruline on sõnu leida...

Tuhat tänu muusikutele ja korraldajatele, et sain omamoodi koostööd teha ja enda loovust taas leida.

🩷

Mõtlen täna kapsarullidele ka, mida tegi ema oma sünnipäevadeks.... See nii väike asi, kuid teised kapsarullid, mida olen söönud, pole olnud nii head.., Olen proovinud isegi neid teha - on tulnud küll head, kuid minu kapsarullid on minu moodi head. Mullegi on öeldud, et maailma parimad rullid on minu rullid... 

Eks selline on elu kulg. Millegi hea ülevõtmine vanemaatelt... 

Täna on mu ema 80 sünnipäev..., Ma mõtlesin kaua, kuidas tänasesse natukene rõõmu ja tänu tuua... Emale helistada - oleks mõttetu, ta ei räägiks niikuinii, on aastaid kõned katkestanud... Aasta tagasi tõmbas ukse mu ees kinni, kui läksin tema koju talle õnne soovima... ta ei võtnud lilligi vastu... Aga soovisin siiski miskit erilist teha täna... Ma ei tea, kas ema videot näebki, kuid usun, et inglid kinkivad mu parimad õnne - tervise soovid ja ausamad tänutunded talle edasi...

Peaksin üle pika aja kapsarulle tegema...

Täna ERMis kell 20 IMPULSO TENORS ja...

... kontsert "USK, LOOTUS, ARMASTUS".

Olen ootel. 

Olen elevil. 

Mina saan jälle maalida kontserdi ajal... See on see, mis paneb mind looma... Seekord olen mitte päris laval, kuid siiski olen nähtavalt laval ning saan öelda, et kõik on võimalik... Minu kõrval on taas Hanna. Ja ees on kohtumine... 

Oleme kohal imelise kontserdi pärast 💖💕

 

Minu uus maal

Nimi võiks olla "Universumi puudutus"´

 Akrüül. 

22.august 2025

Ratsutajate sõpruskond

 

Ratsutasin Hobuse Vesperiga

...  elus esmakordselt.  Vägev tunne. Esimesed hetked kartsin ikka... Unistus oli, kuid siiski tundmatu... Nüüd ma ei karta... Usun, kui saaksin rohkem ratsutada, suudaksin ka oma keha ka tasakaalus hoida ning ei pelgaks kukkuda... Täna istus minuga Marii Vesperil. Marii oli suurim julgestus mulle, et ma ei lenda ei alla ega üles... 😀💕 Me kõrval turvaliselt Hanna ja Annabel. Elvi tõstis mind hobusele ja maha.

Hobune Vesper julgustas mind kõige rohkem 💖

Tuhat tänu vahva kogemuse eest. 

 

Oli vägagi spontaanne päev... Meenutasin endamisi 34 aasta tagust hetke...

Siis tulin hetkesse ja nautisin päeva. Mul polnud ausalt pidupäeva tunnet..., Mul oli ja on hea tunne, et elan oma elu ja olen, või saan olla siin Eestimaal rõõmude inspiratsiooniallikaks ja armastan palju... 

Eile õhtul mõtlesin, et täna on kodupäev... Aga oh imede imet, ei kükitanudki nelja seina vahel. Käisin Annabeliga linnas. Bussiga. Vana -   Kastrest jalutasime koju tagasi, me lihtsalt ei viitsinud Kaagvere bussi tagasi tulles... Kunagi oli aeg, kus sai nii käia pidevalt kodu - linna vahet, igasuguse ilmaga. Täna sai ajaloo käia kergliiklustee lõikul - omamoodiline hetk. Vanasti käisime üle nurga heinamaa - raja pidi. 

Linna minek tuli sellest, et mul on vaja pühapäevaks vaja ilusaid juuksevärvi, kuid mul polnud juuksevärvi... Siis vaatasime Annabeliga kella - jõuame bussile. Kohvi jõudsin kaks lonksu juua, aga sai kiirmeik tehtud ja riidesse... Gustavis sai hommiku   vaarikatordi süüa - jälle - aga mul oli kõht tühi... Kõlab nagu mina - kõht tühi, söö kooki... 😄

Oli imeline päev. 

Tegin ka ühe asja valmis, mida olin edasi lükanud... Aga mul hea meel, et astusin omal teel sammu edasi... 

Kinkisin iseendale roheka gladiooli. Ostin Kaubamaja ees ühelt vanalt lillemüüjalt, hästi vahva tädi oli. 47 aastat kasvatanud tulpe, kaks aastat gladioole... Silmad särasid, kui rääkis... Rõõm oli ta käes llille osta. 

Minust sündinud maalid on hoitud armastusega 💖

 Need kaks maali ostis jõulutuuri oksjonilt Silvia.  Täna jagas taas ta oma  rõõmu - raamis maalid ära...  Mina olen  tõesti õnnelik ja tänulik, et mu maalid on omas kodus hoitud ja armastatud.  💖Nad ´loovad rõõmusära aina juurde...

Huulevärv...

... vist tõepoolest leitud. Püsiv huulevärv... Mul on pagana keeruline huuli värvida. Huuled pidevalt niisked tatist... Noh, ,ma tavaliselt ei värvigi huuli. Harjunud või leppinud või mis iganes... 

AGA 

OLEN SIISKI NAINE!!!´

Vahetevahel soovin ikkagi ilusam välja näha, kui tavaliselt. See annab juba iseendale head laengut juurde. 

Ainult huulevärvgi tõstab natuke kõrgemale. Loob iseendaga tasakaalu... Paneb end rohkem väärtustama...

Kena naine - nii kehalt kui hingelt - on tore olla. Õnn. 

Minusugusel naisel on olnud päris raske jääda naiselikuks. Palju olen kuulnud, miks olen selline ja miks kannan selliseid riideid nagu kannan...

Milline ma siis olema peaksin... Räbalaid kandma... Virisema koguaeg... SEE EI OLEKS ENAM MINA. 

Nii lihtne see ongi, miks OLEN SELLINE  NAGU OLEN.

Kaua see huulevärv huultel püsis... Ausalt täpselt ei teagi... Arvan, et paar tundi. Vähemasti ei läinud laiali...  

Jummel, kui vahva on elu

 

Sel nädalavahetusel sai rallitud. Jällegi.

On ju ´ju veel suvi, Vähemasti reedel oli tõeline suvepäev. Täna keerasin aga duširuumis põrandaküte sisse - täitsa sügise rõskus elamises...

Reedel ringiga lapsepõlvemaalt ehk Mäksa - Aru - Melliste - Sillaotsa kaudu mamma juurde Südamekodu Piigaste. Õhtul Tartu Merikese ja Liinaga kohtuma, Lõunasöök oli ka vahepeal Põlvas, Vanas Vaksalis. Seal mitu korda söömas käidud. Mulle meeldib sealne koht.

Mulle meeldib, et hooldekodu aia taga on suviti lambad. See toob sära silma memmedele - taatidele. Mammagi sai neid paitada ja leiba anda. Samal ajal sain jalaga leiba anda. Tunnistan, see oli esmakordselt. ´Lammastega olen aga küll päris kaua olnd koos elus... Kõdi oli, kui leib võeti 😃   

Laupäev olin TranUnity akadeemia suvepäeval. Taas Luigel.

Täna siin samas kodus maalimistöötuba. Väga spontaanselt. Valevile väga meeldis.

Sain mõne päevaga palju julgust ja mõistmist juurde, et tuleb elu armastada. 

Lähen oma kunstiga külla Sarvena rahvale 🙂 Tule ka, kui oled seal kandis 🙂💖

 

Kass Bongo nõelravi või hoopis reiki või massaaž... nurru muusikaga. Mõnus täitsa.

 

Tore päev oli...

Tore suvepäev on olnud täna. Vist leidsin huulevärvi mis püsib mul peal! Vähemalt natukenegi. Kes otsib, see leiab! Kunagi ikka 😊 Ega ma ei kavatsegi ennast üleliia meikima hakata, ma niigi kena! 😉 Kuid ikkagi on hea teada, et selline huulevärv on täitsa olemas. 

Sõitsin üle pika aja bussidega. Kaagverest Tartu oli imetore naisbussijuht. Kaldtee võttis natuke rohkem aega, et lahti teha, aga ta oli hästi rahulik. Mulle tundus, et seda kaldteed ei olnud ammu kasutatud 😀 Ja oli väike buss, meile täitsa meeldis, et seal ei olnud kuhugi tooliga nihkuda ja isegi turvavöö oli olemas! 😊 Tagasi tulles suures bussis turvavööd ratastooli kohal ei olnud... 

Oli linnas kohvitamine sõbrannaga. Värvide ostmine oma lemmikpoes! Ja veel ma leidsin ühe vajaliku asja, mida ma soovisin tükk aega juba. See on käekott! Ma olen valiv käekottide suhtes, aga armas roosa käekott on nüüd minu oma! Hea hinnaga. 

Igat moodi hästi vahva ja rahulik päev. Ja vaarikatordi tükk Gustavi kohvikus! 😋

Täiesti tavaline vahva suvepäev oli. 

Sai natuke jälle rallida

 

Oli selle suve tõeline nädalavahetus. Sain olla ühe öö isegi kodust eemal. Puhkus! Laupäev oli asjalik loov päev, kursusega.

Reede hommikust eilse õhtuni tegime hästi suure ringi Eestimaale peale. Kaagvere - Tartu - Põlvamaa - Saue - Luige - Kaagvere. 

Nii lahe ralli Mergega! Reede õhtul tegime kohvipausi Põltsamaal Rivaal kohvikus. Minu jaoks natuke nostalgia. Seal on olnud ju 3 aastat iga 2 kuu tagant psühhodraama õpingud. See oli ammu. Põltsamaa on nii palju muutunud. Roosiaed on fantastiline! Ometi on Põltsamaal õhk ikkagi olemas. Hästi palju pilte tegime roosiaias. Palusime veel üht toredat daami meid pildistada. 

Külastasin veel Sauel Liiat ja Heikit. Ammu ei olnud üksteist näinud.

Põlvamaal olid Mamma ja sünnipäevalapsed.

Vahepeal oli mõte isegi Muhumaale minna, et siin me oleme!

Aga see lükkub natuke edasi. Küll ma jõuan sinna ka. Ma veel igale poole mujale ka. Praegu on päris palju lootust, et maailm läheb valla! Ja mu kalender on varsti nii käimisi ja sündmusi täis! Aga ma ei rutta ette, kõik tuleb õigel ajal, mitte üks hetk varem ega hiljem 😉

 

Mis tuleb on ka palju...

 Tihti räägime, et issand appi, kui palju on olnud eilsedes... Mõnel, ka mul, on kohe pikad romaanid kirjutatud... 

Kuid, mis tuleb praegusest hetkest... Seda ka palju. Ja saab kohe minevikuks...

Kui vähe oskame näha ja tunnetada homsest... Tulevikku... Praegust hetke... Unistada targupidi, et kõik see, mis soovid, ongi juba käes ning siis unistad veel ja veel... Soovid ju aina veel ja veel... Sest elad ju.  Me tahame iga päev midagi, et parem ja hea. Tihti ei pane seda tähele. Sest oleme elama tavaliselt. Tavaliselt ärkame ja uinume, sööme ja joome, ja nii edasi... Siis siuname, kui paha on... Tuleks ometi mu  ellu headki... 

Küllap ongi head halvas. Vastupidigi. Kuid kas on vaja keskenduda halvale või mida pole või mis võiks olla parem... Oleme tänulikud, mis hetkel on. Seda on ka palju. 

Ma ei tea isegi, miks nii kirjutan hetkel, aga usutavasti on vaja...  

Kas usud, et naine on alati kena?

 Mina usun. Olen alati uskunud. 

Ka siis, kui tihtilugu olen kuulnud, et ise ratastoolis ja minit kanda, olla sexikas ja nii edasi.

See tundub vahel mõnedele tabu... 

Mitte minule. 

Aga kleitide ja ehete all/varjus on minu süda. Hing. 

Kindlasti ma ei ole kergemeelne, kuigi järjest rohkem tunnetan, et elu on kõigele vaatamata kerge, kui elada mõnusasti säraga. Olla aus ja andestatav. Teada, mida üldse praegusest hetkest soovid. Pisut iseendaga jonni ajav, siis tean, et ei suuda raskustele alla anda ... 

Mulle meeldib olla see, kes olen.

Vahel mõtlen, et välimus ega ilu pole... Ja noo siis... Ideaalset naist pole ju olemas. Vist. Kui oleksin kõigega  rahul enda juures, siis see ka poleks hea. Nina oleks siis taeva poole püsti - see poleks mina. 

Naise sees peab olema tasakaal ja teadmine, kes ta on. Siis sulanduvad ka kõrvarõngad ja ratastool tal üheks tervikuks...  

Imelised pildid...

 ... 17. juunist. Fotograaf Marin Sild.💖

Paljajalu rääkimine laval loob...

 ... uusi lavasid paljajalu. Sügisel saab olema jälle aina põnevam. Lugege ikka, millega ma hakkama saan!

Mõnus on olla ÕIGES kohas

 Käisin taas meistrikursusel...  Luigel... Mul on järjest rohkem selgem tunne, et olen õiges kohas nii kursusel kui üleüldse iseendaga... Ma ei tea veel, kuhu täpselt kursuselt jõuan - ei peagi kõike ette teadma - kuid usun, et tulevad ja saavad olema super head loomised ja võimalused edasi rallimiseks... 😀 

Aitäh kursusekaaslastele, et saan olla neilegi inspiratsiooniallikas. 💕