Neljapäev, november 14, 2019

Julgus elada ehk eile Riias


Mul tõesti on süda rahul, et sain siiski Läti rahvusraamatukogus rahvusvahelise näituse "Julgus elada" avamisel. Et ma ei andnud alla. Ei loobunud. Kuigi oli vahepeal väsimus leida ja  otsida, kellega kuidas minna... See väsimus kadus kohe, kui kohale jõudsime.
Edasi - tagasi mõnusasti 10 tundi. 8 tundi autosõit väikeste peatustega ning 2 tundi rahvusraamatukogus. Minu jaoks  oli kiirkäik Lätisse. Aga super oli ja on.

Minekuks valmis. Natuke pabistan veel...






 Sattusime Riias  ummiku. Alguses arvasime, et tipptund, aga lõpuks nägime avariid, loodetatavasti väike kokkupõrke. Kuid sajad autod venisid nagu teod... 3 - 4 km venisime umbes pooltundi... Mõtlesime, et jäämegi kohapeal sõitma.  Alguses olime väga hästi ajagraafikus. Lõpuks jäime mõned minutid hiljaks...



 Eesti - Läti kunstiinimeste ühispilt. Näituse eesmärk on pöörata tähelepanu raskuste võitmisele. Läti rahvusraamatukogus on neljas kord näitus näha. Mina ainsana VDMFK-st.
Korraldajad Läti kristlik organisatsioon Partneri, rahvusvaheline ühing Bridgebuilders International ning Eesti kunstnikke ühendav võrgustik ARTEST


Minu "Naine" elan juba oma elu. Mulle tundub nii.
Vaadati palju ja pingsalt. Nägin seda kaugemalt. Oli vaid hea meel.

Kui näituse avamise külalised "Naise" ja minu kokku viisid, siis kuulsin ainult häid sõnu.
  Hakka või ise ka uskuma lõppude lõpuks, et suudan hästi ja kuulsade kunstnikega võrdsel tasemel maalida!
                                        Minu tekst maali kõrval läti keeles - lahe ju !  😊


Pastor Charles Kelley mängis minu auks ühe klaveripala. See oli võimas ja helge tunne. Ja kui ta rääkis pärast, et selle loo kirjutas ja pühendas oma tütrele ning see oli tütre pulmaski - vähemasti nii sain aru - siis mõistsin: ongi helge ja säravalt soe lugu... Olen tänulik, et nii olulist muusikalugu jagas minuga 😍💓
Pastoriga kohtusin  eelmine aasta augustis Salemi kirikus, minu näituse "Vabaduse ingel" avamisel. 
Kinkisin pastorile nagu teistele, kes tulid minuga rääkima ja tänama, oma uue aasta kalendri. See oli üllatusena mul kaasas. 

Aga ma sain sellega ka hakkama , et  kinkisin oma raamatu "Kohvi jalaga, palun..." Läti rahvusraamatukogule. Sellega tegelesin kolm minutit enne raamatukogu sulgemist. Kodus kirjutasin inglise keeles autogrammigi raamatusse. Kui ma poleks seda teinud, siis oleksin olnud lihsalt arg ja väga loll... Pidin infolauas paberi täitma, et raamat kingituseks neile. Mine tea, ehk kunagi keegi leiab raamatu ja tõlgib läti keeldegi. 😉
Eile oleks kohutavalt vaja olnud inglis keelset raamatut.... Järgmine aasta peab kindlasti inglise keelne tõlge  raamatul ilmuma.

Läti rahvusraamatukogu on kaunis ja huvitav ehitis. Lift küll veidi keerulise nupusüsteemiga, aga see vastu naiste wc-s oli ka naiste inva-wc, seega mul oli tõeline naiseks olemine tunne, mitte kesksoost (et käi pidevalt inva-wc´s, kus käivad vaid kõik puudega inimesed, mul ei ole sellegi vastu midagi,  vahel on niisugusedki wc väga vajalikud, kuid... Võimalusi,  kuidas soovin hetkel tunda, peaks olema igasuguseid)... Ja peegel oli super hästi. Mina ja wc-dega - aga ma ei saa mitte midagi teha - jäävad silma. Eriti peeglide kõrgused. 😂😂😂

Aitäh Mirjam ja Silver imevahvade tundide eest!

1 kommentaar:

tiia ütles ...

Sain praegu, natu enne keskööd, teada, et näituse avamist näitas ka Läti tv 🙂