Mina usun. Olen alati uskunud.
Ka siis, kui tihtilugu olen kuulnud, et ise ratastoolis ja minit kanda, olla sexikas ja nii edasi.
See tundub vahel mõnedele tabu...
Mitte minule.
Aga kleitide ja ehete all/varjus on minu süda. Hing.
Kindlasti ma ei ole kergemeelne, kuigi järjest rohkem tunnetan, et elu on kõigele vaatamata kerge, kui elada mõnusasti säraga. Olla aus ja andestatav. Teada, mida üldse praegusest hetkest soovid. Pisut iseendaga jonni ajav, siis tean, et ei suuda raskustele alla anda ...
Mulle meeldib olla see, kes olen.
Vahel mõtlen, et välimus ega ilu pole... Ja noo siis... Ideaalset naist pole ju olemas. Vist. Kui oleksin kõigega rahul enda juures, siis see ka poleks hea. Nina oleks siis taeva poole püsti - see poleks mina.
Naise sees peab olema tasakaal ja teadmine, kes ta on. Siis sulanduvad ka kõrvarõngad ja ratastool tal üheks tervikuks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar