Neljapäev, juuli 26, 2018

Suht korda läinud päev...

 Sain käia jõe ääres.
Mõned minutid.
Sel suvel esimest korda.

Vesi oli jahe. Minu jaoks. Ära harjudes oleks olnud aga normaalne vesi. Ära harjuda väga ei jõudnudki.

Siiski praegu on hea värskem tunne.
Väiksemgi tuulutustki on alati parem,  kui kükitada päevade viisi toas. Arvan, need, kes ei ole seda pidanud ise kogema, ei saagi sellest pisikesest rõõmust ja rahulolust aru... Sest ikka lipatakse päevas mõni hetk õue...Näiteks prügi viima või autosse minnes. Sellele aga tavaliselt ei mõelda... See normaalne elu.  
Mina vajan normaalseks eluks lihtsalt natuke rohkem abi.

Minagi viisin täna pesu nöörile maja taha.



Siiski mõtlen, et kui mina ise ei tahaks enda eest seista, siis ma ei saaks vist eriti kuhugile... Sõpru on küll häid ja palju, kuid enamus on harjunud, et mul on isiklik abistaja - küllap saan ka lihtsade kohtadesse...
Ja saangi.
Ja tavaliselt olengi nagu üksi. Kuigi abistaja on ju ikka ja jälle mu taga ja kõrval.
Mul tõesti ei ütle abistajate kohta miski halba... Nendega lõbus ja asjalik olemine. Kuid reeglis kinni pidada, siis jah - aga see selleks.
Ma ei nutta.
Kuid kuidagi kurvaks võtab see, et näiteks näoraamatus ollakse sõbrad... Internet aga ei aita reaalselt füüsiliselt mind, ei vii lähemale... Järjest rohkem tunnetan, et net viib hästi lähedased sõprussuhted hoopis kaugemale, KUI ei ole reaalseid kohtumisi. Päris koos olemisi.

 Päris koos olemisi võib olla väga vähe - ei peagi palju olema - kuid need on ehtsad ja siirad.
Võimalik, et olen vanamoodne või jonnakalt mõistmatu.
Internet ja arvuti on minule kui abivahend. Toob vajaliku lähemale imelihtsalt. Kui ei asenda päriselt maailma minemist.

Mind loetakse ja jälgitakse internetis/blogiski mitmed ja mitmed, arvatakse, et minust teadakse kõik... Ega ei teada küll. Õnneks. Aga samas, arvan, peaaegu usun, kui ma ei blogiks ega oleks facebookis, siis enamus lugejaid ja jälgijaid õigepea unustaks mind... või meenuksin aeg - ajalt nii jutu jätkuks...

 See väga sügav teema.



 Usun, et see kõik ei ole ainult minu nukrus... Mina saan veel palju õue ja igalpool käia. Aga kui palju on neid, kes ongi vaid toas ning ootavad kedagi...

Tegelikult täna oli hästi kergesti tore ja korda läinud päev.

Kass Bongo elab normaalselt. Loodetavasti. Hommikul rääkisime Kristaga telefonisti, Öösel meeldis Bongole autosõit. Mõnules, mõtles, nurrus. Kuna kliinikus oli järjekord ja öö ravi ka kallim, siis viisid sõbrad Bongo oma koju. Seal hakkas Bongo sööma ja jooma, mitte oksendama - viisakas kass, eks ole.! Noo on väike stimulant!!! Ehmatab meid poolsurnuks ning siis ei olegi nagu häda midagi. Lubati siiski kliinikus läbi käia ja Bongo on homse õhtuni külas jälgimise all. Sest sealt saab tormada arstile, kui vaja... Loodame, et ei ole vaja!

Kommentaare ei ole: