Täna ei olegi nagu miskit kirjutada... Päev tavaline kodus. Päev nagu ikka. Jäin mõtlema, et keegi ei saa mõista viimase pisiasjani teist ja teise elugi. Kõigil oma varjatud pool elus, mida keegi ei saa eal mõista, isegi siis kui öeldakse, et saan sinust aru. Ebareaalne arvamus inimestel, et saavad aru...
Olen esmaspäevani taas nelja koduseina vahel. Minu oma valik küll. Vabatahtlik valik. Kas on siiski niivõrd vabatahtlik kuivõrd ühiskonna poolt peale surutud vabatahtlik valik.... Kuna jõuame sinnani, et minusugusel elujaataval inimesel on vähemasti 500 tundi kuus isikliku abistaja teenust. Siis jääks ca 170 tundi magamiseks. St mul on oma aja suur planeerimine, et saaksin kasutada päevi täpselt nii nagu ise soovin. Hetkel on isikliku abistaja teenust umbes täpselt 150 tundi kuus, st saan nõuda isikliku abistaja füüsilist abi selle aja raames. Tundide arv on iga aasta suurenenud, kuid napib ikkagi... Tundide arv peaks võrduma erivajadustega ja elustiiliga. Nagu mujal maailmas...
Einoh, viriseda võib alati.
Inimene on rahutu olend juba.
Minagi tahaksin minna vahetevahel siis äkiliselt kuhugile välja, kui just parajasti ei ole käepärast isiklikku abistajat... Naeratan siis iseendale, kõik on siiski ok. Tegelikult ongi hästi, kuid sageli pean istuma kodus arvuti taga kergelt vastutahtmist. Nii on olnud eluaeg - ikka istu seal, kuhu parajasti olen sattunud. Olen harjunud sellega. Tihti ei pane seda tähele. Küllap on mu nukrus alla surutud...
Kodus istumine ei olegi miskit. Hea. Hubane.
Ainult üksindus ...
Mõtlen, et see üksinduses kükitamine piirab teatud määral minu aktiivset elu.
Täna kogesin taaskord, et ausalt öeldes olen muredega siiski üksi. Kogu see asjaajamise supp on soolased pisarad mulle. Et kirjuta ise ametlikke kirju, küll laheneb kõik... Ei miskit nagu...
Rate.ee´s on paar nädalat kirju, mis panema mul südame rõõmsat hüppama :) Alles täna tänati mind selle eest, et olen olemas oma rõõmsameelega. See paneb tõepoolest naeratama. Siiralt uskuma, et mind on vaja.
Päeval lendas toas kärbes - KEVAD :)
1 kommentaar:
Sa ei kujuta ette , kui palju on sunnitud kodusistumist ka tervetel inimestel. 150 tundi kuus on pea kuu aega 8-tunnised päevad e. see aeg, mis töötavat inimest sunnitakse kodunt väljas olema. Vähemasti 500 tundi (keskmine inimene on ärkvel 480 tundi kuus) tähendab minu arust küll õpitud abitust. Sul pole ju abistajat vaja nii palju. Piisaks sellest, et helistad, ütled kuhu tahaksid minna ja pääseksid sinna. Teisest küljest on kodus vahel ka väga hea.
Postita kommentaar