Ilus ilus kodune pühapäev

Natukene koristasin. Tundsin mõnu. Mitu aega polnud end nii rahulikku perenaisena tundnud :)Toimetades ümitsesin endamisi.

Mõtlesin omaette mõtteid.

:)

Kirjutasin just VDMFK lepingule alla. Nüüd vaja posti pista saatmiseks Liechtenteini ja kõvasti higistada ja vaeva näha kunstitööga. Maalimistööga. Iseenda arendamisega. Et kolme aasta pärast olla ikka pisut parem kunstnik, kui täna. :) Et saada ja jõuda veel kaugemale ... kui täna oskangi ehk unistada...

Olen peaaegu õnnelik :)
Lõpuks jõudsin sammu jälle lähemale sellele, millest Mella on mulle aastaid kannatlikult rääkinud.
Olen küll põikpäine vahetevahel - ei usu iseendasse. :P:)

Kuid ühte usun kindlalt: ükskõik, mis ka ei tuleks, jään iseendaks :)

Arusaamisest

Sel nädalal sain e-kirja kellegilt Georgilt, kes sooviks abistajana mulle mu lemmikraamatuid ette lugeda ning vastutasuks sooviks minult malemängu õpetust ! Einoh, vaesekene on millegist väga valesti arusaanud!!! Esiteks, mina ei oska malemängu absoluutselt!!! Malenuppegi ei oska ma õieti panna malelauale. No ma ei tea!!! Ehk keegi lihtsalt tahtis lollitada - see õnnestus tal hästi, sest naersin südamest.
Ma ei suuda uskuda, et see on pahatahtlik. Pahatahtlikkus üldiselt ei ole mulle saadetud kirjades õhkunud...

Eile vastasin talle viisakalt ja lühidalt. Vastus saadeti vea teadega tagasi...

Kui armas!

Käisin üle 100 aasta uno.ee´s oma kontol ning leidsin taas oma tuisutaadi kirjakese :) Suhtleme kaootiliselt, kuid kirjakestes õhkub hingesoojust.

Papa käsib juba mitmendalt korda mul kirjutada tv3 saadesse maamees otsib naist. Ütlesin, et olen ratastoolis - see rikub kõik võimalused ära... Selle peale papa pani vastu jumala siiralt: "Ja mis siis?! Maatöid peaksid oskama ju..."
Pagana armas papalt :)
Aind... igatsen tõelist armastust, kus pole ratastool tõesti määrav ning ma ei arva, et üks tv saade on selle leidmiseks kõige õigem koht :D

Maatöödest ei oska ma vist ainult lehma lüpsta :P

Uskumatu, kuid TÕSI :) :) :)

Nii - nii, olen nüüd kallikese taga kodus :) Uskumatu, et mul on esmakordselt jällegi kodus midagi päris oma :) Mõtlen praegu oma sülearvutit. Mul on olnud elus 3...4 arvutit heade inimeste poolt antud. Päris esimene arvuti oli naljaka kastiga ja punase telerikastiga - hästi algeline :) Ega ma ei saanudki pihta, kuidas ta töötas... Ja nüüd kohe (järelmaksuga) OMA kallikene :D
Kas tõesti pean tõdema, et saan samm - sammult enamus asju päris oma vaeva eest???!!!
On vist nii, et mis teistele tuleb ehk normaalsel ajal ja kergemini kätte sh majanduslik iseseisvus, kuid mul on tulnud see kõik kuidagi raskelt ja hilinenud. Saan ju aru, et kõike ei peagi inimolend kohe saama - vastasel juhul kaoksid unistused hoopiski.
Unistuste kadumine oleks hirmus unenägu!
Kaoks elamise mõte.
Ma EI sooviks öelda, et iseseisvus on hilinenud mul erivajaduste tõttu, kuid pean siiski tunnistama, et osaliselt on see nii küll. Ma ei tahaks aga erivajaduste varju pugeda ega kedagi süüdistada või... See on vist iga puudega inimese sügav isiklik asi, kas ja kuidas ta suudab alustada iseseisvust. Milline on tema kõrvaltugi juba lapsepõlves näiteks või kuidas suhtuvad ta erivajadustesse kõrvalolijad. Kas on lihtsalt hoiak, et näiteks sotsiaalsüsteem peab tema eest elama ta iseseisvalt elu või ikkagi see ülesanne on inimesel endal...
Aastaid tagasi ei olnud mul mitte mingit lootust omaenda elu taas üles ehitada. Kõik oli kokku vajunud. Ainult üks oli selge mul, et sotsiaalsüsteem ei hakka mind põlvili paluma, et hakka jällegi oma elu elama. Mina ise pidin selgusele tulema, mida mina veel elult tahan. Alustasin üsna nullist.
Keegi vist ei oska aimada, kuidas kartsin...
Kardan nüüdki - ja kuidas veel.
See maikuu oli kuidagi eriliselt hea kõigele vaatamata. Ma ei mäleta kaua aega soovide täitumise sadu nagu eelmine kuu. Aga see hea teeb mind järjekordselt valvsaks.
Mul on hirm, et kui kaob reaalsustaju, siis tuleb ilmtingimata katastroof.
Minu elus ei tohi ealeski kõik enam - vähem hästi olla. Igas elus on probleeme. See on normaalne igapäevaseadus. Ja tavalisi argimuresid ma ei pelgagi. Need lihtsalt peavad elamisega kaasas käima.
Mul lihtsalt ei tohi rõõm varjutada muresid.
Siis tuleb kaos.
Mu hing peab olema alati kuidagi nukras toonis.Siis on teadmine, et kõik on enam - vähem hästi.

Tegelikult momendil ongi elu ok :)
Mul on kõik olemas ja tehtud, mis momendil just n vaja... See, mida ei ole, seda ei ole. Lihtsalt ei ole.
Arvatavasti ei ole õige aeg.
Mul näiteks ei ole armastust. Tõelist armastust.
Või valetan...
Minu südamest on alles tõeline armastus ja andestust kõikidele, kes on olnud või/ja mu elus ning kes on valu teinud või kellele olen mina ülekohutki teinud. Armastan ja andestan nii nagu oskan. Kuid siiralt. Ausalt.
Kes ei usu seda - mitte uskumine on tema probleem. Mitte minu. Vahetevahel on minulgi raske kõike uskuda, mida mulle öeldakse. Isegi halbu ütlemisi on keeruline tõena võtta - kuigi tihti tundub minule, et just halba võetakse vägagi tõesena ja peetakse surmani meeleski - ma ei suuda uskuda, et ütleja usuks isegi mõnd halba väidet.
Segane jutt.
Imelik meeleolu mul praegu.
Aa siiski mul on siiski uskumatult hästi.
Pean seda tunnistama - soovin või ei soovi.:)

Täna nägin bussijaamas üle pika aja Vampsi. Kihvt oli pisut sõnu vahetada :) Ja tunda, et me hoolime üksteisest ikka veel väga. Veel - polegi õige sõna. Õigem on öelda: hoolime ikka väga. Mis sest, et viimased paar aastat teame üksteisest suht vähe.

Süda valutab projekti pärast. Segane lugulaul hetkel sellega. Loodan, et uuel nädalal saabub selgus. Nojah, kui seekord luhtubki osaliselt, siis üks peab see projekt ikkagi 100 %-lt õnnestuma. :) Teisiti ei ole võimalikki !

Täna Erikaga koju tulles ootas mind laual maalimisühingu leping alla kirjutamiseks - jess!

Hinges on nimetu igatsus.

Täna oli lastekaitsepäev. Soovin, et iga laps laps leiaks kaitset turvaliselt iga päev :)Ja mõistmist ja armastust :)