Kolmapäev, jaanuar 24, 2018

Juku mänguasjapoes olnud mõtted ehk mis on armastuse hind

Käisin Jukus. Mul oli vaja kinki väikesele tüdrukule. Mänguasjapoodi satun suht harva. Alati mõtlen mänguasju vaadates, miks mina ei ole enam väike - küll mängiksin. Teisalt,  miks mul ei ole omal väikesi lapsi - küll õpetaksin    mängima lapsi...
Tabasin end veel mõtelt, et ma pole näinud mänguasjapoodides  lapsi ratastoolis.... Küllap emadel ja isadel ei olegi aega nendes käia kiires ja samas abitus elus puudega lapsega. Ma ei ütle, et puudega lapsed üldse ei ole näiteks Jukus käinud. Kindlasti on ikka mõni puudega laps ise mänguasju valimas käinud. Loodan. Mina pole lihtsalt näinud...

Mäng on väga - väga tõsine töö.
Huvitav on, et vanemad tihti unustavad selle ja siiski vahetevahel kõlab neilt, et elumäng on uskumatu.
Mina arvan, et mäng kestab surmani - tahame või mitte. On olemas sõna "surmamäng" ka.

Hea oleks, kui suurtel inimestel jääks kestma lapsemeelsusemäng. Ei oleks ikka nii, et saad x aastaseks ja oleksid kõikidest  mängudest justkui välja kasvanud. Lapsemeelsuse alles hoidmisega suudaks rohkem oma lapsigi mõista ja kindlasti ka oma vanemaid. Mõnd asja teeks teisiti, paremini, mõnd asja leebemalt või karmimalt. Tahaks anda ikka lastele endast parima. Sageli unustaks, et vanemate isikliku elu kõrval on täpselt samuti laste isiklik elu(mäng).

Viimasel ajal on jälle kuulda kõikjalt puuetega laste vanemate muresid ja probleeme. Kõik on väga õige. Ma ütlen, et kõikest on vaja lõpmatult rääkida ja rääkida. Kuid seda kõike olen kummalisel kombel juba lapsest saadik kuulnud. Ja mulle tundub, et nagu ei oleks midagi muutunud... Päriselt ka. Mõtlen ikka ja alati, miks me sotsiaalsüsteem oma jõuetuseta lubab vapradel emadel nii mõelda ja öelda, et neil oma elu ei olegi... AK-s oli hiljuti kaks ema, kes kasvatavad puudega tüdrukuid... Emad ei saa kinno ega tööle, saavad narri raha... Oma elu ei ole... Kui jätta laps koduta ja armastuseta - siis on raha küll palju - palju... Kuidas nii saab... Ja teisalt,me ei tea, mida lapsed hingedes tegelikult tunnevad, et nendega raske on ja nii edasi. Mina mäletan küll, kuidas soovisin vahepeal salamisi olla veel parem laps , vahepeal ei tahtnud üldse olemas olla... Mängisin isegi surma, sest ma ei tahtnud, et keegi minu pärast õnnetu on ning egas ma täpselt aru ei saanudki, miks ollakse minu pärast õnnetud ja murelikud. Mina olin laps lapseelumänguga.
Mu pisaraid ei näinud keegi, need olid ja on tänaseni minu saladused... Naeratusi nähti ja nähakse tänaseni...
Tegelikult mõned valulikud tunded, mis olid mul lapsena, on mul siiani sügaval sees... Mitte, et mina ise oleksin olla tahtnud  teistsugune, kuid ma nagu oleksin oma lähedasi alt vedanud, et ma ei hakkanud kõndima või käega sööma...
Siiski olen üli õnnelik, et saan ise hakkama. Elan täisväärtuslikku elu. Mu kallid ei rääkinud, usun, et ei mõelnudki, et mu saatus oleks hooldekodu (Hooldekodus olen olnud - ei ütle, et elanud - omal vabal valikul, sest ma siis tõesti ei teadnud, kuidas edasi elada)  ning nad andsid endast parima. Parima, et on hetki, kus tunnetan, et mu lähedased on ise ka vahel jahmatanud ega usu isegi, mida minu kasvatamisega õigupoolest tegid. Kas ise tunnistavad seda - ei oska öelda.... Vähemasti mul on hea looda ja uskuda, et minagi olen neile iseendast parima andnud. Kuigi olen astunud samme, mis on olnud emale vastumeelt ning väga paljudele uskumatud ja arusaamatud.
See sama ühiskond, mida juba 3 - aastaselt häirin, on tegelikult olnud võrratu mitme nii nõuka kui oma Eesti ajal. 

Aga mul ikka küsimus: Kaua veel ei hooli sotsiaalsüsteem igast inimestest, emast - isast, lapsest... MIS ON ARMASTUSE HIND?





Ometigi usun, et kõiki vajalikke asju ei saagi kirjutada seadustesse. Raha vaja. Teenuseid vaja. Selles olen nõus. Kuid on tuhat üks asja, mis jäävadki igaveseks kirja panemata...


Ja veel, kes mõistaks erilist last - nimelt ei ütle siinkohal erivajadustega või puudega last, sest kõik lapsed on kuidagi erilised... Minu meelest rääkidakse neist lihtsalt mingimoel üle või soovitakse küll hästi positiivselt aidata...
Minu meelest peaksid puuetega laste südameasju aitama kuulada ja mõista puuetega täiskasvanud laps, kellel meeles omad mängud, kogemused, hirmud ja rõõmud. Kindlasti oleks ka erilistele laste vanematele palju öelda...
Mina ise oleksin küll üks aitaja...

Ma isegi ei tea, kas on olla raskem erivajadustega laps või erivajadustega ema... Ma tõesti ei tea. Kas peangi nii mõtlema, et kõik on elus olnud raske... Kindlasti mitte pole olnud kõik absoluutselt raske. Pigem vastupidi - mu elu on nauding, kus on igasugusi õppetunde.
Selle üle olen väga tänulik. 😉 

Eks minagi emana soovin lastele parimat. Vahel olen kurb, et ei tehta minu moodi, kuid palju rohkem olen rahul, et saavad oma eluga hakkama. Vahel tunnen, et emana ei ole olnud ideaalne ema, samas olen minagi omal ajal võitlenud laste eest...

Äge olnud minu elumäng
ja
lõppu veel selles ma ei näe!!! 😉😊💔

Järjest pusin uusi legotükke kokku, et ehitada omaenda elu ja jätta jälg teiste südamedesse...





Kommentaare ei ole: