Reede, juuni 12, 2009

10. juuni - ÕNNE päev

Riputasin praegu Margoti mobiiliga pildistatud pildid kodukale http://www.lux.ee/tiia/?page=10023&imgpath=galerii/CNAWJONON55Q . Loodan, et saan varsti fotograafide pilte ka.


10. juuni oli päriselt ka ÕNNE päev! Eriti õhtu Tallinna jõudes :) Seda hetke, mis oli, olin tohutult kaua igatsenud ja soovinud. 10-nda hommiku ei osanud mõeldagi, et päev lõpeb väga õnnelikult.
Otsin laevas mäletuseks õnne toova käevõru. Panin käele.
Tegin seejärel ühe väikese mobiilikõne. Nii igaks juhuks.
Ja uskuge mind: siis olin mõned minutid õnnest segi :D Ekstaasis :) Naersin. Pisarad veeresid. Ma ei teadnud, kas uskuda või mitte uskuda... Kuid uskusin...
Ühesõnaga,
sadama vastu tuli Silver. Minu suureks sirgunud noormees. :) Kohtumishetk oli viiv, kuid siiski tohutult pikk, et veenduda, et kõik ongi täpselt nii nagu peabki olema :)

Helsingis oli imevahva!
Usun, et mulle oli igati asjalik ja kasulik lõunasöögi - reis. Lõuna, Radissoni restoranis, oli küll väga maitsev ja hea, kuid see polnudki kõige tähtsam. Kõige tähtsam oli, et nägin teisi kunstnike. Ausalt öeldes, mõistsin, et minul ei ole midagi viriseda... Mul polegi nagu puuet... :) Samas teisalt nägin ELURÕÕMU ja -JANU. Mingi erivajadus EI takista olla väga hea kunstnik ja üldse ELADA.
Ma sain taaskord aru, et kõik see elu - olu on MINU enda teha. On MINU jalgades :) ;) :P Ja see, milles olen suurejooneliselt alati unistanud, ei olegi ükskord vaid unistused, vaid reaalne elu - seda võin/saan iseendale tunnistada ükskord. Kui mul jätkub vaid töötahet. Kunsti tegemise soovi.

Aitäh, Margot, et sa oma kätte ja jalgadega abiga tegid minu reisi üli nauditavaks!
Nii mõnus oli Superstaris istuda koguaeg (tugi)toolidesse ning lükata ratastooli kuhugile kõrvale... Ja pisikesed asjad, mis on iga naisele ülitähtsad... Näiteks pikki juukseid kohendada iga minut :P või tormata wc-sse, et teha meiki, mida hommikul kell 6 ei jõua loomulikult teha...

Eile Tallinna - Tartu bussis oli vanem proua lapsega, kes soovis kangekaelselt oma kohti, mis ta piletil. Saime just Margotiga istuda, kui tõusime ning läksime bussis suht taha, sest seal olid vaba kohad kõrvuti. Nägin, kuidas proua nägu valgenes, kui Margot mind sülle võttis ja Tartus bussijaamas proua vabandas. Tahaksin uskuda, et proua sai kogemuse, et mitte alati ei istu ega taha tõusta noored meelega valedel kohtadel.
Teisipäeval oli Tartu - Tallinn bussijuhihärra hästi - hästi rahulik ja abivalmis.

Täna üle mitme öö saan oma voodis magada :) Mõnsa!!!

Loodan, et mu õnne - käevõru toob veelgi õnne :)

Kommentaare ei ole: