Esmaspäev, veebruar 20, 2017

Pisaradest naeratusteni

Eile käisin Pärnus Kareli ärasaatmisel...

Aitäh kõikidele minu inimestele ja sõpradele, kes on olnud sel kurval ajal ka minuga. Möödunud neli - viis päeva on olnud minu jaoks väga erilised ja üllatavad. Midagi sellist ei ole ma eales tundnud...
Aitäh minu uutele tuttavatele ja sõpradele,kes on olnud Kareli sõbrad.

Alles nüüd mõistan, kui tähtis olen olnud Karelile...

 Ma ju sain tema heaks siiski nii vähe teha... Vahel soovisin palju rohkem teha... Sain olla lihtsalt olemas olla alati...Olin väikene ja kaugel...

Täna hommikul vaatasin oma vana kodulehte... Otsisin maali "Hingekeel", mille kinkisin kunagi Karelile. Ja täna loen Kareli kommentaari 23. 02. 2010 kuupäevaga pildi alt :
 "Mulle see meeldib:) MIs on tema saatuseks praegu?"
Ma tõesti ei olnud seda kommentaari varem näinud...

Elu läheb edasi.
Ja kui olengi vahel iseendalt küsinud, miks elan ja millega saan siin elus aidata, kasulik olla... Nüüd vist tean vägagi...
Lihtsalt ollagi olemas...

Aitäh, kallis Karel!

Sina sealpool kindlasti ka ei anna alla...

Mina siin ka ei anna alla.
Hakkan tegemisi, mida tegemata või pole julgenud teha... 

Kommentaare ei ole: