Neljapäev, august 24, 2017

Sügisnukrus...

... on täna õhtu tõeline. 23. augustil.  Hirmus vara küll... Peaks olema ju suvi,...

Täna öösel põles Tartus praegune elumaja, endine nakkushaigla, kuid vahepeal oli pikaravi ehk hooldushaigla. See oli 19 aastat tagasi. Juhataja oli mu lemmik arstitädi juba lapsest saadik, nüüdseks meie hulgast lahkunud dr Vaasa. Ja seal majas arstide, õdede ja hooldusõdede kaasabil hakkasin imepisikeste sammude haaval hakkasin põrgupõhjast välja ronima... kui mul ei olnud mingit elumõtet ega elamistunnet...
Jah, ka selline ajajärk on mul  olnud. Sellest ma aga enam palju ei mõtle. Kui mõtlen, siis mõistan üha enam, kui õnnelik on nüüd mu elu. Olen selle eest tänulik. 
Öine õnnestus lõppes suhteliselt hästi ju...

Mitte isegi selle tulekahju pärast ei ole mul nukrus...
Lihtsalt nukrus.
Õues sadas.
Elamises jahe.
Panin isegi dšusi ja wc põranda sooja. Kütte.

Tunne kuidagi üksi olemist ja väsimust. Samas ma vist´ei jaksaks rahva sees hetkel olla...

Veidi maalisin.
Kirjutasin ja suhtlesin.

Praegu vaatan - kass Pätu magab laual mu kõrval.... Noo, olgu tal ka üks mõnus õhtu - laual üle pika aja suur ja pehme lina, millel arvatavasti hea olla... 

Kommentaare ei ole: