Esmaspäev, august 12, 2019

Eilsest pühapäevast...

Eilsest siis saab näha Salemi kirikus näitus "Julgus elada".

Raamatu tutvustust läks nii nagu läks... Segased tunded on, olen päris aus. Kusjuures pastori Toivo  jutlus läks tõesti imeliselt minu meelest minu raamatu õnne teemaga kokku... See oli minu jaoks üllatus... Või teisi sõnu, et ei ole ikka juhuseid.Õnn on siiski sisemine tunne, mis peaks väljapoole kiirgama - siis oledki Taevaisa poolt hoitud. Olen seda kuidagi moodi terve elu teadnud... Mõtlemata sellele. See vist minu sõnadeta usk, mis on täpselt sama suur või väike nagu mina, mahub ilusti minu sisse ära... Samas ega polnud erilist raamatu tutvustust, (väljaspool kirikutki) arvati,  et kirikus käijad sellised raamatud üldiselt väga ei loegi...
Võib - olla.
Aga seesugune arvamus on mingil moel vastuolus nii mõne teiste arvamustega...
See on aga MINU arvamus. Las kõikidele jäävad omad arvamused. Igaühe otsustada, milliseid ja kelle raamatuid lugeda.
Loodan, et sain mõnele siiski jagada rõõmu ja saan anda lugemisnaudingu.
Ja raamatus on teksti, mis on kindlasti lisaks näituse "Julgus elada" minu tekstile... Arvan vähemasti nõnna.

Eile pärast linnast käimist naudisin pühapäeva väikese Silveri ja ta emme seltsis. Üle mitme aja. Möllatud sai ka mänguväljakul.  Mul meenus küll lapsepõlve vihmaveeloigud, kui Silver jooksis esimese hooga kohe loiku... See on ju mõnus! Isegi siis, kui emme pahandab... Eile mõtlesin sellele, kuhu kaovad lapsena  läbi elatud keelatud rõõmud... Miks me ei oska lapsevanematena enam rõõmustada nagu laps...
Mäletan, kuidas mu vanaema lubas mul istuda liivakasti äärel vihma all. Ise läks tuppa. Mina keeldusin tuppa minemisest... Vana ütles, et istu pealegi, aga kui homme haige oled, siis oled ise süüdi. Ei olnud haige järgmine päev. Siiani mäletan, kui vaba ja õnnelik olin soojas vihmas, varbad märjas liivas - see on üks toredamaid päevi, mis mul lapsepõlvest meeles. Olin võib - olla 6 - 7 aastane. Täna mõtlen, et tuli vanaemale meelde oma lapsepõlve mingi selline päev... 😉😍
Eile oli selles mõtteski tore päev, et käisin kaks korda omas trepist üles alla. Sellist päeva ei mäleta ammu. Tulla linnast ja olla kodus, natuke süüagi ning siis mõelda, et päike paistab - lähme õue... See on mõnus tunne, mida mina ei tunne eriti palju...
Aitäh meile Hannaga, et tegime väga ootamatult vahva pühapäeva õhtupooliku ja õhtu😊

Kommentaare ei ole: