Pühapäev, jaanuar 21, 2018

Maa ja taeva vahel ehk olla hullumeelne edasi

Minu täide läinud unistused ja pooltühjad unistused veel
 Käisin Tartu Psühhodraama Instituudi CP eksamisessioonil. Kõik eksami tegijad said tunnistuse 😊

Kõik, kes vaatasid ja kaasa elasid, said jälle palju juurde õppida ja kõike muudki. Vähemasti mina sain palju nippe juurde.

Mul endal saab 10 aastat psühhodraama sees olla ja elatud. 10 aastat tagasi täpselt jaanuaris toimus esimene kokkupuude päris psühhodraamaga. Hakkasin õppima assistendiks... Täna tean vägagi hästi, et igatsem tohutult edasi õppida, et olla tõeline psühhodraamatik. Soovin hakata tegema proffessionaalseid koolitusi ja olla proffessionaalne grupijuht. Ma usun, et praegugi teen head tööd, kuid... Tunnistused ja paberid loevad rohkem kui kogemused...  Mul on tunne, et olen justkui maa ja taeva vahel. Igatsen aga tõsiselt olla kahe jalaga maa peal seista...
Usun, et ükskord seisangi (loe: rallingi!!!) kindlalt psühhodraama maastikul ja mul on tagataskus paber, et võin seda julgesti ja loovalt teha. Teist rada ma ei kujutagi enam ette...
Sellised emotsioonid valdavad mind täna.
Loodetavasti  edasi mineku unistused ja soovid on alles veel ikka homme ja ülehommegi nagu olnud juba aastaid. Seitse ja pool aastat...

Nii hea oli näha oma õpetajat Ruudat, vanu tuttavaid ja tutvusta uute inimestega.
Pagana tore on jälgida, kuidas järjest rohkem  võetakse mind omaks. Päriselt ka. Inimesed aga, kes kohtuvad minuga esmakordselt, vaatavad esmapilgul mind kahtlased - kes ma õieti olen - kuid kui natukenegi suud praotada, tuleb ühel hetkel "ahaa" efekt nende silmadesse. Mina olen ka samasugune, kuid pisut eriline, inimene nagu nemad.    Minu jaoks on see hästi kergendadav hetk alati.

Psühhodraamata ja värvideta ma ei oskaks edasi olla... 😉

Kommentaare ei ole: