Esmaspäev, juuni 22, 2020

Kurbuses rõõmu karikakrad...

... nagu tõesti inglilt.  Käisin lootusetult ümber Maarjamõisa ja parklas istusin tagasi autosse - kui järsku kuidagi jälle tõmmati rohkem autouks lahti ja äkki oli mu süles kaks suurt karikakrakimpu. Keegi võõras naeratas mulle ja ütles: "Ma nägin teid just tänaval. Tahan karikakraid kinkida suve alguse puhul!" Enne veel, kui jõudsin südamest tänada ootamatu rõõmsa üllatuse eest, oligi võõras naine kadunud... Mäletan, et Puusepa tänav   oli tühi. Mööda sõitis ainult üks punane auto, mille juht naine ja vaatas, kas saab pööret teha... Usun, et seesama autojuht oli see...
 

See hetk oli  täna, mis pani mind uskuma,  et kõik on hästi. Ükskõik, mis ka ei tule... See oli justkui saadetud kink mulle väga kalli poolt. Tundsin rõõmu. Siirast rõõmu. 

Selline hetk oli täna päriselt.  See ei ole väljamõeldud. Kuigi väga uskumatuna... Minule endalegi. Sama uskumatu oli tänane hommik, kui sain teada kurva sõnumi... Aga täna oli siiski kõige vaatamata hea päev... 

Karikakrad on nüüd laual. 
Usun, et mul on palju head armastustki.
Elus on ikka nii, et rõõm ja mure koos. Armastuseta ei oleks rõõmu ega muretki... Naeratusi ega pisaraid... 

Mind kurvastab see, kuidas üksainus koroona halvab ja surmab  haiglas lähedust, mis on ravile nii tähtis...  Isegi paber - kaardi ei saa  saada haigeni. Justkui absoluutselt kõik oleks ohtlik... Saan kõigest aru . Tõesti saan. Aga sellest ei saa aru. Aga küllap saab väga lähedal olla olles lootusetult kaugel... 

Selveris nägi n kahte tüdrukut, kes kogusid vähihaigetele annetusi. Inimesed möödusid neist tähelepanu pööramata...

Kommentaare ei ole: