kolmapäev, august 20, 2008

See öö...

Öölaulupeo öö ei unune eales. Vist. See öö oli midagi enneolematut ja kordumatut. :)
Bussijaamast Lauluväljakule jalutasime Sandraga. Jalutuskäik, mis oli väike rongkäik oli juba omamoodi elamus :) Kogunisti päike tuli välja :)
Usutavasti bussi poleks me mahtunudki ratastooliga. Mööda sõitvad bussid olid rahvast paksud täis...
Laulupeo meeleolu viis meelest SEBE bussijuhi, kes pehmelt öeldes oli nahaal. Meil olid piletitel istekohtade nr bussi tagapool. Sandra küsis, kas võime ette istuda... (Tavaliselt pole kohtade ümbervahetamisega probleemi.) Ei võinud.Üleüldse sõitis juht kuidagi hooletult. Buss väljus Tartust 17.00.
LAULUVÄLJAK - mul ei jätku sõnu. See on tunne enda sees. Esiteks, mina pole olnud kunagi varem nii suures rahvasummas. Ja rahvasummas, mis oli üksmeeles. Mulle pole vist iialgi nii palju teed antud, kui eile õhtul. Okei, läksime küll hanereas ning Karel tegi teed, kui otsisime head kohta, kus näha oleks minulgi, kuid teeandjad enamus naeratasid mulle. Väga paljud inimesed panid tähele, et seisid mul ees ning et mina ei näe... :) Eesti rahvas polegi ükskõikne ega mitte arvestav... Märkamisaeg...
Laulda üheskoos - see on minu jaoks suurim saavutus. Ma ei mõelnud kordagi, et mul ei ole lauluhäält. Ma lihtsalt laulsin. Kõik laulsid. Tantsisin. (Tantsides sai soojagi :P ) Tundsin Eesti tõsiselt rahvapereliikmena. Eestlane on olla uhke ja hää. Kui veel isegi suudad vastu anda... Oleme ju igaüks erilised ja samas ühesugused...
Igatahes laulsin korraks oma hääle ära. See kähises lõpuks, kui 3 paiku Lauluväljakult rõõmsasti lahkusime. Kuid hääl tuli lauldes tagasi ka. Laulsime Sandra ja poistega autos edasi, kui sõitsime hommiku öömajale Kristi poole :)

Nüüd tõden küll, et tv-st vaatamine pole absoluutselt see, mis on olla koha peal. Ühtsustunne jääb teleri ees tundmata.

Täna on mu sees väga hea tunne, et sai siiski käia ja olla ja tulla taas tagasi koju:)

Võib - olla oligi 20 a tagasi hoopis teine tunne, kuid seekord oli samuti VÕIMAS üksmeel Eesti rahval :)

3 kommentaari:

kukupai ütles ...

Rahvast oli nii meeletult, et kuigi ma hellitasin minnes lootust Sind seal kuidagi kohata, polnud see lihtsalt võimalik. Ega me ringi sibanud ka, kui ühe hea koha leidsime, siis lõpuni seal püsisime. Tupsu oli ju ka kaasas ja pidas vapralt vastu.

ester ütles ...

Jah, see oli nagu suurematsorti piknik. Istuti koos, lauldi koos, söödi-joodi jne. Rosinaks aga oli Kanteri kullavõit :)

Tiia ütles ...

Jaajaa, ega oli tõesti kedagi võimatu kohata :) Meiegi kükitasime suht ühel kohal, paremal nõlvakul, sest ees mina lihtsalt ei näinud...

Kanteri vägitegu kuulsime juba bussis :) Hästi suur rosin!

Just just, piknik :D üksmeeles...