pühapäev, mai 18, 2008

Täna 18. mail

Täna sai papa ärasaatmispäevast kuu. Naljakas, tundub nii kaua aega möödas olevat ja siiski nii hiljuti nagu eile... Ärasaatmis pilte ma ei suuda vaadata... veel...
Mõni hetk on tunne, et ta otsib ikka veel köögis oma tooli taga :) Õhtuti eriti. Panin ta tooli praegu taha tuppa. Ei, ma ei hakka sellepärast lolliks minema - olge mureta :) Lihtsalt usun, et mu toas toimetavad vaimud ja las nad toimetavad seni, kuni mulle liiga ei tee.
Vaimud on siin olnud 18 aastat. Vähemasti üks. Tean sellepärast, et on juhtunud vahel seletamatuid asju - näiteks on sõna otseses mõttes LENNANUD lusikad lusikahoidjast põrandale. Uskuge või ärge uskuge!!!
Oli aeg, kus vaim mängis öösiti uksekellaga :) Praegu ei ole mu rohelisel uksel kella - seega see mängimine on tal ära jäänud :)
Mina püüan neist mitte välja teha. Arvan, et mahun vaimudega ilusti elamisse :)

Saan ilusti hakkama. Tunnetan pisut küll, et siiski on mulle liiga palju asju ette - taha ära tehtud. Sest kui poleks, saaksin mõne pisiasjaga praegu hoopis paremini hakkama. Kuid pole hullu, küll nuputan viise, kuidas näiteks määrida KIIREMINI võid leivale :) St kuidas hoida korralikult nuga varvaste vahel.
Seda räägib nüüd 41 aastane naine, kes ON elus kõike teinud :D

Mu mõtetes on kummaline, kuid ehk vajalik idee. Kunagi võiks teha video-õppefilmi, kuidas Eestiski on võimalik toime tulla just pisut - pisut teistmoodi. Just minu näide najal. Võib - olla aitaks vanematel puudega lapsi kasvatada, neid julgustada, mitte keelde/käske välja mõelda. On olnud minulgi keelud/käsud, mis praegu annavad end tunda. Päris tõsiselt. Tean, et mõnigi inimene on minult julgus saanud OLLA ISE ja ISESEISEV. See on minule vaid RÕÕMUKS. Kuid olen veendunud, et paljud mu sõbradki ei kujuta ette, kuidas mina ikka kodus üksi hakkama saan... Ehk saaks filmist ükski inimene rohkem julgust kui mul ongi iseseisvaks elamiseks...
"Ratastoolitants" on, kuid see pole enam päris see... Mulle on tundunud "Ratastoolitantsus" alati mina ise suhteliselt võlts...

Täna 30 aastat tagasi sündis mu väikevend. Õues oli siis midagi 27 kraadi sooja... ning mina 11 aastasena õnnelik... Jällegi üks päev, mis EI unune...

Naabrimammi tõi tasakesi sõnagi lausumata esikulauale nartsisse. Enne kui jõudsin joosta esiku - oli mammi juba läinud.
Nartsissid on nüüd laual imeilusad :)

2 kommentaari:

kukupai ütles ...

No läheb elu edasi, miks minema ei pea. Aga kui papa minekust 40 päeva täis saab, pane küünal lauale põlema, see on tema hinge lõpliku mineku päev.
Ja Sinu idee tundub põnev. Ma tunnen mõnda palju väiksema puudega tüüpi, kes ainult hädaldada oskavad. See loobki ju pildi abitust ja õnnetust inimesest, kellele ainult kaasa tunda tuleb. No ei ole ikka päris nii!

Tiia ütles ...

:) kindlasti panen küünla.

Kindlasti ei ole see päris nii!!! Hädaldada võib ju kõike peale, ka iseenda hädaldamise peale :P

Ainult mul EI OLE videokaamerat ja filmimeest...

Juba virisengi :D:D:D