Tõin täna "Tootsi Taskust" näituse koju.
Hästi armas koht oli näituse jaoks. Mulle meeldis väga. Suur aitäh sealsete perenaistele Estale ja Liisile 💖😀
Kindlasti lähen Palamusele veel tagasi. Vähemasti, kui kõht tühi on. 😃😋 Nüüd on seal ka Tõnisson söögituba. Arvan, et sinna on ratastoolides rahvale muuseumi kaudu hea. Muuseumis on ka väga ilus inva-wc...
Nii need ilusad ja armsad hetked mööduvad. Mõni tundub pikk ja samas lühike hetk... Tegelikult kõik toredad hetked on vaid ühed ainsad silmapilgud. Tagasi vaadates...
Kolmkümmend kuus aastat tagasi oli päikeseline ja... siis ma ei teadnud veel, kuhu viib mind esimene seiklus päris kahekesi peikaga... Siis tundus see loomulik ja normaalne samm minna oma teed mitte millelegi mõeldes. Teades, et saab hakkama tulgu mis tuleb... Olengi hakkama saanud. Vahel olen veidi rohkem mõelnud.. ja teate, mis... Rohkem mõtlemist on mulle kui takistus, et võin lõpmatult viivitada ja vabandusi otsida, et mitte edasi minna või teha püüda... Mu elus peab miskid toimuma üks - kaks - kolm ning taas lendan tundmatusse hetkesse, mis on ilus ja särav, kuid edasi viiv... Mis sest et mõni selline hetk võib olla raske või keeruline... Aga kõik ei saagi lihtsalt tulla.,. Ikka vaja väikest vaeva ja närvikõdi... Kui ära teed, tunned rahu hinges. Õnne ja tänutunnet. Et olla kohal uues hetkes...
Ainult pean veel õppima rohkem lahti laskma mineviku hetkedest... Halbadest olen suutnud rohkem lahti lasta, nüüd ehk võiks ka headest lahti lahti... Kuigi olen oma minevikule väga tänulik. Aga iga ´hetk on aeg edasi minna...
Elagu uued seiklused ja armsad hetked. Iga hetk, mis uus algus... ja kord ka millegi lõpp, ja jälle algus...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar