Pühapäev, juuli 26, 2020

See põnev nädal...

... jääb kauaks meelde. On olnud hästi palju rõõmsaid hetki. Sa mas on olnud ka jahmatavaid ... Siiski on olnud   tunne, et see nädal möödus väga minulikult. Sajaga olin omas mullis.

Olen eilse õhtust ilusti kodus.

Täna tegin ettevalmistuse homse leiva küpsetamiseks. Esmakordselt proovin leiba teha.  Öö peab leib tuduma enne, kui ahju läheb.
Leiva tegemisest olen unistanud päris mitmed aastad. Kuidagi tundus pühalik soov ja loomulikult vajasin juuretist... Tegelikult julgustusest proovimiseks puudu... Nüüd pääsu enam ei ole. Pool tehtud.
Julgus tuleb tasapisi.
Usun, et kui teistele ei kõlba minu leib homme süüa, siis mulle endale  küll sobib. Loodan vähemalt.

Ega ma momendil ei kindel, kui kaua ja mismoodi saangi elada oma elu ise... Tõsiselt. Minu isikliku abistaja teenuse ümber on jällegi varjud tekkinud... Ma siiralt loodan, et need rahastajad, kes projekti raames loodavad hakata mind mu taga selja jälgima minu tegemisi abistaja silmadega, saavad aru ikka õigel hetkel, et see ei lähe mitte. See oleks klassikaline hooldamine , kuid mina - andke andeks - ei ole olnud eales klassikaline hallis sotsiaalsüsteemimassis.
Ma ei tohiks üldse sellest blogida. Sest tean, miks juba hakati minu selja taga asja ajama, oligi just seepärast, et kardetakse juba minu blogimisi...     Minu meelest on juba see nagu mulle näkku sülitamine. Mina ei sooviks tõesti selliselt mõelda ega ammugi selliste sõnadega rääkida, kuid mul on mitu päeva seesugune tunne. Võin naeratada, kuid mu sees on siiski valus okas.
Kui raske on tegelikult olla puuetega inimene. Ikka jälle tõesta, et ma ei ole idioot või saamatu õpitud abistuse ohver või kes iganes, kes ei saa iseendaga hakkama. Ikka on keegi, kes tuletab meelde , et mul on füüsilised puuded ja ma pean  kohe alla andma, end nurka suruma. Tuletavad meelde, et ametnikel on hea uhkustada, kui palju suudavad minu heaks teha, et mu elu oleks puuetele väärt... 
Appi, kui puudeline on maailm...
Mina uskusin ja usun veel, et mul on lihtsalt erivajadused ning elu muutubki igaühele võrdsemaks.  Et võrdses maailmas ei tunne ma end kurjategijana, kes rööviks abistaja teenuse raha ebasihtosttarbena... Usun, et iseenda raha vaatamata raskustele olen panustanud 21 aastat ikka õieti oma isikliku abistaja teenusele ning ka valla raha... Muidu mul poleks 67 näitust,     ei oleks kunstniku ega kirjaniku ega üleüldse õnneliku naise elu... Aga mul on.
Ma teen  selleks kõik, et mitte sellest elust ja iseendast loobuda.
Ma ei taha kõlavaid sõnu, et küll ma olen ikka vallas vajalik ja tubli... kui  nende taga tegelikult ei ole mitte midagi. On teesklus... Võib - olla teengi kellegile liiga.
Aga ma soovin ainult usaldust.
Ka valla sotstöötajatega. ja projektide asjaosalistega. See on ju oluline, et asjad õnnestuksid.  Igatahes minult suudeti see esimest korda elus ära võtta tõsiselt. Nüüdsest olen väga ettevaatlik igasuguste lubamistega jne.
Mul hea meel, et oma isiklikke abistajaid saan usaldada.
Tean , et mina ei saa iseend alt vedada. Ja samuti ei saa alt vedada oma abistajaid ja inimesi.
Ja tean sedagi, et kui ma enam ei jaksa nii elada, siis ma ei soovi enam elada. Parem elu mölluga ja ilusti lõppetada, kui vaevlema jääda. Nagu Jane... Ma ei tea ka, mis oleks siis elamisväärt, kui jääksin lükkada - tõukada... Mitte nii nagu praegu... Praegu vaatamata kõigele on kõik ju hea.

Said sünged mõtted ja tunded.
 Mu sees sai aga kergem. Ma ei suudaks praegu iga minut naeratada, et lust ja lillepidu mu ümber. Kui ei ole...

Aga siiski olen nädalaga super rahul.
Mitmedes kohtades olin esimest korda. Nendes kohtades, kuhu olen soovinud minna.
Nägin uusi vahvaid inimesi. 
Nägin oma ammuseid sõpru.
Avasin näituse "Lootus on suveunistuses kõndida". https://jarvateataja.postimees.ee/7024082/jalgadega-maaliv-kunstnik-avas-turil-naituse-ja-esitles-raamatut?fbclid=IwAR2kswxP7BQcWAIrdkViOQW8KdPqDI2bKfdD7jtHpxDE-xZbMOLBOrNlPZ0


Türil ööbisime võõrastemajas. Mõnus vanaemalik maja toreda ja abivalmi peremehe Antsuga. Ta lubas hakata mõtlema kokkupandavale kaldteele. Seal oli neli viis trepiastet sisse minna. Mina polnud esimene ratastoolis ööbija. On hea mõelda, kui tunnistadakse, et see paneb mõtlema.

Näituse pilte riputan järgmise postitusesse.

Kommentaare ei ole: