Laupäev, juuli 07, 2018

Pärnu...

... see linn on saanud mulle kuidagi eriliselt armsaks. Seal nüüd lendleb kõige armsama sõbra Kareli vaim ja hing (kuid usun siiski, et ta lendleb kõikjal, mitte vaid Pärnus, kuigi seal kõige rohkem)... 😊
Seda, et lähen taas Pärnu selle aasta juuli teisel poolel teadsin aasta tagasi... Nii leppisime aasta tagasi Epu ja Agega kokku... Praegu on kõik peaaegu kokkulepitud, kuid mul endal puudub üks lüli - kellega (st kes mind abistab) ja kuidas lähen. Iga päev on miski muutunud edasi - tagasi. Kuna olen ise sellest tõsiselt tüdinenud, siis otsustasin, et ise kuupäevi ei muuta. Sedasi muutmisega läheb kõikil kolmel tüdrukul kõik sassi. Seda ei ole vaja.

Niisiis, kes soovib tulla 18. ja 19. juulil Pärnu suvitama minuga ja mind veidi abistama Kõik variandid võimalikud, bussidki... Kindlasti käiks mere ääres ja oleksime mõnusasti naiste seltskonnas. Kirjuage mulle  vastukaja   

Aga seesugune sebimine on ammu - ammu mulle väga tuttav. Vahel siiski aegu, kui saan sellestki puhata. See on tõepoolest tohutult väsitav. Saan suurepäraselt aru, et igal inimesel on omad sebimised. Lihtsalt mul on topelt. Sest mina pean arvestama isiklikke abistajatega, sest nad mulle lisa käed ja jalad. Püüan ja olen püüdnud alati ennekõige arvestada abistajatega, sest ikka ja alati neid toetada ja julgustada neil oma elu elama, mõista neid ... Ja siis teatud aja järel jahmatan, kuid kuhu olen kadunud ise ja mis jääb minust järele...Mul on ka omaenda elu.
Praegu ongi vist selline hetk.

Neil hetkedel kaob mu jaks... Õnneks see taastub jaks ruttu. Muidu ma ei suudaks sebida teisi võimalikke lahendusi.

Aitab nuttu laulust!!! 
Kunagi ütles Karelgi mulle, et tegutse ja sa suudad kõike  😊
Suudan seda teha, mida väga soovin. Kui täpselt soovitut ei saagi teha, siis natuke teistmoodi ikka saan teha. Et jään ise rahule.

Kommentaare ei ole: