Sügisel peab looma oma elamisesse uut hingus. Kas või aknakardinate näol. Kardinaid saab ette panna mitmel moel... Seekord siis sedasi.
Natuke ikka uus hingamine toas.
Ja rohkem valgustki.
Ka pimedamal ajal, sest sügis - talv võivad olla särav valged..´Kuigi vahel võib pimedusesse eksida, kuid sealt tuleb helenduse poole taas lennata...
Täna käis Päästeameti mees kontrollimas suitsuandurit.... Ütlen ausalt, andur on olemas, kuid mitte laes, sest ta hakkas pidevalt lärmama. Üksi olles on võimatu välja lülitada. Mees lubas lahendust leida, küsida... Aga kurb, et Päästeameti mees ei kuulanud mind, vaid kuulas Hannat. Nähes ratastooli võttis hoiaku, et ei saa minust aru, ei kuulanudki. Ja kuidas häda korral hakatakse päästma mind... Olen sellele vähemasti nelikümmend aastat mõelnud. Kui mitte kauem...
Mind toetab see, et ma ei karta, et miski juhtub.
Aga Päästeameti inimesi endid tuleb koolitada tass, et ratastoolides inimesed päästavad neid vahel😊
Kaidi käis mul täna õhtul külas.. Me lõpetasime töösuhte juba augustis... Nagu ikka isiklikel abistajatel on ka isiklik elu 😀
Vahel mõtlen, et kohtun abistajatega kindlatel eesmärkidel, mitte ainult minu füüsiline abistamine ega palk...
See hoopis suurem andmine ja vastuvõtmine mõlemapoolselt.
See võib olla üksainus hetk. Siin ei saa öelda, kas lühike või pikk aeg, kui olime ühes töörollis üksteisele olemas. Aga me olime kohal.
Ja kui tööroll ja töösuhe saab otsa, siis lähme üksteise kõrval oma teedel rõõmsasti teistes rollides ja suhetes edasi.
Mul on väha hea meel, et Kaidi läheb hästi omaenda loomisega. Hingesäraga.
Mul on alati hea meel, kui ´mu isiklikel abistajatel hästi läheb. Kui nad on õnnelikud omas elus ja ennekõige iseendaga. Seejärel saavad luua head teistelegi.
Kaidi tuli ja ütles hästi rõõmsasti, et sinu juurde tule nagu koju - külla.
Täpselt nii ongi - natuke head on vahel palju head.
Oli reede õhtu. (Nüüd küll juba kell tiksub laupäeva, 27. septembrit...) Minule oli see reede õhtu väheke teistmoodi. Erilisem. Sain korra poole kaheksa ajal Meie poes käia. Sest soovisin torti tänaseks...
Poes käik pole iseenesest midagi erilist... Aga just õhtune väljaminek on minu jaoks tavatum või erilisem. Tahan või ei taha tunnistada, kuid õhtuti saan õues käia kõige vähem. Lihtsalt pole kellegagi tihti käia...
Nüüd oli.
Merge.
Ja sain veel Mergelt kingituse. Ta joonistatud pildi.
On ikka nii - nii vahva, kui mu abistajad joonistavad ja maalivad ka.. Millalgi teen ikka näituse: minu ja minu abistajate ehk lisakätte kunst 😉
E-tänaval oli taevas selline imeline mõned hetked. Peatasime auto. Tegime pildi,
Siis proovis Merge teha patse. Tuli öösoeng 😀Mulle meeldib, kui mu juustega mässatakse... Õppidaks patse tegema ja nii edasi.
Täiesti tavalisemast reede õhtust sai jällegi natuke erilisem reede õhtu.
31 aastat tagasi oli väga - väga eriline 27. september - sündis imearmas trits nimega Merli 💖💥
Olen meeletult tänulik ja õnnelik, et mu elus on olnud miljoneid suuremaid ja väiksemaid erilisi hetki.💖💖💖
Kui ma nüüd ei teeks mitte midagi, siis oleksin lihtsalt loll... Hästi hästi, ma ei ütle seda karmilt ega pahameelselt... Vaid lihtsalt... Vahel võin ka iseendaga tõreleda... Niikuinii kõik on mäng elus.
Kui elu võtta mänguna, siis elu on kerge. Aus ja siiras mäng on kerge. Mängu sees on kindlasti miljoneid mänge, mis omakorda siirad ja ausad. Igat mängu võib pausile panna ja alustada uuesti, täpsel sealt, kus pooleli jäi... Alustada uut mängu, mida polegi ennem nagu mänginud...
Mõnukord on head kukkumiste mängki või siis peidusmäng iseendaga. Kuigi oled nähtaval iseendale, aga ei taha end näha... Oled nagu väsinud kõikidest mängudest.
Siis saad aru, et see ei ole see mäng, mis on minu. Et mina mängin sära ja hea energiaga. Võin olla küll väsinud, kuid hästi heasti. Väsimust on ka mitu sordi. Raske Kergelt rõõmuss. Mulle meeldib kerge väsimus.
Täna sai palju tehtud ja samas mitte midagi tehtud. Absurdsem mäng on prügimajanduse mäng. Mäng, mis toob tüli ja pahameele, mis võib viia stressi, toodab aina prügi juurde ja ... mängu head jätkamist justkui ei näe... Selge on, prügi ei kao maailmas. Aga prügi ümber keerleva asjaajamiste aru saamiste juures võiks olla veidi selgem pilt. Mõned tunnid tööd ning mina sain taas aru, et ma ei saa aru prügimajandusest. Sõna otseses mõttes. Aga see on ka hea. See on mu tõde. Loodan, et see prügimajandusemäng saab varsti jätkata rahulikult oma sootu... Nii lahe on sellistki mängu juhatuses mängida...
Mäng on tõsine töö. Ärme seda unustame.
Tegelikult täna on olnud päris ilus ja hea päev. Selle eest olen tänulik. Olen ka kergesti - rõõmsasti väsinud...
Koostööpakkumine:
Loovuse ja ligipääsetavuse toetamine
Toeta loovust, mis
puudutab südameid – ole osa minu teekonnast ja Võlumaast
“Loovus on minu
hingamise viis. Toeta mind ja hingame ning särame koos.”
Mina olen Tiia Järvpõld – loovhing,
lavalooja ja inspireerija. Minu töö ja lavategevus on sündinud
armastusest elu, kunsti ja inimeste vastu.
Selleks, et saaksin oma loomingut ja
esinemisi elus hoida, vajan igapäevast tuge isikliku abistaja
teenuse (IAT) kaudu. Isiklikud abistajad on minu lisakäed ja jalad,
ka lisatiivad – tänu neile saan luua, liikuda igasuguste lavaldee ja jagada oma
eluarmastuse energiat publikuga.
Miks ma vajan toetajat/koostööpatnerit:
Minu lavale jõudmiseks on alati kaasas
minu meeskond – abistajad, kes toetavad mind igapäevaelus ja
laval. Raha, mida ma küsin, ei lähe lihtsalt “endale”, vaid
hoiab töös abisüsteemi, et ma saaksin teha oma tööd, pakkuda
töötubasid, esineda ja luua oma unistuste kodu – Võlumaad, mis
on valgusküllane, ligipääsetav ja loovust toetav ruum kõigile,
kes sinna satuvad.
Toetust kasutan:
Abistajate töö tasustamine, et
ma saaksin liikuda, esineda ja korraldada sündmusi, samuti elada
isikliku täisväärtuslikku elu. Sh luua ja leida oma kodu ehk
Võlumaa, kuhu soovin teha ateljee ja galerii, ning palju muud.
Minu loovuse hoidmine ja
arendamine, et pakkuda inspiratsiooni sadadele inimestele.
Koostöös saan pakkuda nähtavust:
- Mainimine kodulehel ja
sotsiaalmeedias
– Logo või nimi minu laval (sh
võimalus logo ratastoolil)
– Kutse erisündmustele ja
esietendustele
- Teha töötubasid ja vestlusõhtuid
teile.
Minu kõige soov: Kui minu teekond
toob mulle rahalist küllust, siis hakkan ka ise toetama teisi
loomeinimesi ja projekte.
Usun, et küllus on ring, mida me kõik
koos hoiame ikka ringi käimas.
Võta palun julgesti minuga ühendust tiia@lux.ee või 5529317. Tutvume, arutame võimalusi edasi. Saame teha koosloomist minu MTÜ TM Loovuse kaudu.
Vikerkaar oli taevas. Akna taga. Paar tundi taga...
Praegu juba hämar. Peaaegu pime.
Sügisõhtud käes. Natuke kõledadki...
Suhtt suur tuul on ka õues... Oli hea pesukuivatus ilm. Maailma parim pesulõhn on õues kuivatatud pesul.
Aga mõtlen vikerkaarele, milles on seitse värvi... Must puudub õnneks... Eluski võiks must puuduta... Tegelikult mul puudubki... Hingeliselt. Vaimses mõttes. On vaid vahetevahel tume hallid toonid...
Eile ja täna olid need toonid mu sees täitsa olemas... Ja mul oli halb olla. On halle, mis ei sära, eriti siis, kui teisi värvitoone kõrval pole... Hetkes tunduski mulle, et maailm on tuhm hall lapik pall...
Aga ei. Elus on siiski rõõmsaid värve... Alati. Ka siis, kui me ei taha või ei suuda värve näha. 😊😍
On viimane suveõhtu. Õues oli juba kell 19 hämar. Ühelt poolt nagu suve ei oleks olnudki, teisalt juhtus väga häid suveüllatusi ja kõike oli... Suvi ruulis täiega! Sai käia Armastuse pargis ja üleüldse oli suvi armastust täis... Armastus oli ja on igal pool, tuleb ainult tunda ja südamega näha 😀
Nii palju sain Tallinnas ja Tallinna lähedal käia, sellist teist suve ma ei mäletagi! Seda sellepärast, et ma õppisin veel rohkem laval nähtav olema. Ja praegu ma usun, et ma hakkan rohkem videoid tegema kui kirjutama. Ja kõike muud, mis on lavaga seotud! Sest lava on ka igal pool. Mitte ainult teatri- või kontserdilava! Juba elu on üks suur lava, kus on miljon väikest lava!
Kohtusin paljude toredate uute inimeste ja ka vanade sõpradega. Olin kogu aeg liikumises, kuigi vahel tundus, et üldse ei liigu...
Meelde jäävad Palamuse näitus, Saverna näitus, hobune Vesper ja üks pulm ka! Ja loomulikult ka minu laulmine Paivillas!
Mida see suvi ei olnud, oli ujumine... Ja aiamaa läks ka pekki... Aga kõike ei saagi. Küll järgmine on rohkem ja paremaid võimalusi. Loodan, et siis ma olen juba oma Võlumaal! Ja oma Printsiga! 💖
Suvi möödus kui üks silmapilk... Mina võtsin seda hästi rahulikult. Kui tihti ma kuulsin kiirustamise jutte, kuidas kõigil on kiire-kiire... Kuhu on kiire? Mis on kiire? Me kõik jõudsime suve lõppu. Kes kiirustades, kes aegamööda. Igas lõpus on uus algus. Ja lõppu ei olegi. On vaid looduse värvivahe. Vaheldus rikastab.
Head sügise algust! Ja uut uute seikluste, uute loomiste algust, ja nii edasi! 😊
Nüüd küll, eile, sain olla jälle mamma rohkem... kui eelmisel pühapäeval oleks lootnud... Vahel on tõesti vaja lihtsalt lasta õigel hetkel tulla ja see õige hetk tulebki. Ei peagi see õige hetk täpselt määratud kuupäeval, siis võib olla küll pisut õige, kuid mitte see õige... Ma ei taha öelda, et enne õiget on vale hetk... Ei, aga on õigemaid ja paremaid ja lahedamaid hetki...
Täna mõtlen nii.
Käisin Tilsi koolimajas vanavanavanemate peol. Üleeile küsiti minult veel ka mu lapsepõlve lemmikraamatut...
Ühesõnaga lapsed tegid mulle omamoodi vahva üllatuse 😍 Ja mina olevat mamma, kes alati kohale lendab... Noo, püüan vähemasti. Kui võimalus...
Eile oli. Loomulikult minek tundus silmapilkselt ainuõige. Mamma on mamma. Olgu ta siis mängu või päris - mamma on ikka tõeline, kui on lapsele mamma... See on endagi vanaemade kogemus...
Vanaemad ja vanaisad tantsisid ka oma lapselapsega. Mina Gerdoga ja meid aitas ta emme Kai 💖
Kõik oli hästi vahva ja tore. Loodan, et kohtun sealse kooliperega taas... 😊
Niisiis on jälle läinud mitu päeva, kui ma ei ole endast elumärki andnud, kuid mul on kõik enam-vähem hästi. Tahaks kirjutada, rääkida väga paljust, aga küll ma jõuan, omal ajal.
Täna oli täiesti ära keeranud tööpäev... Ja üldse see päev... Mitte midagi ei liikunud. Kõik keda oli vaja kätte saada, ei saanud kätte. Kõik tehnika vedas alt... Ühesõnaga, ühes päevas oli kaost, mul oli juhe nii koos, et ma lihtsalt naersin laginal...
Mitte midagi hullu lõpuks ei olnud. Päev ei ole veel päris otsa saanud, aga võib öelda et oli hea ja asjalik päev! Isegi printeri saime tööle ja arvutihiire leidsime üles, vajalikud asjamehed saime kätte ja elu nagu lill! 😄
Päriselt ka ei ole mõtet, pole mõtet enne õiget aega paanikasse minna, tähtsad asjad sünnivad, tulevad ja saavad oma lahenduse täpselt õigel ajal! 😍
Mamma võib ka komme süüa. Vanavanematepäeva õhtul. Lasteta. Aga mitte laste eest...
Hommikul tegin tänaseks kena video... Siia ei saa millegipärast panna. Facebookis on see video olemas...
Muide, olen täna meigita mamma. Loomulik. Ma ei mäleta ka oma vanaemasid meigiga. Aga siin pildil näen tüesti rohkem 5 25 välja kui mamma.
Kõik on olnud nädalaga hästi ja samas tunnen, et midagi pole hästi. Et lähen nagu kaotsi. Tahaks rohkem luua ja... siis otsin taas takistusi... See pole üldse minu moodi. Varsti aasta läbi ning pooled asjad on pooleli. Ma ei tea, kuhu kolin, kuid tean, et uus kodu ootab kuskil juba.... Väiksemad asju on ka pooleli... Aga püüan mitte paanika minna. See ei aita mind. Ja kus on algus, kus lõpp, kus poolepealne olemine... Kõik on kõigega seotud. On vist hetk hetkesse tõepoolest, ja see viibki edasi. On vaid armastus ja tänu selle vastu, mis on. Aga alati, iga hetk saab olla ja tulla parem.
Enne Savernat tegelesin taas maalimajandusega. Tegime Mirjamiga mullipaberist kotte maalidele, millel polnud veel oma kotti. Mullipaber sai otsa ja teip ka, kuid mõned maalid jäid seekordki kotita.
Tavaliselt on mulle toodud mullipaberi ülejääke mu maalide jaoks... Oli terve kast täis voodi all... Nüüd võiks taas kellelgi üle jääda näiteks pakenditest mullikat - oleksin tänulik, kui jõuaks minuni enne prügikasti 😊 Ma kasutan taas ära.
Veel jagasin ja vahetasin maale. Tean, et vähemasti üks lasteaed ja kool soovib mind lähiajal... Seega, jätsin lastele lastemeelsemaid maalid koju ootama oma järgmist minekut näitusele...
Kass Bongo oli asjalik kass. 😀Ta ikka peab igale poole end toppima...
Nagu näha videoklipilt jääb mu elamine aina väiksemaks maalidele... Ja osa maale on veel kastis, neid ei võtnudki välja.... 😃
My most important painting is “Liverleaf”. It was my first painting that proved to me and my friends that I can paint. I will paint my true favorite painting someday, but I don’t yet know when.
Thank you to those who appreciate our special art.
... Ehk kunst käis külas... Mina ütlen pigem nii, et igas ühes meis elab meie oma armastuse kunst...
Minu meelest kaks maali sel seinal, mis pildil, panid näituse särama. Nad ütles täpselt õigesse kohta. Vähemasti minu ja Hanna meelest. Ja muidugi ka Naine sai õige seina... Kuid osa maale seekord ei sobitanud üldse kõrvale... Lihtsalt nii oli... sai näitus ikka nii nagu pidi.
Jälle väga omanäoline näitus.
Sealne seenioride ring alustas minuga kohtumisega uut hooaega. Mina kohtusin hästi vahvatega daamidega. Ühe daamiga olime kohtunud kunagi noorena... Mitte et noorussädemed oleks kadunud ...
Saverna raamatukogus jääb näitus üles kuni ehk paariks kuuks või kui tuleb mul või neil miskit uut....
.png)