Kolmapäev, detsember 24, 2014

2014 jõululaupäevaõhtul...

... olen vaikselt kodus. Ma ei  mäletagi nii vaikset  jõuluõhtut...
Kõik on kuidagi facebooki kaudu ja läbi...  Facebook ehk eesti keeles näoraamat pani  kokku kogunisti minu asemel mu aastasündmused... Kas pole hirmutav, et mingi süsteem netis koostab piltide järgi aasta hetki... Minu jaoks on küll. Vägagi, ausalt öeldes.

Mäletan   jõulukuud, kui kirjutasin paari päevaga ca 80 kaarti ja kõik isemoodi ja sain ise umbes  sama palju vastu ja iga  kaart kirjutaja käekirjaga ja südamesooviga, nüüd  aga...  Muide, mul on kõik elujooksul (5...6 eluaastast) saadud paber - kaardid alles, kuid e - kaarte ei ole eriti.   E - kaarte ja e - soove on minu meelest tegelikult hoopis keerulisem alles hoida. Säilitada. Siiski tean, et ka need on kirjutatud, soovitud ja saadetud südamega. Mina küll soovin soove südamest. Usun, et teisedki :)
See dilemma on mul aastast aastasse suurem. Ühelt poolt on jõulumöll sügisest, kuid keegi ei aima, kui palju on jõuluööl üksinda ja nukralt facebookis pettes iseend, et ta ei olegi üksinda... Samas on ülihea, et tänapäeval on sellised heade soovide ütlemis - abivahendid nagu internet, arvutid, mobiilidki... Facebook... Muidu jääks kindlasti mõnigi inimene hoopis unustustesse...

Kindlasti  ma ise võtan veel sel aastal mingi hetk siin blogis aasta kokku. Aasta, mis on olnud ausalt öeldes üsna keeruline ja nukker, kuigi seda olen püüdnud ikka positiivsemaks mõelda ja teha. See annab iseendale jõudu ja rõõmu juurde. 

Mul tuli kella viie aeg õhtul väike vaikne jõulutunne - akna taga sadas laia valget lund. Toas põlesid küünlad...
Leidsin iseendas jõulusoojuse - see ongi jõuluime.
Vist.

See on hea, et facebook ei tunne veel minu eest jõulutunnet ega koge jõuluimet...

Kommentaare ei ole: