Reede, september 28, 2012

Julgus õnnelik olla

Käisin täna seminar - koolitusel "Sootundlikud puudega inimesed". Ausalt öeldes, mina olen alati teadnud, et mul on soorollid ja et olen ennekõige naine, alles seejärel puudega naine. Mina ei ole suutnud mitte iial olla ainult puudega virisev inimene. Kurb oli tänagi kuulada, kuidas püüdi iga hinna eest rõhutada oma puuet - nagu elus muud ei olegi, kui puue...
AGA
ühe uuringu tulemus hämmastas mindki. Ühiskonnas on arvamus, et puudega naine on raskem ja nukram olla, puudega mees. Mul käis klõps läbi ning mõistsin ühtäkki selget, miks minul on olnud nii pagana keeruline tõestada, et mina pole üksnes puudega inimene, vaid palju rohkem on minust sotsiaalset ja psühholoogilisi ja mis iganes soorolle. Et kui tarvis, siis ma ei pelga ka n ö mehe tegusid, KUIGI ma ei suuda kujutada endas meest, mitte raasugi meest. Ma pole mänginud poiste mängegi - sest ma lihtsalt ei osanud... Samas ma ei karda meeste töid. Uuringus arvati, et puudega naine ei saa tööle minna ega armastada, ammugi olla ema...
Ja mulle meenus näiteks "Ratastoolitantsu" film. Mulle tundus aastaid imelik, miks filmi tegemisel keegi ei küsinud minult, kas mina näiteks unistan peikast või lastest või isegi tantsimisest... OKEI, siis olin 19 ja suhteliselt emmekas (heas  mõttes), kuid siiski... mul olid juba siis omad tundeid, armumised, unistused - soovisin oma elu, karjääri jne. Filmi mehed räägisid aga tööst, peredest... See on ju huvitav näide, et ka nõuka ajal lõppus olid puudega inimesed küll olemas, kuid rohkem puudega mehed... Nüüd saan aru, miks ma olen tundnud, et mina ei ole "Ratastoolitantsus" mina ise - mul varjutati paljud soorollid. See, et filmis tikkisin ja joonistasin, oli vee pealne rollide osa.
Ma ei soovi öelda,  et filmi polnud vaja. Vägagi oli.
Kuid ühiskond pole 25 aastaga palju muutunud puudega naiste osas...
Ja ometi sai eile noorem laps 18 :) Mulle endalegi uskumatu. Kust võtsin julguse luua oma elu ... oma elukarjäär puudega naisena... Seda enam, et naine on hoopis keerulisem olla ühiskonnas... Mul on vedanud, et minul on olnud julgus olla õnnelik.
Palju on naisi, kes on loobunud julgusestki...????????

Hästi äge on see, et edaspidi soovitakse puuet näha MITTE ainult meditsiinilises mõttes, vaid ka sotsiaalses jne mõttes. Lõpuks ometi :)
Ma ei ole ju haige... Ei ole olnud seda eluaeg ja nii see ongi :)

Blogida võiksin veel ja veel, kuid lähen magama. Olen positiivselt väsinud.
Õhtu käisin veel oma maja koosolekul.

Soovin kõigile õnne ja armastust ja kõike muud head. Kui olla õnnelikud (ka probleemide keskel), siis olete vähem haigedki :)
Mina olen hästi rõõmus ja rahul, õnnelik, et täna oli tegus ja h

Kommentaare ei ole: