Täitsin töövõime hindamist. Naersin ennast puruks! See tegelikult ei näita absoluutselt inimest ennast. Kõige rohkem ajasid mind naerma küsimuse käelise tegevuse kohta. Iga jumala 5 aasta tagant tõesta, et ma ei tõsta 1-liitrist veeanumat käega, jalaga küll! Teiseks, et kuidas ma ikka treppidest liigun...
Jäin mõtlema, et kuhu jääb tänapäeva moodne kaldteede ja liftidega maailm? Või kuhu poole me liigume... Kõik küsimused olid seotud sõnadega raskustega või raskusteta. Oh häda...
Ma olen oma puudest üle kasvanud ja kütan ennast elektriga, otseses või kaudses mõttes! Ma ei leia, et minu elu on raskus. Ma ei saa aru, miks peab olema raskus ees ja raskus taga, kui seda saab muul moel ka väljendada! Ja mitte inimest madaldada...
Võiks olla lihtne süsteem, et eelmised taotlused vaadatakse üle ja küsitakse individuaalselt üle, mis on vahepeal muutunud, pannakse muutused kirja. Mitte see, et iga jumala kord peab otsast peale romaane kirjutama. Et ma ei kõnni käte peal!
Lapsena mõtlesin kaua aega omaette, et kui mu jalad on käte asemel, et miks mu käed ei võiks olla jalgade asemel ja miks ma ei võiks kõndida pea peal! 🙃 See oli naljakas, aga mulle tundus see kunagi täitsa võimalik 😂
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar