Kolmapäev, detsember 31, 2014

Minu 2014

Jaanuar

Tartu Kesklinna Koolis   näitus ja varvastega joonistamine. Usun, et see päev, 16. jaanuaril jääb kauaks üheks lemmikumaks näituse avamiseks. Ja 7a klassi poiste esimene email ei unune vist iial - see oli armsalt asjalik, kuid kooli nime ei olnud. Selles koolis oli mu näitus tõesti oodatud.

Jaanuaris  sain teada uskumatu arvamuse,  et ma ei   võigi  nagu   head teha,  sest mul olevat niigi raske elu - olu.  Kui see jõudis lõpuks mulle kohale, olin lihtsalt  sõnatu. Kuid,  kui  saan ja   suudan, siis teen ikka head,   nii hästi või  halvasti  kui oskan,  edasi.      

Veebruar

Käisin lõppude lõpuks lasteaias. Mellistes, Mürakarude rühmas.    Neil oli meelte  nädal.   Mängisime ja joonistasime kõik jalgadega. Lapsed proovisid sõita minu ratastooliga. Leidsime, et me oleme ühesugused :)  Minu jaoks oli töiselt  vahva päev.

Kindlasti, kui avanevad veel võimalused lastega töötada või vähemasti lastega olla ja neile midagi õpetada / jagada,  võtan kahe käega vastu.


 18. veebruaril panin  näituse üles Ahjale Tuglase muuseumi. Kahjuks mul pole näituse lõpetamise  pilte märtsist, kui kohtusin 6. klassi õpilasega.


Sünnipäev tõi mõned  ootamatud üllatused,  muidu oli vaikne.   Ja kindlasti tumestas veebruari lõppu aimatav torm, mida ma tegelikult ei soovinud veel näha. Sulgesin silmad ja südame. Mängisin omaenda elu - oluga head mängu. Ma ei osanud jälle õigel ajal öelda, et nii see EI lähe...


Märts

Sai  Tallinnas käia, kuid selleks, milleks läksin, jäin väga hiljaks. Mitte oma süül. Selleks on väga proosaline põhjus, kuid ma lubasin juba suve alguses iseendale, et ei hakka meenutama ega väga rääkima isikliku abistaja Siimu imelikke külgi ja pooli... Lihtsalt võin öelda,    mitte kõik inimesed ei saa olla head ja turvalised isiklikud  abistajad. Hea on see, et märkasin, et töösuhtes on miski väga viltu...  Kui oleksin veel kinniste silmadega leebet ja lahket inimest ja tööandjat mänginud, siis mine tea, mis oleks minust tänaseks saanud... Ta jutus  kõlasid minu  jaoks hoiatavad noodid,  nt mul olevat sotsiaalkorteris  parem elada,  kui omas kodus... 
Aga püüdsin siiski talle häid võimalusi anda ... aprilli lõpuni... Siis sain aru, et minu mõõt on täis. Ja hiljaks jäin isiklik abistaja Siimuga igale poole.Ausalt ka,  elu sees ei ole ma nii palju hilinenud,  kui veebruaris  -   märtsis -  aprillis. Mitte hilinemine tööle  on juba esmane nõue tööandjal. Mõni hea hetk jääb siiski ka meelde, kuigi teiste abistajatega on häid hetki lugematul arvul rohkem

25. märtsil avasin Sargvere mõisas näituse.  Õhtul  oli  hästi   tore Maarjapunapäeva tähistamine.  Muide,  minu mõisapreili näitus oli Sargvere  mõisas esimene näitus üleüldse.
Märtsis  lõppes saagga smslaenuga, mis oli  kestnud üle 5 aasta. Seda tänu võlanõustaja Üllele, kelle soovitusel kirjutasin palvekirja  ja  millele tuli  ootamatult kiiresti mulle positiivne vastus. Kõik  varasemad abipakkujad kahjuks ei osanud  vajalike ja julgeid nõuandeid anda, mis tõttu nõiaringi probleem aina süvenes.  Mul on "hea" meel,  et suutsin smslaenu omakorda  toetada  4 kordse tagasimaksega ning väga hea meel, et kiirlaenude reklaamid keelustatakse.  
Vahel on siiski laenu vaja,  kuid mitte kiirlaenude näol. 
Olen  rikkam ühe või kogunisti mitme kogemuse  võrra, mis  seotud röövlike kiirlaenudega. Suudan mõista neid, kel see  murelik nõiaring on.     

Aprill 
 Aprillis oli parim 
hetk (taas)kohtumine Johannaga. Seekord teistes rollides,  tööandja - töövõtja  ehk  kliendi  - isikliku abistaja rollis. Olime kohtunud  Olustveres 2013 psühhodraama  konverentsil.  Juba siis arvas Johanna, et tore oleks abistaja tööd natu proovida. Tänaseks on saanud natukesest  juba pisut rohkem  kui natu tööl olemine.
Tänu isikliku abistaja Johanna leidmisele  tuli minusse tagasi  tasakaalulik mõistmine, et olen siiski omaenda elu boss :)



Käisime  Maarjaga Tallinnas Invamessil. Kuid ka  selle päeva plaanid läksid hoopis teisiti   kui olime plaaninud. Esmalt juba sellepärast,  et me mtü voldikud  jäid printrimata.  Martin kujundas taaskord tellitud töö hästi ilusti.
 Sel päeval oli ka mitu  üllatust, mida ma ei osanud uneski näha :)



Mai  
oli aasta hullem  kuu.   Tõsiselt ma ei   mäleta mitmeid aastaid nii hullu  ja pingerikast kuud. Ka juuni oli seesugune, kuid olin  suutnud end   taas koguda ja lubasin iseendale jamadest ja muredest väljalülitamist. Sain aru, et kõiki  teiste valikuid, otsuseid ja elusamme ei saa  mina  lahendada ega   kaasa rääkija...  Kõige kallimadki  peavad oma elu ise elama.  Otsustasin iseendana edasi toimetada, olla ennekõige endale jaoks olemas. Ainult saan olla vajalik ja kasulik vajalikul hetkel  ka teistele, kes mind  siis vajavad.
Leidsin end taas üles tänu   jälle kahele mehele, kelledeta ei oleks ma täna see kes olen ja kes on mind läbi aastate ikka julgustanud  ja toetanud üksteisest sõltumatult. Kaupole suur aitäh! Toomasele suur aitäh! 

Otsustasin hakata käima pidevalt kontserditel, kinos jne - lihtsalt kultuurne olla rohkem.  Mais kuulasin taas Urmas Alendri laule Taavi   ja Kaiti  esituses.


 Mais, kui   mul  polnud mõned nädalad üldse mitte abistajat (Johanna läks praktikale jne),  siis oli mulle toeks  ja abikäeks Helena.  Sai käia  isegi Sauel  psühhodraama gruppi eestvedamast.

Ja  ka Märt toetas mind. Ja Signe.
Piretki.

Panen ikka ja jälle tähele, et head inimesed ilmuvad just täpselt õigel momendil välja ja nende abi võib olla  nii vähene ja väikene, kuid see saab suureks ja viib  sind elus sihikindlalt edasi....

Aitäh õigete hetkede inimesed!!

Selle aasta maid jääb meenutama ka üks kallistus...

Juuni
 tõi mu juurde üllatuslikult oodatud isikliku abistaja Kristi. Kristist sai mu selle suve tüdruk :) Kristi on ainus isiklik abistaja, kellega julgesime töölepingu  teha  teineteist nägemata. Kuid me mõlemad ei kahetse seda vist...    Mul  on järjest raskem mõelda abistajate  top 3-le  - tüdrukuid  on palju,  kes ongi ühel real. Kindlasti  on Kristi  ja Margot rohkete suvetundide arvude tüdrukud  ja mõlemad on parimad, nii nagu parimad Sandra, Pille, Vamps (tema küll noormees),  Ave,  Erika ja paljud teised...  Edaspidi ma  ei püüagi abistajaid reastada - võimatu  lihtsalt :)

26.    juunil ilmus artikkel Naistelehes. 
http://www.naisteleht.ee/content/ratastooli-tiia-%C2%ABunistan-kellestki-kelle-olale-toetuda%C2%A0%C2%BB
Olin  just  mõelnud  ja öelnud,  et  meedia on mind rahule jätnud. Mõtetöö töötab...

Jaanide aeg maalisin ilusama maali "Hooliv kallistus"

Lõpuks naudisin ise ka  maalimist ehk tööd. Poolaastat ei olnud seda suutnud teha. Kohustusena maalisin ja see polnud see... Töid peab tegema südamega! Kuid, kui sinu sees on segadus, siis on päris keeruline südamega  töötada...
  Sai viimaks  rahulikult ja
                                         rõõmsasti toas uue hooga tapeedi panema  hakata. Ütlen sedagi,  et kodus tuleb remondi teha hea  tujuga.  Nalja  ja  naeruga,  väga üksmeeles. Ka iseendaga.  Sa  muutad omaenda kodu. Sa ei soovi ju, et kõik pahad mõtted, tunded ja/või ka sõnad jääksid ilusasse tuppa kuhugile lae alla  hõljuma....   
Nüüd saan aru,  miks  veebruaris / märtsis peaaegu kogu remondivärk  karjus tegelikult mulle näkku - sealt puudus absoluutselt  südamerõõm ja  soojus, lihtsalt oli salajane surve... Ja mina ise teekslesin  momendiks  oma rõõmu.  Vähesed inimesed panid seda tähele, et minuga pole  kõik korras...

Juuli 
Soovitud  suvekuu ja  puhkus olid  sajaga  olemas. Lubasin natukene rohkem IAT  tunde,  isikliku   abistaja  Kristi  töö oli suurepärane. Mina  puhkasin  ja  töötasin samaaegselt.

  Laulupidu.
Laulupeo öine rongkäik kesklinna tagasi - omamoodi  elamus, mis jääb surmani meelde. Laulupeo elamusi   ei ole võimalik sõnadesse panna, neid peab tundma. :))

Kahju, et Tantsupeo piletid "magasin" maha. Ise olin totu, mõtlesin liigkaua, kas olen Tantsupeole minemisele  ikka tubli olnud.   Totu   mis Totu!!! 




SDE suvepäevad "Halloo kosmos" Voorel, mille raames oli  ka mu näitus.  Kohvikus.
Esimest korda elus  vist osalesin mälumängus. Läänemaa võistkonnas. See oli igati tore, et Neeme kutsus oma võistkonda lisaliikmena. Muidu ei oleks mul eriti midagi teha olnud. Aga  jalkast ma  ei teadnud ikka midagi    :D  
Üle aastate magasin telgis. Mõnus!

Tantsule võeti mind ka!
Kuigi, keda meelitasin mina tantsima, kui oli naiste valik  - noormees ratastoolis - see naeratas ja keeras selja mulle...   Noojaa,  võib -  olla, et ei olnud ta ratastoolis kunagi tantsinud... Aga mul  oli lõbus!


Minu jaoks oli suve tähtis kuldvõtmekese päev.  Waide motellis.  Kahjuks kõik ei läinud nii  nagu kavatsetud oli. Inimesed lihtsalt "kadusid" suvve!!! Kohale   tulid  13-st neli inimest.    Meiega   oli ka Mäksa valla  vallavanem Timo.   Sellest  päevast  kirjutasin valla leheski: http://www.maksavald.ee/documents/121985/1464903/Meie_Kodu_august_2014www.pdf/65b34dcb-141c-4189-a139-4fe516f0c4e8

Kihnu suvepuhkus ja ülemere näitus  
 Siiani  kõrvus Kihnu vaikus, mis tungis igasse rakku. Kihnu on omaette rõõmsameelne maailm :)    Ja vahel ikka peab kunstnik oma maale kohvris tassima :P


Näituse  avamine Tervisekeskuses.

Nii nagu mina pidin  harjuma Kihnu keelest arusaamisega, nii pidid nemad minu hääldusega harjuma -  tegelikult meil polnudki suurt probleemi üksteisest arusaamisega. Vastupidi.

Aitäh Silverile ja Kristale, kes aitasid maale üles panna!
Ausalt jõudsin Kihnu rannas  merre ka :)

Tänu Kristile ujusin mitu suve tagant järele. Ületasin eelarvamuse  piiri,   et ma ei julge  siinsamas, Kaagvere ujumiskohas Emajõkke  minna. Tõsiselt,  novembris  sai siin kodus oldud ja elatud 25 aastat ning   iga   suvi olin korduvalt ujumiskohas niisama käinud,  kuid eales polnud  julgenud  jõevoolu tõttu vette minna...

August
Käisime  Maarjaga järjekordselt  Sauel psühhodraama gruppi läbiviimas.
See aasta  olen hästi palju tegelenud psühhodraamaga, kuigi vahel tundub seda veel nii vähe. Soovin ikka kindlasti edasi õppida  - loodetavasti avaneb see võimalus 2015.   Soovin   veel enam inimesi aidata  ja gruppe teha.

Mitmeid  kordi  sõitsin Elroni  rongidega,   mis on  mugav. Ainult segadus piletitega on olnud suur  nali.

Olin  päev Valgas. Kuulasin Töövõimereformist arvamusi.

Torrmisel augustiõhtul  olime Kristiga   Jaan Tätte laulude lummuses.





Ja 22. augusti keset  päeva kadus Kass Bongo...
Kass  Bongo  oli esimene kass, kes sai  minu armastuse ja   südamevalu osaliseks. Blogisin  temast suht  palju, kuid mitte kõike.... Bongs elas märtsis vapralt üle raske hammaste operatsioon,   tänu dr  Kadri Kääramehele ja annetajale,  kes annetasid ravi jaoks raha.  Pärast  opi elas  Kass Bongo sajaga kassielu. Kuigi olin  Bongole vaid  vanaema, sain mina siiski negatiivsed arvamused  endale... See oli päris hull olla  kõikide meele järgi ja mõista  igaühe arvamust, kuid oli neid arvamusigi, millega  ma ei suutnud nõus olla... Oli, mis oli -  kuid Bongo kadumine jääb mõistatuseks...
Kurb...
Usun, et  kirjutan  Bongo raamatu sisse,  kui uuel aastal ostan uue kallikese ehk arvuti...

Suur aitäh Kristi, et sain selle aasta suve muuta täpselt selliseks nagu  igatsesin  pärast poolaastat olnud hullumaja!

September  
Kuu  oluline  sündmus  oli Puuetega naiste foorum. Seal  rääkisin oma kogemustest IAT-st.


Selles majas on Edithi soe  ja hubane kodu,  kus saan alati vajadusel Tallinnas öömaja. Aitäh!







Oktoober

Jälle Kihnus. Näitust maha võtmast. Taas  oli kaks mõnusad  päeva. Tagasi tulles oli merel väikesed lained,  saime tunda ka merehaigust.

Kuid armusin taas Kihnu :)







Ilmus  Tiina  Jõgeda koostatud raamat "Kiri iseendale", kuhu kirjutasin ka ühe kirja.  Raamatus 20 kirja  20 inimeselt.  Käisin raamatu esitlusel Viru Keskusse Rahva Raamatu poes.  Aga ühte asja selle kirjaga seoses pole ma veel avalikult öelnud: nimelt sain Tiinalt  märtsis emaili palumisega kirjutada  -  sain just siis motivatsiooni olemas veel olla, kui mul  oli kohutav masendus, mida ma tegelikult  ei soovinud tunnistada... Keegi ei pannud seda eriti tähelegi...
                                                                    Aitäh Tiina!


Veel käisin isikliku abistaja Triinuga onu Mihkli raamatu "Invavanaisa -  Mihkel  Aitsami lugu" esitlusel.   Toompeal. Muide, seal viibisin elus esimest korda.



Kuu lõpus käisin konverentsil "Õigus väärikusele".


November 
 Artikkel "Õhtulehes"
http://www.ohtuleht.ee/603677/terve-elu-ratastoolis-veetnud-tiia-jarvpold-toohoivereformist-ei-saa-oodata-et-koik-sinu-jaoks-ara-kohandatakse-ise-tuleb-end-ka-kohandada-

Infotund Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis.


Kodus järjekordselt remondimöll. Suur tuba sai põranda.





Detsember  

Ilmavalgust nägi mu  kirjutatud pisi kogumik "Kuldvõtmekese IVT ehk Tiia isiklik abistaja teenus  15". Olin sellest ammu unistanud. Muidugi oleksin võinud rohkem ja paremini kirjutada... Aga hakkasin sügisel igavusest kirjutama, ja ei uskunudki, et see leiab nii suure meedia kaja.
 Toimus kohtumine  ja kogumiku esitlus Tartu Töötukassas,  mis  oli väga  - väga  meeldejääv.

Vahel mõtlen, kas mulle on vaja kära ümberringi. See ainult üks  näide paljudest, kuidas elus lihtsalt toime tulla. EI MIDAGI ERILIST!

Naudisin  ka Ivo Linnat Peetri kirikus
Näitus AMIs


üleeilsest elab meil kiisu,   kellel ei ole veel nime.    Silveri musu. 

Selline  on olnud minu 2014.  Kas olen  teinud vähe või palju - mina  ei tea. Vahel tundub , et aasta on olnud tühi, kohati kõle... Samas on olnud tohutult palju rõõmu,  tegemisi... Kuigi ma ei ole armunud, on mu elus armastus. Kuigi ma olen sageli üksi,  on mul palju uusi sõpru ja  tuttavaid.

IAT tunde 1414 - ilus arv :) Arvestasin aga minimaalselt 1500 tunniga... Aitäh, mu head isiklikud abistajad! Aitäh, Diana ja Kaie ka, neid polegi siin nimetatud. Te  käed ja   jalad on olnud mulle väga tähtsad !

Õnn on, et pooleliolevaid asju saan jätkata uuel aastal :)
Küllap leiab mind ka tõelise armastus ;)



2 kommentaari:

kristi ütles ...

väga vahva postitus! :)

tiia ütles ...

:)