Neljapäev, juuni 04, 2020

Teekäänud...

… olid nagu vanasti. Ainult metsa palju mahavõetud ja uusi maju … Asfaltteegi... 
Sõitsime niisama tiiru. Minu lapsepõlvemaalt, Mäksalt koolimajadeni Arult Sillaotsani. 

Roiu poes olid kaks toredat müüjat, kes kõnelesid naeratades ja murelikult, kuidas poeukse kaldtee vaidlus on kestnud viis aastat ning lõpptulemus ei ole veel nähagi. Arvasime kõik koos, et kaldtee pole raketiteadus, mida ei saa ega oska valmis teha. Seal on ainult üks aste...  See oli juba vahva ja asjalik, et müüjad ise ka mõtlesid kaldteele ja rääkisid.

Sillaotsa armsal koolimajal ikka trepp. Trepp, millel sain palju käia  mamma toel najal. Soovimatult vaatasin ka kaldteed, mida ma bussiaknast ei näinud... Võimalik koolimaja taga oleval juurde ehitusel on, kuid sinna ei sõitnud ning bussist välja ka ei tulnud. Vihma sadas. Aga mina ei olnud aastaid koolimajale nii lähedal käinud.  

Nostalgiline õhtupoolik.

Kommentaare ei ole: