Kuldvõtmekese 2 video

 

KUI peaksin kohtingu tegema hetkel...

 

... siis juhtub see pildil olevas kohvikus 😃😉

Arvake ise, kus... Kõige ei saa öelda, kuigi sel suvel olen kohvikus mitu korda käinud. 

Ahjaa, mõned nädalat tagasi paluti mind endale elukaaslaseks täiesti ootamatult võõra mehe poolt. Esimene küsimus oligi, kas tuled mulle elukaaslaseks... Ajasin silmad suureks, mis  asja nüüd loen näoraamatus... Küsisin siis viisakalt, kas  ta  teab mind... Ei teadnud, kuid otsib elukaaslast... Mul oli lõbus 😂      Ehk oli inetu naerda ta murele, et ta ei leia naist, kuid ma ikkagi naersin pisarateni. Lõpuks ütlesin, et vaata mu profiili, ole hea,  ja et mul on ratastool... Ja jäigi see meelitusetehing pooleli 😂 Ma ei ole kurb... Lihtsalt mõtlema paneb selline suhtumine teiselt ka tema endasse... Kas minnakse tõesti esimese ettejuhtuvat elukaaalaseks paluma...

Vahel on mul hea meel, et ratastool päästab mind lollides olukordades. 😄 

Aga olen endiselt vaba hing  vabal maal!!!

Jah, igatsen küll, kuid palju rohkemat, kui vaid sexi ja kooselamist esimesest  minutist - seda on mulle vähe... Vajan kõigepealt tõelist kohtumist südamega...

Tähistasin tegelikult ühe näituse töö lõppu. Tõin Ulviga Maarja Külast näituse koju, mis oli seal poolteist kuud.  Mulle on öeldud, et mu näitusega ja eriti töötoaga jäeti  väga rahule. Ma olen tänulik, et Maarja Küla rahvas soovisid mind enda juures näha.

Nüüd ootab kohvri täis maale uusi  näituste seinu,💖

Ootan samuti uusi töötubasid. 💖

Ootan kutseid 💖

 Ühes rannas loeti minu raamatut "Kohvi jalaga, palun...". Täna. 

Seda on hea teada.

Kui keegi soovib veel mu raamatut, küsige raamatut minult ❤️

Alles veel mõnikümmend eesti keelset raamatut.

Harjutusi kergelt...

 

... pakkimiseks.

Harjutusi vaikselt ja väikselt kolimiseks. Just hingeliselt... Psüühiliselt... 😀😉 Kunagi pidi see alguse saama... Natuke  olen varemgi ettevalmistunud... või õigemini, siis vaatasin veidi oma paberimajandust üle... Aastatega kogunud igasuguseid pabereid... Kusjuures kõikidel oli ja on oma lugu ning omamoodi ajalooga... Täitsa kurb oli sorteerida ja visata - aga kõike pahna ei jõua hoida ning kellele ikka hoida... 

Täna võtsime Sirtsuga esiku ja seinakapi ette... Sirtsule jäi jälle silma nagu alati uutele tüdrukutele mu jalanõude hunnik... Lugesime neljakümne paarini, siis läks sassi... Täpselt nii nagu veebruari Õhtulehe ajakirjaniku Katrini  ja pildistajaga lugedes läks mitu korda sassi... 

Aga vähemasti mul on kingi igaks elujuhtumiks 😂 Mõne kuulunud sai ka ära visatud suurima tänuga. Sai õhuruumigi juurde kappidesse. See ka hea. 

Kuhu kolin, seda ma isegi veel ei tea...

Kõik omal ja õigel ajal.

Tahan või ei taha uskuda, kuid kõik hea on võimalik

Tänane päev tõi edaspidiseks tegemisi ja üllatusi.

Tegemised ja loomised on üllatavad. Üllatused on tegemised ja loomised.

Aga... Septembris viiel päeval saan usutavasti taas olla laval. Varsti kindlasti täpsemalt.  

See üllatus ja uus loomine tuli voolavalt ja kergelt. Kindlasti on selles tava keerukustki, kuid see teebki tulemuse vägevaks ja ägedamaks. Naudin igatahes seda teekonda... Ja usun et selle lõpust algab taas uus teekond. Uued lavad.

Ja siis sain veel kinnitus ühele oma mõttele, mis on ammu ilma minu sees olnud. 

Lihtsalt aega peab leidma ja julgus olema. Olen  aru saanud, et ajale polegi vaja eriti mõelda. Sest ajal on minu jaoks teine mõiste praeguseks. Aeg on kiire, ja seda polegi... Siin ei saa paanikasse minna. Tuleb lihtsalt olla kohal. Teha asju armastusega. Vastu võtta loomisi südamega..

See on minu mõte ajast...  

Võta rahulikumalt, jõuad kiiremini ja kaugemale. 

Täna jäi paar tegemist tegemata, kuid küllap teen homme....

Ja ongi kõik hea võimalik. 

Seda on hea uskuda.

Pesumasin ja Kass Bongo

    Pesin pesu. Järsku hakkas pesumasin võimsat mürisema kuivatades - seda teeb suht harva. Täna tegi pesumasin eriti kõva lärmi...

Mina ehmatasin toas.

Mirjam ehmatas köögis. 

Bongo oli sel hetkel oma liivakastis, mis on pesimasina kõrval , ta jooksis kõik karvad püsti, üleni värisedes  tuppa, ning kakas ehmunult vaibale. Bongo sai vist südameatakki... Kogu selle ehmatuse peale. Ta ei olnud kakanud kunagi tuppa..,. Ta ei lubanud end ka paitada... 

Meie Mirjamiga saime ka südameatakki.

Siis plahvatasime naerma. 

Kõik oli hästi. 

Pesumasingi jäi vait..  Pesi normaalselt edasi...

Juhtub igasugusi  asju. 

 

Nautisin peomelu

 

Lapsest saadik ole Kristaga rohelised ja roosad! Mõlemal on oma lemmikvärv! Pole vaja palju arvata, kumb on kumma värv 😀

Eile sünnapeol juhtus värvidega see, mida ma ette aimasin - tore ju! Niisiis ma käisin pidus, mis kestis varahommikuni välja! 😉

Polnudki tükk aega nii kaua saanud pidu panna, ega läbi suveöö õues olla! Sain süüa-juua, tantsitud kahe Kruuvi poisi bändi järgi, naerda, rääkida... Ja keset ööd veel karaoket laulda - laulsin "Unustuse jõel"! Krista pani äkki mikrofoni ette, et laula nüüd oma lemmiklaulu! Milleks ma tegelikult ei olnud üldse valmis, aga noh... 😂 Sain ka Taro kaartidelt endale mõtteainet... Juba see, et ma pean liikuma ja mul on ikkagi kõikvõimalikud lavad ette nähtud, tahame või ei taha. Aga kõik on minu enda teha.

Mina olen tänulik endale ja kogu sünnipäevaseltskonnale, et ma sain ise olla ilma abistajata! Vot see tunne peab mul alles jääma. Ei saa alati olla mugavustsoonis ja olla abistajaga... Ja anda abistajale järele... Et tulla ära, kui hing ei taha! See mugavustsoon on mul tulnud mõne ajaga... Ma saan hakkama küll, kui mu kõrval on hakkajad inimesed!

Krista on mind aidanud peaaegu terve elu. Oleme koos mänginud, poisse taga ajanud ja kõike muud... 😂 

Ja ka Triinuga ma olen olnud ka, kui ta väike oli. Triinu on Krista tütar. Me hoidsime ka teineteise lapsi. Triinu aitas öösel väga hästi! Tegelikult kõik külalised aitasid! 

(Kuu aega tagasi sain Muhumaal täpselt sama tunde kätte, nüüd lihtsalt peab seda tunnet hoidma ja usaldama ennast ja minu ümber olevaid inimesi. Mis on mul kogu elu olnud, aga vahepeal ma lihtsalt kukun kuhugi lihtsamasse auku... Et on vaja ikka kogu aeg isiklike abistajate abi... Aga see on hoopis teine teema, mida võib lõpmatult jätkata...). 

See tähendab, et ma võin jälle kord ikkagi enda elu elama, nii palju kui ma vähegi saan ise olemisega hakkama. 

Praegu, õhtul kodus olles on mul selline väsimuse tunne, nagu ma oleks ägedal ja vägeval peol käinud! Ja ma käisingi! 💖

See uus maal...

 

...sai ära kingitud Kristale juubeliks. Selle pühendasin Kristale. Päris Krista nägu ei saanud (on üks koht, mis mulle üldse ei meeldi, aga avalikult ma ei ütle, mis koht). Kuid maal peabki olema natuke kiikusuga! Mul jäi lihtsalt öid väheseks, et parandusi teha. Aga vähemalt sünnipäevalapsel oli täitsa hea meel! 😍

Unistused panevad üllatuste seemned kasvavad

 Kui olin neiu, kuulsin pidevalt, et olen nii suur ja vana, et mul ei ole sobilik enam unistada. Elama pidin hakkama...

Noojah, kehitasin õlgu.

Unistasin edasi.

Elama ka hakkasin.

Tulid üllatused, mis viisid elu päevast päeva edasi.

Üllatused viivad praegugi edasi... Kui on unistused, väikesi ja suuri. Soove. Plaane... Kõik vajalikud, ett elu kestaks parimal viisil. 

Isegi siis, kui unistus võib olla veidi vale, viib ta lõpuks õigele üllatusele. Hoopis teisel viisil ja parimal viisil. 

Unistamiseks pole keeegi liiga suur ega vana. 

Iga päev on ju hea unistus...

    Kass Bongo unistab iga hommik kapi ees kommi saamisest 😋😀

Väikeste üllatuste õhtu

 

Päeval tegime Shereliniga proovi meiki...  Läheb vaja ikka päris meiki. Kuigi olen kena ka meikitagi või mis... 

Muidugi ma lõpuks kissitasin silmi.     Nagu ma ikka alati teen.  Tüdrukud, kes on mind meikinud, teavad, mis see tähendab ja kui naljakas see on. 😀  Tänagi naersime mõlemad pildi teheski.

Aga õhtu tõi küll väikesi üllatusi, milledest võib kasvada miljon üllatust. 

Päriselt ka elumäng on põnev, kui mängid rahulikult oma osa elus. Siis võib tulla asju, mida ei ootagi enam või loodad hoopis muul viisil saada...  

Kui avastan...

 ... et maalides pole õigeid pintsleid ega värve - tuleb minna linna kunstipoodi. Kunstitarbed on need, mida pean saama ise osta. Keegi lihtsalt ei tea täpselt, mis mu ´ihaldab, mida osta.,. Sageli just värvide riiuli ees valingi õigeid toonid... Kuigi toone võiks ise ka segada, aga siis peaks olema õiged põhivärvid...

 

 Üleüldse püüan jällegi võimalikult palju ise minna kõikjale. See kuu olen ilusti saanud õueski käia. Küllap saan veelgi...  

Täna panin veel ühe oma raamatu pakiautomaati. On hea näha oma silmaga ikka küll, et saab teele. 

Eesti keelseid raamatuid "Kohvi jalaga, palun...." polegi enam palju järel  . Inglise keelseid terve virn. Uut tiraazi ma ei tee. 

Täna oli emme Heleriniga tööl väike ´Krete-Lii, kes julgelt lükkas ratastooligi  Mul taas väike sõber juures. Ja on hea mõelda, et päriselt  abistamisega saavadki lapsed päris kogemusi ja avastusi eluk

Taaskord jutt pigem abistajatest...

 Eile sai juuksed värvitud. 

Annabelil oli eile viimane tööpäev mu juures. ´Ma isegi ei tahaks kunagi öelda, et viimane kord või tööpäev minu juures... Ei kõla hästi... Elu on muutumises. Loomulik ja loogiline elu kulg. Ja paljude abistajatega suhtlen aeg - ajalt siiani. Kohtudes teretame... Ahjaa, Luisega jooksime eelmine kuu Muhumaale minnes praami peal kokku.😀 See oli tore kohtumine hetkeks. Ma isegi ei tea, kui mitu aastat polnud teineteist näinud, äkki kümme... Mõni abistaja lihtsalt jälgib mind,. like´b vahel...

Tänaseks isiklikke abistajaid  132. See polegi suur arv, kui jagada aastatega. Keskmiselt viis uut abistajat aastas... Just praegu arvutasin. 

Loodan, et praegudest uutest abistajatest keegi ikka jääb kauemaks. Aastaks paariks...

Aga see on ka küsimus, kuhu poole mina ise liigun. Minu uue kodu leidmine veel kestab... Üldse mul on küll probleeme ja keeruline, kuid ma unistan ikka edasi, Probleemid pole takistuseks. Vaid lahendamiseks. Võib olla uues  kodukohas on vaja kõik uued abistajad leida, uus süsteemgi teha...😉😊😊

   

Alustan Kuldvõtmekeste videotega oma YóuTube kanalil

 

Mesimumm rooside maailmas

 

Täitsa asjalik laupäev oli. Tõi mulle ainult unistusi juurde, mitte väga uusi ja mitte väga vanu.

Üks kord, kui mul on oma aed ja oma väikene nunnu maja, siis aia sees peavad olema roosid, männipuu ja niisugused peenarde vahed, kus ma saaks ilusti käia ja nuusutada ja rohida ja nii edasi... Ei ole ju utoopiline unistus! Ei ole! 😊

Täna sai lihtsalt Juhani Puukoolis ilu nautida ja natuke mulda osta. Rooside lõhn oli küll lummavalt hea, mis on siiamaani ninas 😍 Kui vahepeal sai aiamaal kogunisti hobusekaka nautida 😂 Maatüdruk. Aiatibi!

Šoppasime ka natuke Sõbralt Sõbrale, kaltsukas ühesõnaga. Endale sain kotitäie riideid ja ühed papud ka! Selliseid tosse mul ei ole olnudki. Päris lahe! Sain veelkord, ärge vaadake kinganumbrit, nad vahel valetavad! Ma jätsin ühed ägedad kingad riiulile alles, sest nad olid suured, kuigi talla all oli minu jala number. Ega mul kingi ka vaja ei ole! 😛

Ühesõnaga, on olnud üsna vahva päev! Ja mõni unistus ongi väga vana ja samal ajal väga värske! Unistama peab! Muidu ei oleks elu! Rõõm on olnud olla Mirjami ja Tõnuga täna! 💗

Trepikoja saime ka puhtaks pesta üle pika aja! 😀

Ja miks mesimumm olen täna, sest ma leidsin kapist mesimummu kleidi, kollase-musta triibulise! See on väga väike detail, mis andis mulle endale hea enesetunde ja vahva väljanägemise! 😊

 

Milline rõõm peaaegu eluaeg koos kasvada,

olla sõbrannad,

tunta vahetevahel lausa õdedena. 💕💖

Seda enam, et mul ei ole ühtki päris õde. Aga siiski mul on noorem õde, kellele võin olla teine vanem õde.😍 

Aitäh meile Kristaga, et oleme olemas!

Ja kui me kokku saame, kui Krista tuleb aastas paar korda ikka külla, jätkub alati juttu kauemaks. Mina pole jõudnud talle Rootsi külla ikka veel ... Laisk olen😀 Pean tõsiselt plaani võtma. Sest me vahemaad on täpselt sama kauged ju 😂

Eile pisut üllatas Krista mind. Tuli külla. Kuigi teadsin, et mingi hetk ta jõuab siia... 

Õhtu läks  kiiresti pikale. Kena suveõhtu toas. 

Huvitav nähtus on see, et vahepealset aega, kui me ei näe teineteist ega suhtle pidevalt, poleks nagu olnudki. See on nii olnud alati. Aastaid...

Mamma olla uhke ja hää

 Täna käidud mamma juures ja ise mammana laste juures. 

Ei saa paremalt kuulda oma kallilt mammalt, kui et ta on minu üle uhke, et olen hooliv mamma olla  oma lastele... See on miskit sellist, mis ületab kõik tänud mul mammale... Ja kui väike Alice oma maja ees võttis mu käe "Tere mamma" ja surus end minu vastu, hetkeks, siis mõttlesin, kas mina suudan anda endast lastele niipalju elutarkust ja armastust nagu mu mamma mulle... Aga elu läheb omasoodu edasi... Kord on väikesed põnnid ise mammad ja ootavad ise lapsi kuhugile külla... 

Käisin Liisu kahe aasta sünnipäeva tähistamas. Ma ei tea, kuhu aeg kaob... Alles ta sündis....

Täna abistas mind mu uus isiklik abistaja Ulvi. 

Seda ka, need tokkroosid meenutavad mulle kunagist naabrimemme... Iga aasta jääb tokkroose kiviaia ääres vähemaks... See aasta eriti vähe. Keegi pole nende eest hoolitsenud. Mina ka mitte... Eelmine aasta veel veidi sain hoolitseda, tõmmata piirdegi, et niitmisel näha...  Eks seegi ole elu kulg... Kõik möödub, kaob.... Tuleb uus..

Eile Elvast ujumast tulles...

... toimus päästeoperatsioon lilledele, mida enam ei tahetud... Ma teadsin seda ja siis me tassisimegi lilled tuppa ja Kristi viis mõned endale. Hommikul vaatasin, et kõik taimed nagu naeratavad mulle, nüüd nad said omale uue kodu samasse treppikotta! 💕
 

Aiamaal ja varbad Emajões täna

Oli üllatav laupäev. Veel ei õhtu ei uskunud,, et täna saab nii lahe laupäev.  Ja mu ratastool sõitis uhkelt autokärus...

Ajast juusteni

 Ausalt ka, aega pole enam ajal. Olen ammu tähelepanud, et päev ja öö lihtsalt lühemad... Võib-olla ongi nii nagu olen kuulnud, et kokkulepitud aeg on ajast viis - kuus tundi pikem, tegelikult pole enam ööpäevas 24 tundi... Päris huvitav ju... 

Kui kõik on muutumises, miks siis ei võiks aeg olla muutumises?

Enamus inimesi ütlevad nüüd, et vanaduses läheb aeg kiiremini, toimetades lendab aeg... laste kasvamises näeb aega.. ´Ja samas on paljud stressis, sest pole aega... 

Mina võtan rahulikult. Tunnen küll, et aeg nagu kaob nagu rutem liiva, kõik möödub linnulennult... Hommik ja juba õhtu, õhtu ja juba hommik...  See kindlasti pole seotud vananemisega, see on seletamatu tunne. Tajumine. 

Kuidagi kerge on.

Ja kui jääbki see nädal tegemata - mis siis... Ehk ei olnud õige hetk teha. Mul on olnud kohtumisi nädal. Lahe. Asjalik. Põnev. On tulud palju taipamisi juurde.

Olen nädalale tänulik.

On aega või pole aega... Niikunii elu koosneb hetkedest. Hetked kaduvad, kuid nähtavad samas...

Ja uued isiklikud abistajad on hakajad ja tublid. Kuigi vahel pean ka endale ja neile meelde tuletama, et vastutan ise ja usaldan end.

Ja mul on ikkagi juuksed, mis võluvad mind endki. Teisi naisi ajavad natu kadedaks - seda kuuldes on mul alati kummaline tunne... Sest kõik naised on ilusad ja võluvad. Mina usun nii... 

Oi, nalja -, kuid ikka juhtub

 

Juhtub ikka asju. Ühel ja teisel päeval. 

See nädal on alanud päris hästi ja vahvalt.   

Spargeli kohvikus soovisin vaarika panna cottat. Mina ja minu  vaarikad, eksole. Vaarikade asemel olid maasikad. Sest nagu öeldi, vaarikad said otsa, kuid kuskil sees pidi üks vaarikas olema. Mina ei leidnud ühtegi vaarikat... 😀

Eile oli siis podcasti salvestus. Tegin ´Mirjamiga pisikese stuudio nurka - tore loov mäng. Vähemasti kõlaritelt sai tolm pühitud, mis riiulis olemisega oli kogunenud... 😂😋 Üks hea asi viib ikka teise hea asjani.😀 Juhtub ikka häid asju... 

Stuudionurga peaks nüüd rohkem kasutama hakkama. Kuid suuremat ruumi oleks ikkagi vaja, kuid just sellega tegelemisega, pole hetkel mul aega jäänud... Võtan rahulikult. Kõik võimalik tuleb täpselt õigel ajal.

Talupoes sain kaupa peale metsmaasaikaid. Täna. Olin üllatunult. Olen tänulik.

Mul on veel uus isiklik abistaja Sherelin. Proovipäev oli minu meelest vahva. 

Välja olen ka saanud. See on  hea tõetusega juuli algus...  

Minu ja Merikese vestlus Numbritekeele podcastis ka Youtobe´´s minu kanalil

 

Olin külaliseks Merikese Numbritekeele podcastis

 Sain teada oma edukuse kood 52536

Numbritte keeleski tundsin end ilusti ära.

Minu meelst sai super lahe podcast, kus kõik ongi nii nagu zoomis oli - ehe 😉💕 Aitäh Merikesele, kes minu kirjale, et võiks koos podcasti teha, vastas pea kohe. Usun siit tuleb taas uut mu ellu...

Aitäh Mirjamile tõlkimise eest.

Joonistasin ajaviiteks eile õhtul karikakad tänaseks aiamaalt tuppa 😉😅

 

Need vaarikad ehk ma polnud unustanud oma aiamaad

 

Käisin aiamaal kuskil mai alguses... 

Tänaseni polnud saanud taas uuesti minna... Võib ju arvata, et mõtle/(si)n kolimisele ja aialapike unaruses... 

Nii see aga ei ole. 

Seni kuni siin olen ja elan ning kui vähegi võimalik on, tahan ka aialapi korras hoida või vähemasti piiluda, mis elu-olu seal on. 

Seda enam, et seal on minu esimene istutatud õunapuu... ja Aiatibi...

Täna avanes korraks õue minna. Spontaanselt. Alguses oli ´kurb näha rohtunud aiamaad jälle... Aga nähes palju õunu õunapuul - kuue aasta jooksul pole puu nii palju õunu kandnud - tuli mulle naeratus suule. Ja siis hõikas Mirjam, et vaata, kui palju vaarikaid... Siis sain aru, et aialapp ootas mind, et rõõmustada. Mõned maasikad leidsime ka . Tikreid saab ka... 

Tõnul, kellega kohtusime esimest korda, oli imeväel tööriist kaasas - ja minu aialapikene sai kenama ilme.  Tööd jagub veel küllaga, kuid hullem sai ära... Vaarikavõsud on end ajanud üle maalappi...

Oli päikest.

Oli vihma tiputamist. 

Oli tore asjalik pühapäev, veel asjalikum pooltundi õhtupoolikust.  

Aitäh meie seltskonnale Tõnule, Mirjamile, Valevile ja ka mulle endale 😍 

Pildil tänane saak. 

Nüüd mu südamel rahulikum olla...et tean,  mis aiamaal üleüldse toimub... 

Kõike oli päevas....

Lõpuks on olnud hea üllatav päev. 

Olen tegelenud abistajate kandidaatidega. Hetkel on neid mitu - mitu... Mõni on loobunud, ei vasta enam. Mõni küsib tööd ja raha, kuid pole isegi uurinud, kus töö asukohta, kus elan... See paneb mind mõtlema, mis toimub...

Aga täna toimus minu elu kõige kiirem töövestluse kokkuleppimine   ja kohale tulemine. Praktiliselt paarikümne minutiga, poolteist tundi enne seda kirjavahetust... 

Ja üllatav lisaks... Minule kandideeris isiklikus abistajaks mu hooldekodus oldud aja minu lemmik hooldaja tütar... Elu ikka üllatab 😀 Ulvi tuli koos ema Külliga ... Hästi hästi tore taaskohtumine ja töövestlus oli Imeilusad lilled on nende aiast.

 

 Seega loodan, et saan mitu abistajat veidi pikemakski... Töövestlusi on uuel nädalal ka. 

End teades on abistajaid ikka rohkem vaja, et ei oleks tühimikke, et miski jääb tegemata, et pole lisakäsi... 

Tahan elada. 

Mitte elus püsida... 

Need kaks ise asja.

Öösel käis klõps minust läbi, et hakkan rääkima videotes Kuldvõtmekeste keeramistest

1. video varsti minu Youtube'i kanalil.

Homme olen jälle ootamatult üksi....

Uhkelt üksi kodus kaks päeva

 Ja tähistasin  IAT tähtpäeva pannes uuesti töökuulutuse isikliku abistajatele. Kandidaate juba on...

Pool energiat läks sellele ning üksinda olles läheb toimetustele poole kauem aega - aga ellu jäin taas siiski. See on kõige tähtsam.

Homme tuleb Mirjam lisa käteks mulle.

Ahjaa, täna sain vähemasti sõbranna Kati häält kuulda  Helistasin sünna puhul talle.  Laulsin ka.

VAJAN ISIKLIKKU ABISTAJAT

Otsin usaldusväärset isiklikku abistajat, kelle tööülesanne on mind füüsiliselt abistada igapäeva elus.

Minu elus on loov sündmused ja ringiliikumised kõikjal.

Ootan inimeselt:
– usaldusväärsust
– rahulikku ja töösse hoolivat suhtumist
– keskmist füüsilisist jõudu.

Kui tunned, et see tore töö võiks sulle sobida, kirjuta mulle tiia@lux.ee või helista/saada sõnum 5529317.

😊😉 Rõõmsa kohtumiseni

Täisväärtusliku elu Loomine

 26 aasta eest  kiigusin end ellu tagasi...  See kiikumine oli Soomes...

Täna, 1. juulil saab 26 aastat isikliku abistaja teenusest. 💖😊 

Isiklikke abistajaid on olnud selle aja jooksul 128 .  Kolm neist on jäänud püsivalt, kuid siiski vahepausidega, aga neile olen saanud ja saan looda sos olukordades. Hanna, Kristi ja Mirjam. 💕 

Aitäh kõikidele mu lisakätepaaridele   ehk isiklikke abistajatele.💕

Olen suutnud luua iseemdale elu, mida soovida võib. Alati soovin parimat elu. Kuigi on hetki, kus tahaks kõigele jalaga lüüa - mina võin nii öelda, sest  jalad mu käed. 

Olen ise enda eest vastutaja. 

Tõestanud eriliselt, kuid samas väga tavaliselt saab elada omas kodus.  Kogu ühiskonnale mõte, et on  aeg muuta suhtumist, kas vaja hooldekodusid juurde ehitada või hoopis aidata inimestel elada täosväärtuslikuölt omas kodus...

Hästi palju ikka ja jälle olen kuulnud, et hooldekodud on ainus hea variant... Kas kõikidele - selles on küsimus. Ja mulle tundub, et enamus inimesi ei oskagi endale ega lähedastele muud parimat soovida. Vastuvõtta. Kurb on  see. 

Ja sotssüsteem aitab... Aga kui inimhing suudab ise  rohkem end aidata, usaldada ja vastutust võtta, siis jääb  suur süsteem lihtsalt hätta. Oleme ausalt, keegi ametnik ei tea, mis teiste sees soov  ja elujaks tegelikult on. Keegi ei tea peale inimese enda. Sageli ei julgeta ka öelda, sest ei osata enda sissegi vaadata.

Minu elu on just see, et võimalik on teine tee. Ei pea klaammerduma süsteemi. Saab elada vabalt oma elu. 

Aitäh ka vallale IAT rahastamise eest., 💚 

Kuigi olen ise teenust rahastanud arvastavasti summaga, mille eest saaks osta korralik uhke maja. Ma olen ikka olnud tubli 💖 

Loon edasi võluvalt täisväärtuliku elu. Uue kodu ostan ma ka. Vaatamata kõigele.

Aga mõtlen juba ka, et IAT peab muutuma ja arenema, ta on kuhugile toppama jäänud... Üks võimalus on see, et luua ise vahendeid juurde, et teenust toimiks paremini, mitte jääda lootma sotssüsteemile.

Täna võin olla tänulik ja õnnelik. Uhkelt tähtpäeva tähistada.💖 Kiigun edasi ellu...