Täiesti elus olen

 Oligi hästi toimekas ja samas mõnus päev. Hommikul ärgates tajusin, et täna peab kohe seda ja toda tegema ja sedagi tegema, mida ennem ei ole taibanud teha... Selgust oli mu igas kehaosas ja südames. Eilsest väsimusest polnud jälgegi järel... Nüüdki õhtul olen lootuse rikas ja kõik loodetavasti saab olema nii nagu vaja. 

Käisin linnaski. Paar asja vajas ära tegemist.  Saidki tehtud. Siis pooltundi enda jaoks Gustavi kohvikus. Jaanaga avastasime VAARIKA latte - mida mu hing veel soovis tänaselt päevalt.!!! Päev oligi korda läinud.

Siis kinkisin iseendale nartsisse. Juba emadepäevaks... Ostsin need vanalt lillemüüjalt, kes müüs kaubamaja ees lilli. Seal oli mitu lillemüüjat... Panin tähele lattet juues, et keegi möödujatest ei keeranud lillemüüjatele tähelepanu... Ei ole imestada ka miskit... Teadsin, et sularaha pean välja võtma, läksin siis tagasi , rõõmustasin end lillekimbuga. Müüja tädi rääkis, et ta on 47 aastat juba seal lilli müünud.... Aukartus tuli minusse. 

Kesklinna park - ohjah, valus vaadata, mida enam pole... Niigi vähe on rohelus Tartus... Palju vaja suuri hooneid...  

    Aga mina saan mõelda oma elule, parimale elule. Ma ei saa võtta kogu maailma lollusi hinge... Oli park, ilus park... Enam pole... Kõik muutub...

Üks raamat sai ka teele saadetud.

Õhtune bussijuht oli kuidagi morn... Kui Kaagveres maha tulime, siis ta ei teadnud, kuidas kaldtee lahti käib ning bussil üldse see olemas on . Juhtub ikka, Saime Jaanaga bussijuhti natuke õpetada. Peale minnes toimetas Jaana ise kaldteega, kui rahvas eesuksest bussi läks.