Pühapäev, märts 19, 2017

Tundelised mõtted

Olen viimasel ajal palju mõelnud omaette muude tegemiste ja toimetuste kõrval armastusele. Ja üleüldse lihtsalt elule... Olen seda ju ennemgi mõelnud... Kuid kurbused, mis nüüd on olnud, panevad pisut teistmoodi, ikka sügavamalt ja sügavamalt mõtlema...

Armastus jääb ajast aega.
Ka siis, kui surume alla või oleme kindlalt, et kõik head ja sügavad tunded on keelatud ja väga kauged. Just seesugused veendumused teevadki  inimesi närvilisemaks ja virisejateks, ka ükskõikseks ja julmaks...
Ma isegi olen iseenda vastugi terav olnud - arvanud päris palju, et olen kalts või põrandalapp... Just positiivsemates tunnetes. Ja halbades aga usun, et olen rohkem väärt...
Dilemma nagu.
Kuid siis on nagu kergem kuidagi olla oma tunnetes...

Aga kui mina ise ütlen ja arvan enda kohta negatiivselt, kuidas siis ongi lootust, et keegi mind positiivsemalt võtaks....
 Samas on kõige hullemas olukorras armastus inimeste sees. Mina usun seda.

Armastus on ilus väärispärl eelkõige iseendale.
Siis kiirkab ja särab see pärl kaugele - kaugele...




 Armastus jääb siis ka, kui meid pole enam...


Võime küll seadustega sätestada ja kehtestada mis iganes, aga vot tundeid ega armastust ei saa kuidagi paberitele kirjutada...

Praegugi ei tulnud selline tekst nagu soovisin...  Sõnad nagu said otsa. 
Tunded mu sees aga ei saa iialgi otsa.
Seda vist õnneks...

Kommentaare ei ole: