Siis tulin hetkesse ja nautisin päeva. Mul polnud ausalt pidupäeva tunnet..., Mul oli ja on hea tunne, et elan oma elu ja olen, või saan olla siin Eestimaal rõõmude inspiratsiooniallikaks ja armastan palju...
Eile õhtul mõtlesin, et täna on kodupäev... Aga oh imede imet, ei kükitanudki nelja seina vahel. Käisin Annabeliga linnas. Bussiga. Vana - Kastrest jalutasime koju tagasi, me lihtsalt ei viitsinud Kaagvere bussi tagasi tulles... Kunagi oli aeg, kus sai nii käia pidevalt kodu - linna vahet, igasuguse ilmaga. Täna sai ajaloo käia kergliiklustee lõikul - omamoodiline hetk. Vanasti käisime üle nurga heinamaa - raja pidi.
Linna minek tuli sellest, et mul on vaja pühapäevaks vaja ilusaid juuksevärvi, kuid mul polnud juuksevärvi... Siis vaatasime Annabeliga kella - jõuame bussile. Kohvi jõudsin kaks lonksu juua, aga sai kiirmeik tehtud ja riidesse... Gustavis sai hommiku vaarikatordi süüa - jälle - aga mul oli kõht tühi... Kõlab nagu mina - kõht tühi, söö kooki... 😄
Tegin ka ühe asja valmis, mida olin edasi lükanud... Aga mul hea meel, et astusin omal teel sammu edasi...
Kinkisin iseendale roheka gladiooli. Ostin Kaubamaja ees ühelt vanalt lillemüüjalt, hästi vahva tädi oli. 47 aastat kasvatanud tulpe, kaks aastat gladioole... Silmad särasid, kui rääkis... Rõõm oli ta käes llille osta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar