Laupäev, november 01, 2014

Väärikalt nimepäeval

Siiagi head nimepäeva Tiiadele ja Tiiudele ! Mul oli küll ükskord aeg, kus mõtlesin, et mul on maailma kõige tobedam nimi, mida ei ole mitte kellelgi teisel - sest siis ei tundnud ma kedagi teist Tiia-nimelist, ja Tiiut ei soovinud ammugi endale nimeks, sest see tundus veel tobedam. Seda oli ju jällegi terve maailm täis. Mina soovisin endale nimeks hoopis Annelat või Angelat. Mine võta kinni, miks üks väike laps tahab endale ise nime valida. Aga praegu ei kujutaks ette, et mu nimi oleks midagi muud, kui Tiia. Olen vist juba bloginud, mida Tiia tegelikult tähendab. Tähendus on kena ja mõtlemapanev - "kingitus Jumalalt". Ja selle leidsin ühest vanast-vanast nimederaamatust. Lapsena ma muidugi ei teadnud nimepäevadest tuhkagi. Kõike muud, mis on minu nime saamisega seotud, paljud juba teavad.

Eile sai päris ilusti Tallinnas käidud - kuigi hommikul oli ärkamise ja kellaaegadega väike segadus :P Enne ei märganud keegi, et midagi valesti on, kui rongi peale minema hakates avastasime kõik koos, et oleme tund aega varem ärganud ! Ärkasime kõik kell 5 hommikul. Mul ei ole kunagi sellist nalja olnud, aga noh - parem varem, kui liiga hilja. Tartu raudteejaamas avastasime kella 7 ajal hommikul, et tõstukiga saab ikkagi ilusti 2. perrooni peale. Meile tuldi isegi appi. Arvan siiski, et see tõstuk on natuke jube, st vastik. Ja ohtlik ka. Aga vähemalt saab ratastooliga ilusti üles - kuigi mina hea meelega julgeks trepist minna. Või on see mul juba veres, et nii on kõige ohutum :) Aga tõsiselt - tõstuki peal vaatastin, et kui mul näiteks ei oleks abistajat kõrval olnud, ja kui oleksin tooliga mingi vale nõksatuse teinud, siis oleksin arvatavasti külje peale lennanud. Ja see tähendaks trepist alla kukkumist. Ja veel üks väike asi - tõstuki nuppu pidi kogu aeg all hoidma, et tõstuk liiguks. Aga kui käsi ei suuda nuppu all hoida, mis siis ? Isegi isikliku abistaja Kaie käsi väsis ära. See on väike-väike asi, aga minu meelest võib see väike nupp mõnele inimesele täitsa suur takistus olla.

Käisime niisiis Maarjaga missioonikonverentsil "Õigus väärikusele". Minu isiklikud muljed on pigem positiivsed - kuigi ausalt öeldes oli mõni asi minu jaoks kuidagi väga-väga kummaline. Ma ei oska teist sõna välja mõelda. Eestimaal ei ole minu meelest siiski kõik nii negatiivne. Mind üllatas ka see, et ratastoolis inimesi oli ootamatult vähe. Arvasin, et neid on natuke rohkem. Aga see selleks. Alati võib midagi negatiivset mõelda ja öelda. Konverents ise pani tegelikult mõtlema, ja minu meelest täitis oma eesmärgi. Ei ole ikka asi nii, et elus on tähtsad ainult keha, mõistus ja rahakott. On palju muudki tähtsat, mida peab nägema südamega.
Kas sain ka midagi uut teada ? Arvan, et mitte, kuid vahel on väga hea mõelda koos teistega asjadele, mida oled ise ammu-ammu mõelnud. Mina olen küll kasvanud kodus, kus oli viisakus ja väärikus kõige olulisemal kohal. Mind kasvatati sellises vaimus - kuigi mulle räägiti neist asjadest natuke teiste sõnadega. Ja olen selle üle ainult õnnelik ja tänulik. Kas nüüd kõik üleöö paremaks läheb, selles kahtlen sügavalt - tean juba 47 aastat, et inimese elus ei toimu midagi üleöö, nii et minu jaoks on see väga küsitav. Aga ega point pole selles. Ja minu meelest on see isegi hea - siis on meil veel lootust kuhugi paremuse poole areneda. Mõelge ainult, kui meil oleks kõik hea korraga käes ! Siis me ju ei areneks enam. Mulle endale meeldis tegelikult kõige rohkem esimene paneel - "Väärikus töösuhetes". See pani mind ennast mõtlema, kuidas olla veel parem tööandja oma isiklikele abistajatele, ja üleüldse mõtlesin oma lemmikteemale - IAT-le. Teises paneelis "Puue ei vähenda väärikust" oli minu jaoks parim Tomi näide. Teised näited panid natuke teistmoodi mõtlema. Arvan, et Tiina Kangro mõtles oma näidetega natuke teisel tasandil, kui mina. Millest saan täiesti aru, aga ikkagi jäin edasi mõtlema. Kui  puue ei vähenda väärikust, - ja nii peakski see ju olema - siis kes pakuks voodihaigele psühholoogilist tuge ? Ka siis, kui tundub, et ta mitte millestki aru ei saa. Hea ja oluline on mõelda omastehooldajatele, aga see ei aita alati voodihaige väärikust säilitada. Mulle tuli meelde Aive Raudkivi ja tema raamat "Pilvedesse poodud lind". Võimalik, et tema loos on kirjas see, mida ei tohiks ära unustada, ja millest on palju õppida. Nendest väga karmidest näidetest suutsin välja lugeda, et on sadu küsimusi ja probleeme, millele ei osata veel mõeldagi. Mina isiklikult tean ühte näidet elust endast, Rootsist arvatavasti 40-50 aastat tagasi, kus lükati voodihaige psühholoog patsiendi palatisse - ja nõustamisseanss võis alata. Ja tänu selle voodihaige psühholoogi abile on patsient nüüd ise tuntud koolitaja, keda minulgi on au ja õnn tunda. Tema näide oli ja on siiamaani minu jaoks väga tähtis, kuna ta ütles mulle kavala näoga, et sina oled ainult ratastoolis :) Kas see ei ole väärikus, ja kõike muud ? Mina ei arva, et Eestis on olukord nii palju teistsugune, ja kõik nii-nii halvasti. Ajalugu on jah olnud natuke teistsugune ja keeruline. Aga kõike ei saa ka selle kaela ajada. Ka minu omaksed ja lähedased on minu pärast vaeva näinud, aga nüüd on neil põhjust uhke olla. Nii oma töö üle, mille nad on minuga ära teinud, kui minu enda saavutuste üle. Ja kui mõtlen nt Haapsalu haigla peale, kus sai lapsena mitu korda käidud, siis on olukord mõnes mõttes sama...
3. ja 4.paneel. Iga inimene vananeb, ma ise sealhulgas, ja tahan ka seda väärikalt teha. Ja siin ei mängi puue erilist rolli. Ainus, mida endiselt soovin, on, et mul oleks ka 93-aastaselt IAT olemas - kui suvatsen nii kaua elada :P Aga vananemisprotsess kui selline on ikkagi minu enda teha, st see, kuidas ma oma hinge ja kehaga toime tulen. Ja lapsed on on loomulikult väga tõsine küsimus. Kas suured inimesed saavad ikka lastest aru ? Või tahavad nad tõesti üles kasvatada täiskasvanu, kelle jaoks kõige raskem asi siin elus on oma peaga mõelda ? Minu meelest ei oska me lapse tasandil mõelda ja neid kuulata. Võin oma elust tuua näite, et olin ka lastekaitsele väga pahane, kuna ikka ja jälle ei kuulanud nad last, vaid selle asemel taheti mitte ainult mulle, vaid ka lapsele endale selgeks teha, et ta valetab. Loodan väga, et 13 aastaga on olukord paranenud, kuid jällegi kahtlen selles natuke.
Ja kõige lõpuks - ärme leiutame uusi probleeme, kui neid ei ole ! Seda ütles juba aastaid tagasi minu hea sõber ja psühholoog Kaupo. Ja seda siis, kui esimest korda tema juures käisin (minu probleem oli nimelt see, et tegutsen jalgadega - mis pole mulle tegelikult kunagi probleemiks olnud ! Vahel lihtsalt keerab mõistus ära). Eile jäi see taas kõlama. Hea, kui keegi seda meelde tuletab.

Marju Lauristin oma väikese töörühmaga saatis ikka midagi võimsat korda. Ja usun, et see jätab oma väärika jälje mitmeteks aastateks :)





Kommentaare ei ole: