Eile käisin niisiis Tallinnas näitust Muutmine vaatamas. Fantastika, kui lahedalt Maarit Hedmani maalimiskunsti teeb! Taaskord tõden, et kunsti jaoks on südamevärve vaja, mitte silmi ega jalgu ega käsigi. :) Kui on südames vikerkaarevärviline armastus, on olemas kunstki!
Veel rääkisime läbi minu näitusega seonduva.
Tallinnas üllatasid mind reisisaatjad. Bussis nr 17 oli eriti viisakas noormees. Mul jäi suu kohe lahti, mis toimub :D "Aitäh" ja "palun" ja "vabandage" ja "head päeva" ette taha. Ei olnud nagu sellise viisakusega harjunud. Siiski reisisaatja on vajalik amet, kuid meil Luisega polnudki väga abi vaja.
Täna sõitsin lumesajus Tartusse tagasi. Tartus oli Emajõe kaldal minnes üles pisimäkke s o Vabaduse puiesteele (vist on õige tänava nimi, ma tavaliselt ei tea/ei pea meeles tänava nimesid, kuid ära ei eksi) väike seik. Oli jube libe. Lauraga ei saanud edasi ega tagasi. Õigemini libitsesime ikkagi tagasi ühe koha peal. Tulid appi kaks vene prouat, kes armsasti toetasid ratastooli. Kommentaar oli selline, et meil on moekad saapad. Tegelikult olid Laural normaalsed head saapad. Pigem on minul libedad saapad, kuid mina ju niikuinii ei kõnni :) Talvekumme vaja ratastoolile hoopiski :P
Tartus oli kohtumine meie psühhodraama grupiga.
Uus ees seisev poolteist nädalat on üli pingeline ja kiire. Mul ei ole aimugi, kuidas kõik asjatoimetused ja käimised tehtud saavad, kuid küll saavad :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar