Vahel ongi suurim julgus naeratada

Julgus — mis see tegelikult on?

Kuulen sageli inimesi rääkimas, kui pahasti neil on.
Stressajastu. Stress kiusab. Elujõud lõpeb.

Sellest räägitakse üsna julgelt. Ja hea on, et räägitakse.

Vahel tundub, et oleme harjunud elama valus. Nii näib turvaline. Sa ei erine teistest.

Vahel olen minagi tundnud, et justkui on “vale” olla särav, kerge või muretu.
Nagu peaks alati kandma maski,  et olla päriselt tõsiseltvõetav.

Aga…

Juba pikka aega liigub minus mõte luua julgusetube. Kohti, kus saab päriselt julgusele otsa vaadata.
Ja võib-olla keerata kogu julguse mõiste pea peale või tagasi parimasse minasse.

Sest vahel vajab hoopis rõõm rohkem julgust kui kurbust. Naeratamine rohkem julgust kui peitumine.

Päriselt iseendana nähtav olemine rohkem julgust kui maskide kandmine.  

Mis siis, kui meie peegelpilt võiks vaadata vastu naeratades, mitte ainult pisarates?

Ma usun, et julgus võib olla ka kerge.
Julgus olla elus.
Julgus tulla välja hallist kastist.
Julgus naeratada iseendale päriselt ja siiralt.