Neljapäev, august 25, 2011

:):):)

Homsest pühapäevani on päevad vaid minu endale :) Olen neid kolme päeva kogu suve ootanud. Puhkus see ei ole. Töö ka nagu just ei ole, kuigi pigem ongi ees mõtlemistöö päevad ees... Lähen Olustverre. Eesti Psühhodraama Konverentsile.
Kaks aastat tagasi käisin... Juba ongi kaks aastat möödas. Uskumatu, kuhu ja kui kiiresti on aeg lennanud...
Nüüd ei ole ma aasta psühhodraaamaga tegelenud. Mmhh, tegelikult olen omas töös koguaeg tegelenud psühhodraamaga. Tööga olen mõndagi juurde õppinud. Samas ei ole ise ma olnud psühhodraama õppe keskel. Mul on sellest väga kahju.
OK, õppimine oleks oma raha eest. Kuid siis pingutaksin teistmoodi ka rahaga... Alles veel eile hommikul mõtlesin, et ma ei lähegi ikka, sest raha on vaja muukski... Aga LÄHEN. Arvan, et see raha on õigesse asjasse pandud. Tulevikkus tasub kindlasti topelt ära :) Olen selles väga veendunud.
Lõppude lõpuks, soovin teist õhku. Õhkkonda. Unustada argimured. Argipäev.

Homme on ema sünnipäev. Mõtlesin täna varahommikul, ärkasin vara, et ema on kinkinud mulle ikka pagana kihvti elu. :) Onjuu! Ei saa öelda, et emad, kes pole nagu lastele midagi suurt andnud varanduseks, polekski miskit andnud... Vastupidi, on andnud elu. Elu varaga peab juba iga inimene, suur laps ise edasi toimetama ning mitte kellegil ei ole õigust seda takistada...
Viimased kuud olen hästi palju mõelnud vanemate ja suurte laste (sry, kui riivan selle väljendiga kedagi, kuid ma ei mõtle halvustavalt) vaheliste suhetele. Midagi on siin hästi viltu. :( On vanemaid, kes ei suudagi suurt last võtta võrdväärsena. On lapsi, kes ei suuda mõista, et nad sirgunud suureks ja neil algab nüüd oma iseseisev elu ja võivad olla kõikidega võrdväärsed.
Mulle endale on viimasel ajal mitmedel kordadel taas vihjamisi öeldud, et mina ei ole olnud hea ema... Tean isegi, et palju - palju on tegemata jäänud. Andmata jäänud. Kuid samas olen endast parima andnud. Enda meelest küll.
Elud, mis on nüüd laste oskuste järgi elada.
Ühes oleme kõik võrdväärsed :) Meil on omad elud :)
See, kuidas elame on paljuski iseenda teha. Natuke vähem teiste teha. Ei ole ikka päris nii, et teised ei lase ega tee elada. Et teised on meie elul ees...Kuigi loomulikult üksinda ei saa mitte keegi hakkama. Mitte keegi.

Hoidkem siis üksteist vähemasti südameis :)
Ärge ajage taga vaid seda, mida saab kätte võtta või....

Valgust ja armastust nädalavahetuseks kõikidele, mu head inimesed :)


3 kommentaari:

quigon ütles ...

Elu tuleb elada nii hästi, kui see on võimalik :)

Anonüümne ütles ...

No mina mäletan neid sinu võitlusi oma laste eest aastakümneid tagasi väga hästi.JOOKSID PEAGA VASTU SEINA.JÄRJEKINDLALT.BÜROKRAATIA JA RIIGIKORD VÕITIS.Ära hakka üldse ennast vaevamagi mõttega,et oled ehk ikka veel vähe teinud.võib-olla on see kuvand loodud kellegi poolt,aga sa peaksid otsima üles artiklid ja kõik paberid selle kohta,mis tegid.Sest tulevikus hakkavad su lapsedki mõlgutama,kes mida kui hästi tegi...

Tiia ütles ...

:):):)