Reede, veebruar 05, 2010

Ma ei ole kadunud

Vaat sellist nädalat pole mul veel elu sees olnud, ja ma loodan, et iial enam ei tule ka. Selles nädalas oli absoluutselt kõike - hirmu, lootust, naeru, nuttu, häid uudised, kummalisi uudiseid, segadust ja vaoshoitust - mida iganes. Ja mitu-mitu magamata ööd.

Loodan, et kõik on ikkagi lõpuks OK.

Üks tähtis ootus on positiivne - et maalimine jätkub sajaga. Jah, ootasin lepingu pikendamist, ja samas kartsin, et äkki ma ikkagi ei oska, äkki ma ikkagi ei ole tasemel, ei oska värvi lõuendile tõmmata. Aga oh sa ime - nüüd olen olnud Ülemaailmse Suu ja Jalaga Maalijate Ühingu stipendiaat juba 3 aastat, ja sain teada, et lepingut pikendati järgmiseks kolmeks aastaks. Ja uute maalide ideid sajab, nagu oavarrest;) Jõuaks ainult neid lõuendile panna.

Aga mida sa maalid, kui toas on jätkuvalt kila-kola, segadus - ühesõnaga hullumaja. St duširuumi suur remont jätkub endise hooga. Täna avastasime, et ime et ma polnud veel ära uppunud - torude pärast, mis täiega ausõna peal.

Ja koolitus tahab ka veel korraldamist. Ühesõnaga, hullumaja elanik ei kurda tegevusepuuduse üle:)

2 kommentaari:

kukupai ütles ...

Loodetavasti olid need head uudised ka TÕELISELT head :)
Ja et stippi edasi saad, on ka väga tore!

Tiia ütles ...

Olid küll TÕELISELT HEAD :)