Teisipäev, november 19, 2013

Kas paneme tähele elukiiruses või elutormis, kui üksikud siiski oleme? Ja kuidas arvame,  et kõik ümbritsev teebki meist meie... Unustades end...

Me suhtleme, kuid tihti ei kuule omaenda südamehäält...

Arvasin, et miks - küsimus on laste teema... Kuid täna öösel püüdsin paljudele miksidele vastust leida... Ei leidnud. Võib - olla olen lihtsate vastuste leidmiseks juba vana inimene. Mind ei rahulda hallivarjundiga üks ühele vastused - kõigel on eellugu, siis tagajärg ...

Mõte kadus.

Miks on siiski vahetevahel mõistmine ja armastus valulik? Need peaksid ometi kerged olema, kui inimesed on õnnelikud...

Kommentaare ei ole: