Teisipäev, november 12, 2019

Kõik ongi hästi


Oli päris raske päev. Mitte füüsiliselt. Küll vaimselt.



Vähemasti nüüdseks üks pingelangus. Homme sõidan siiski rahulikult ja rõõmsasti loodetavasti Riiga.  Mitmeid tunnid olid lootusetud... Inimesed on muutusid mineku plaanis. Vahel on väga vahva, et on olemas isiklik poegki 😍 Isiklik abistaja Mirjam tuleb ka kaasa, kes muidu oli ka nõus bussidega sõitma ja seiklema... 

 Bussid ei klappinud kuidagi üle öö. Tartust läheb Riiga buss varahommikul, vähemasti sedasi näitab t-pilet... ning tagasi oleks saanud ülehomme. Öömaja oleks saanud ehk  näitusekorraldajateltki, lätlased isegi mõtlesid sellele. Kuid paar nädalat tagasi arvasin, et ei ole öömaja vaja... Usun, et tänagi ei oleks olnud hilja öelda, et vaja öömaja, kuid... 
Mõtlesin ka Tallinna kaudu minna, aga bussisõidu aeg oleks olnud topelt...

Mõtlemist oli rohkem kui vaja.
Seda näituse avamist olen teadnud üle aasta, et kunagi see on, mitmeid kuid, et novembris... ja nii edasi. Olin rääkinud ette ja taha ka oma tüdruku(te)le... Ütlen alati ette kuupäevi, mil vajan isikliku abistajat, kui tean üritusi ette. Mõne abistajaga on see etteteadmine ülihea, saame omavahel plaane teha, kuidas minna. See meeldib mulle väga. Mõne abistajaga ei saa sugugi seda... Hullem on seegi, et nad ei oska või ei tea, kas saavad olla just vajalikul ajal tööl...
Kui mõtlesin täna homsele, olin kohutavalt kurb ja pahur iseendale, miks ma olen tihtilugu leebe ja lahke, teen ise oma elu keerulisemaks, niigi on keeruline. Ikka olen loobudes, kui isiklik abistaja ei ilmu kindlaks ajaks, neid mõista püüdnud ning andestanud südamest lootes, et järgmine kord on parem...
Täna sain taaskord aru , kui abistajad niiviisi teevad korduvalt, on siiski nende aeg minu isiklikke abistajatena läbi. Ükskõik, kui head on olnud või kui kaua nad   olnud abistajad. Lihtsalt meil mõlemal on ajahetk edasi liikuda omaenda eluga ja otsida/leida teisi uusi väljakutseid ja teid, kus käia.  Mitte midagi muud siin teha ei ole. Ei ole vaja kulutada närve ega ka tülli minna.  See viimane asi oleks minule küll viimane, mida soovin.  Jääda sõpradeks.
Mõne isikliku abistajaga läheb see üle minek sõprusele valulikumalt, mõnega sujuvalt.  Kuid mul alati paha tunne, kui pean ise ütlema, et lõpetame abistaja olemise, sest tegelikult ma tean, et tahetakse südamest mind ikka veel abistada ning isiklik abistaja on teisiti mulle kalliks saanud...  Täna oli üks selline raske hetk. Ja samas on minus kergus. Ma andsin meile mõlemale uue võimaluse edasi toimetada.

Küll leian uue isikliku abistajagi.

Aga varsti, juba homme sõidan Lätti rahvusvahelise näituse "Julgus elada" avamisele.

Kõik ongi hästi!

Kommentaare ei ole: