Kevadpühad...

... lõppesid siiski mõnusasti ja toredasti. 

 Enne tänast lõunat polnud mul absoluutselt pühade meeleolu ega tunnet... Siis sai mindud õuegi. Eile olin näiteks üksi. Üksi olemine mind ei kohuta üldiselt, kuid kui kõik jamad kuhuvad ühte kohta üheaegselt - südamesse - siis tahaks siiski tuulutama minna. Hingata paremat. Üksi aga ei saa ma akentki lahti... Korraks, ainult korraks oli kogu virrvarr jamade keskel mul lämbumistunne... Kuidagi liiga palju sai kõike liiga lühikese aja jooksul. 

Aga pole hullu. 

Küllap läbin needki keerulised asjad. Olen ikka teel. Kui need keerulised asjad lahenevad, tulevad ju uued ja uued asjad, mis nõuavad ikka aińa uusi ja uusi lahendusi...

See on kulgemine tähtede poole.

Elumängus.

Sai lihtsalt jalutatud. Sinilillede asemel leitud lumikellukesi. Nähtud metsas kaht kitse. Aiamaakesel tiir tehtud, natuke rehaga üle tõmmatud.  Lastega sibulakoortega mune värvitud. Igati vahva oma akusid laadiv õhttupoolik on olnud.     

Tähtede Tähed...

... on täna õhtul 20.05 Kanal2-s  taas teie/meie ees. 

Mina hoian kõikidele tähtedele vabraid, sest nad ongi väga head 😍 Võrratud. Ootamatud üllatajad. Julgelt iseenda ületajad.

 Ma olen uhke ja mul on au, et üks Tähtede Täht ´German  Gholami soovis pildi minuga.   

Tänud Silverile

Üks tort mulle, teine sünnipäevapoisile 😀

On olnud võrratu ja lahe jagada end emmena, nüüd juba ammu mutina sinuga, Silver, päris miljoneid hetki. On olnud õnnelikumaid ja kurvemaid hetki.

Elu esimene õnnelik meil oli Tartu sünnitusmajas, kui kohtusime 😊💖 

Tuhat tänu, Silver, et oled olemas! 

 

Minu eilne soeng

 

Imeline tähtede päev

 

Jälle üle mitme aja saime teha Hannaga imelise päeva. 

Rallisime pisut ka ringi, kuigi  käisime Tallinnas. Pärast sõitsime Piibe maanteelt koju tagasi,

Mõtlesime teel sööme ilusas söögikohas. Nelijärve tuli meelde - talvepäevad - kuid täna pandi kell 17 kinni see tore söögikoht. Siiski rääkisin Hannale õhinal, kuidas me Kristiga kelguga kihutasime.

Süüa saime Musta täku tallis. Seal polnud ma ennem käind.

Täna pidi olema oranz päev. Isegi mu kõrvitsapüree supp oli oranz.

Ja siis üllatuslikult nägime - kohtusime endise isikliku abistaja Sigritiga. Rõõm oli mõlemapoolne.